Tasub surra. Lee Child

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      KOLM

      Arst käis tuikudes. Ta kõndis purjus inimese jaoks tavalisel kombel mööda lausikut maad nii, nagu tõuseks ta mäkke. Aga ta jõudis kenasti parklasse ning siis andis külm õhk talle laksu ja ta suutis ajutiselt veidi keskenduda. Igatahes piisavalt palju selleks, et autovõtmed üles leida. Ta patsutas taskud üksteise järel läbi ja tõi viimaks lagedale suure võtmekimbu kulunud nahklapatsi küljes, millele oli koorduma hakanud kullaga trükitud „Duncani Veoteenused”.

      „Kas seesama Duncan?” küsis Reacher.

      Mees kostis: „Selles maakonnas on ainult üks Duncanite perekond.”

      „Kas te ravite neid kõiki?”

      „Ainult pojanaist. Poeg käib Denveris. Isa ja onud ravivad ennast minu teada ise igasuguste juurte ja marjadega.”

      Auto oli universaalkerega Subaru. See oli ainus sõiduriist parklas. Auto oli võrdlemisi uus ja küllaltki puhas. Reacher leidis võtmekimbust kaugjuhtimispuldiga võtme ja klõpsutas uksed lahti. Arst teeskles, nagu läheks ta juhiukse poole, ja muutis siis kahetsevalt suunda. Reacher istus sisse, nihutas istet tahapoole, käivitas mootori ja leidis tulede nupud.

      „Sõitke lõunasse,” ütles arst.

      Reacher köhis.

      „Püüdke minu peale mitte hingata,” sõnas ta. „Ega patsiendi peale.”

      Ta asetas käed roolile nii, nagu liigutab inimene kaht pika toika otsa seatud pesapallikinnast. Kui ta end paika sai, pigistas ta sõrmed kokku ja hoidis roolist kõvasti kinni, et leevendada survet õlgades. Ta sõitis parklast välja ja keeras lõuna poole. Väljas oli täiesti pime. Midagi ei olnud näha, aga ta teadis, et see maa on lame ja ulatub igal pool lõpmata kaugele.

      „Mida siin kasvatatakse?” küsis ta lihtsalt selleks, et arsti ärkvel hoida.

      „Maisi muidugi,” vastas too. „Maisi ja siis veel maisi. Paljupalju maisi. Rohkem maisi, kui üks terve mõistusega inimene näha tahaks.”

      „Kas te olete kohalik?”

      „Pärit olen ma Idahost.”

      „Kartulid.”

      „Ikka paremad kui mais.”

      „Mis teid siis Nebraskasse tõi?”

      „Naine,” ütles mees. „Ta on siin sündinud ja kasvanud.”

      Nad vaikisid viivu ja siis küsis Reacher: „Mis mul viga on?”

      Arst ütles: „Mida?”

      „Te väitsite, et teate, mis mind vaevab. Vähemalt füüsiliselt. Nii et kuulame siis ära.”

      „Mis see on, kas esinemisproov või?”

      „Ärge teeselge, et te ei vaja seda.”

      „Käige põrgu. Mina saan oma asjadega hakkama.”

      „Eks tõestage.”

      „Ma tean, mida te olete teinud,” ütles mees. „Ma ei tea, kuidas te seda tegite.”

      „Mida ma siis olen teinud?”

      „Te venitasite mõlemal pool keha peaaegu sümmeetriliselt välja kõik asjad alates flexor digiti minimi brevis’est kuni quadratus lumborum’ini.”

      „Proovige ladina keele asemel inglise keeles rääkida.”

      „Te olete kahjustanud kõiki käte liigutamisega seotud lihaseid, kõõluseid ja sidemeid väikestest sõrmedest kuni kaheteistkümnenda roideni. Te tunnete valu ja ebamugavust ning peenmotoorika on tuksis, sest kõik süsteemid tõrguvad.”

      „Väljavaade?”

      „Saate terveks.”

      „Millal?”

      „Mõne päeva pärast. Võib-olla nädala pärast. Võite aspiriiniga katset teha.”

      Reacher sõitis edasi. Ta paotas enda kõrval tolli võrra akent, et tuul burbooniaurud välja tõmbaks. Nad möödusid pisikesest hoonekobarast, mis koosnes kaherealisest maanteest sajakonna jardi kaugusel ühise pika sissesõidutee lõpus seisvast kolmest suurest elumajast. Kõiki neid ümbritses ühine lattaed. Need olid vanad, kunagi uhked olnud ja senimaani toekad, ehkki nüüd vahest veidi hooletusse jäetud majad. Arst pööras pead, heitis neile pika ja pineva pilgu ning vaatas siis taas ettepoole.

      „Kuidas te seda tegite?” küsis ta.

      „Tegin mida?” ütles Reacher.

      „Kuidas te oma kätele haiget tegite?”

      „Arst olete teie,” ütles Reacher. „Teie rääkigegi mulle.”

      „Samasuguseid sümptomeid olen ma varem näinud kahel korral. Ma käisin pärast üht orkaani vabatahtlikuna Floridas. Mõni aasta tagasi. Ma ei olegi nii paha poiss.”

      „Ja?”

      „Kui inimesed jäävad väljas sajamiilise tunnikiirusega puhuva tuule kätte, siis neid kas veeretatakse mööda tänavat edasi või kahmavad nad kinni mõnest tugevamast võrktarast ja püüavad ennast ohutusse kohta sikutada. Tirivad iseenda keharaskust edasi vastutuult. See on uskumatu pinge. Nii sellised vigastused juhtuvadki. Aga teil ei ole need teie välimuse järgi otsustades rohkem kui paari päeva vanused. Ja te ütlesite, et tulite siia põhja poolt. Siit põhja pool ei ole mingeid orkaane. Ja pealegi ei ole praegu orkaanide jaoks õige aastaaeg. Ma vean kihla, et käesoleval nädalal ei ole olnud maailmas mitte kusagil mitte ühtki orkaani. Mitte ainsatki. Nii et ma ei tea, kuidas te ennast vigastasite. Kuid ma soovin teile kiiret paranemist. Tõesti soovin.”

      Reacher ei lausunud midagi.

      Arst ütles: „Järgmiselt ristmikult vasakule.”

      Viis minutit hiljem jõudsid nad Duncanite majani. Maja oli välisvalgustusega, mille hulka kuulusid ka kaks kummalegi poole valget postkasti paigaldatud ja selle poole suunatud valgusvihuga prožektorit. Postkastile oli kirjutatud „Duncan”. Hoone ise nägi välja nagu renoveeritud talumaja. See oli mõõtmetelt tagasihoidlik, ent laitmatus seisukorras. Maja ees oli talveunes muruplats, millel seisis vanaaegne hobukaarik. Kõrged kodaratega rattad ja pikad aisad. Pikk sirge sissesõidutee viis kõrvalhooneni, mis oli piisavalt suur, et täita töötamiseks mõeldud varjualuse ülesannet siis, kui siin veel tööd tehti. Praegu oli seal garaaž. Garaažil oli kolm kahe poolega ust. Üks uks oli lahti, otsekui oleks keegi sealt just kiiruga minema sõitnud.

      Reacher peatas auto maja välisukse juurde viiva teeraja kohal.

      „Doktor, etendus algab,” ütles ta. „Kui ta on üldse veel siin.”

      „On ikka,” ütles arst.

      „Nii et lähme siis.”

      Nad astusid СКАЧАТЬ