Mässaja pisarad. Linda Howard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käsivarrele ja öeldes: „Ärme laseme proua Blackstone’il oodata.“

      Nagu ta oli ette aimanud, pöördus Preston tema poole: „Sina ei pea tulema, Susan. Võid jääda siia külaliste juurde.“

      „Ma tahaksin, et ta tuleks.“ Cord vaidles nõole kohe vastu, pealegi sellisel moel, et Susan oli kindel, et ta tegi seda ainult Prestoni ärritamiseks. „Ta on ju pereliige, eks? Parem, kui ta kuuleb seda otse minu suust, mitte sinu ja Imogene’i lahjendatud ja parandatud versiooni.“

      Korraks tundus, et Preston hakkab vastu, siis pöördus ta järsult ja eemaldus. Preston oli Blackstone – ta võis ju tahta Cordile rusikahoopi anda, aga ta ei korraldaks avalikku stseeni. Cord järgnes talle veidi eemalt, käsi kergelt Susani pihal. Ta naeratas naisele. „Tahtsin olla kindel, et sa minu käest ei pääse.“

      Susan oli täiskasvanud naine, mitte pubekas. Lisaks oli ta naine, kes oli viis aastat rahulikult tegelnud mitmete tähtsate ettevõtte juhtimist puudutavate küsimustega. Ta oli kahekümne viie aastane ja ta kinnitas endale, et punastamise aeg on tema jaoks ammu möödas. Ent see mees oma ulja elumehe oleku ja nende jultunud, väljakutsuvate silmadega pani ta hetkega punastama. Temas möllas täiesti uudne erutus, süda põksus tugevasti ja tal käis lausa pea ringi. Ta teadis, milline on armastus, ja see polnud see. Ta oli armastanud Vance’i nii väga, et mehe surm peaaegu hävitas ta, seega mõistis ta kohe, et tegemist pole sama emotsiooniga. See oli ürgne külgetõmme, joovastav ja palavikuline, ning põhines ainult seksil. Vance Blackstone oli olnud armastus, Cord Blackstone tähendas ainult iha.

      Ent selle äratundmine ei kahandanud tunde mõju. Susan kõndis rahuliku moega mehe kõrval, tajudes tema kätt oma seljal nii teravalt, et mees oleks võinud sama hästi puudutada tema alasti keha. Susan polnud naine, kes harrastaks armuafääre. Ta oli viktoriaanliku ajastu jäänuk, nagu Vance teda kunagi narris. Teda oli kasvatatud armastavalt, ent rangelt, ja ta oli daam, kelleks ema ta kasvatas, pealaest kuni roosade varbaküünteni. Susan polnud kunagi mõelnudki mässamisele, sest ta oli loomult täpselt see, kes ta oli – daam. Ta oli kogenud armastust ega rahulduks iialgi millegi vähemaga, isegi mitte joovastavate naudingute nimel, mida pakkus Blackstone’i suguvõsa must lammas.

      Vahetult enne seda, kui nad sisenesid raamatukokku, kus Imogene ootas, kummardus Cord tema poole, lausudes: „Kui sa minuga välja ei tule, viin ma su koju ja me võime ameleda verandal nagu teismelised.“

      Susan heitis talle nördinud pilgu, mis ajas mehe vaikselt naerma, aga ta pääses vastamisest, sest järgmisel hetkel astusid nad raamatukokku. Naine mõistis, et mees oli oma märkuse suurepäraselt ajastanud. Cord oskas inimesi tasakaalust välja lüüa ja ta oli seda taas teinud – Susan tundis, kuidas ta kõigest hoolimata punastab.

      Imogene silmitses teda hetke mõtlikult. Vanema naise hallide silmade pilk teravnes hetkeks, kui ta kordamööda Susanit ja Cordi ning siis uuesti Susani õhetavat nägu vaatas. Seejärel talitses ta oma näoilmet ning hallid silmad muutusid tavapäraselt jahedaiks ja rahulikeks. „Susan, tunned sa end hästi? Sa õhetad.“

      „Mul hakkas tantsides pisut soe.“ Susan mõistis, et tema vastus oli piisav selgitus, ent tegelikult vaid suitsukate. Kui ta ettevaatlik pole, teeb Cord Blackstone temast enne öö saabumist esmaklassilise valevorsti!

      Pikk mees tema kõrval juhatas ta helesinise diivani juurde ja sirutas oma saledad jalad naise ette. Ta teenis sellega pahase pilgu nii Prestonilt kui ka Imogene’ilt, kuid see libises mööda mehe karmistunud pealispinda otsekohe maha. Cord naeratas oma tädile ja lausus venitades: „Tere, tädi Imogene. Kuidas suguvõsa varandus elab?“

      Susan mõistis, et ka Cord oskab õigel hetkel valusasti torgata. Imogene istus ja eiras rahulikult seda küsimust. „Miks sa tagasi tulid?“

      „Miks mitte? See on minu kodu, mäletad? Osa maast kuulub mulle. Olen tükk aega ringi rännanud ja olen valmis paikseks jääma. Kus oleks seda parem teha kui kodus? Mõtlesin, et kolin Jubilee Creeki ääres asuvasse majja.“

      „See sara!“ Prestoni hääles oli põlgus.

      Cord kehitas õlgu. „Maitse asi. Mina eelistan sara mausoleumile.“ Ta naeratas, silmitsedes formaalset mööblit, originaalõlimaale, kalleid vaase ja miniatuure, mis kaunistasid riiuleid. Ehkki seda kutsuti raamatukoguks, oli siin raamatuid vähe, ja Susani arvates olid need kõik ostetud kaante värvi silmas pidades, et need ruumi värvilahendusega sobiksid.

      Preston silmitses oma nõbu külma vaikiva vihkamisega, mis muutus hetkega põlgusest tiineks. „Kui palju see meile maksma läheb?“

      Susan nägi silmanurgast pilkavat kulmukergitust. „Mis asi?“

      „Et sa uuesti siitkandist lahkuksid.“

      Cord naeratas eriti ohtlikult ja see oleks pidanud Prestonit hoiatama. „Sul pole selleks piisavalt raha, nõbu.“

      Imogene tõstis käe, hoides ära Prestoni ärritunud vastuse. Ta oli rahulikum ja parem läbirääkija kui tema poeg. „Ära ole rumal... ja ära kiirusta,“ soovitas ta. „Sa ju saad aru, et me oleme valmis pakkuma sulle lahkumise eest suure summa?“

      „Ma pole huvitatud,“ venitas Cord ikka naeratades.

      „Aga sinu... eluviisiga mehel on ju kindlasti võlgu, mis vajavad tasumist. Pealegi on mul palju sõpru, kes on mulle tänu võlgu ja kes võivad sinu siinviibimise väga ebameeldivaks muuta.“

      „Vaevalt küll, tädi Imogene.“ Cord oli äärmiselt lõdvestunud, tema pikad jalad olid välja sirutatud. „Esimene üllatus sulle on, et ma ei vaja raha. Teine on see, et kui sinu „sõbrad“ otsustavad minu elu keeruliseks muuta, siis mul on samuti sõpru, ja usu mind, sinu sõbrad on minu omadega võrreldes inglid.“

      Imogene kirtsutas nina. „Kujutan ette.“

      Susan tundis esimest korda vajadust sekkuda. Tülitsemine ärritas teda, ta oli loomult vaikne ja rahumeelne, ent sisemiselt piisavalt tugev, et vajadusel sekkuda. Tema leebe hääl äratas kohe kõikide tähelepanu, ent ta pöördus oma ämma poole: „Imogene, vaata teda, vaata tema riideid.“ Susan viitas saleda käega enda kõrval istuvale mehele. „Ta räägib tõtt. Ta ei vaja raha, ja sõpradest rääkides ei pea ta ilmselt silmas mingeid kõrvaltänava semusid.“

      Cord vaatas teda avaliku, kuigi pisut pilkava imetlusega. „Viimaks ometi üks ajudega Blackstone, ehkki ta ei ole veresugulane, nii et see ehk selgitab asja. Tal on õigus, Imogene, ehkki sa seda kuulda ei taha. Ma ei vaja Blackstone’ide raha, sest mul on endal raha. Kavatsen elada mainitud majas, kuna mulle meeldib privaatsus, mitte et ma ei saaks endale enamat lubada. Soovitan sõjakirve maha matta, sest ma kavatsen siia jääda. Kui sa tahad suguvõsa musta pesu pesta, lase käia. Mind see ei häiri, kannatajaks jääd ainult sina.“

      Imogene ohkas veidi kaeblikult. „Sinuga on algusest peale keeruline olnud, Cord, juba lapsena. Asi pole sinus, vaid sinu kunagistes tempudes. Sa määrisid suguvõsa nime poriga ja mul on seda raske andestada. Samavõrd raske on mul uskuda, et sa käitud edaspidi viisakalt.“

      „See oli ammu,“ sõnas Cord ebamääraselt. „Viibisin pikalt Euroopas ja veel pikemalt Lõuna-Ameerikas. See paneb kodu hindama.“

      „Ah soo? Ei tea midagi. Anna andeks, et ma kahtlustan varjatud tagamõtet, aga su minevik ei anna mulle valikut. Olgu pealegi, sõlmime vaherahu... praeguseks.“

      „Vaherahu.“ Cord pilgutas Imogene’ile silma ja Susani üllatuseks vanem naine punastas. Nii et Cord mõjus selliselt kõikidele naistele! Aga mees СКАЧАТЬ