Mässaja pisarad. Linda Howard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja siis soovis ta, et poleks seda teinud – neisse ebatavalistesse silmadesse vaatamine oleks temalt äärepealt enesevalitsuse röövinud. Miks ta reageeris nagu teismeline? Ta oli täiskasvanu ja isegi teismelisena oli ta olnud rahulik, mitte selline, kes hakkab pelgalt pilgu peale värisema.

      Aga see pilk kõrvetas teda, jälgides heakskiitvalt, küsides, oodates ja... teades. See mees oli üks neist harvadest isenditest, kes tundis naisi, ja oli seepärast kõige ohtlikum. Susan reageeris ohumärguandele, mis oli olemas kõikidel naistel, tõstis pea sisemise väärikusega, mis iseloomustas iga tema liigutust, ja vastas mehe jultunud pilgule. Ta ütles vaikselt: „Kui kummaline, et te nii ütlete,“ ja oli uhke, et tema hääl ei värisenud.

      „On või?“ Mehe hääl oli pehmem kui enne, madalam ja intiimsem. „Sel juhul sa ei tea, mida ma mõtlen.“

      „Ei,“ vastas Susan ja piirdus sellega, laskmata end häirida lauses sisalduvatest vihjetest.

      „Siis saad teada,“ lubas mees, ning nüüd oli tema hääl madal ja kähe, ärritades sellega naise närvilõpmeid. Seda öeldes tõmbas mees teda endale lähemale, kuigi mitte nii lähedale, et Susan oleks pidanud vastu punnima hakkama, ent ta tajus siiski järsku mehe reielihaseid, mis tema omade vastas liikusid. Tema sõrmed pigistasid närviliselt mehe õlga, võideldes samal ajal sooviga libistada need mehe krae alla, katsuda tema paljast ihu ja saada teada, kas tema sõrmed saavad mehe kuumusest kõrvetada. Selle peale ehmudes otsustas naine hoida pilgu mehe pintsaku õlaõmblusel ja püüdis mitte mõelda jõulisusele, mida ta tunnetas käes, mis tema oma peos hoidis, või teises, mis kergelt tema alaselga surus... kergelt, ent Susanile tundus, et kui ta üritaks eemalduda, ei laseks see käsi tal seda teha.

      „Su õlad meenutavad atlassi,“ pomises mees karedalt, ja enne, kui Susan jõudis midagi mõelda, oli mehe soe ja kõva suu puudutanud tema pehmet paljast õlakaart. Naist tabas kerge hullumeelsushoog ja ta värises, sulgedes silmad. Jumal hoidku, see mees armatseb temaga tantsupõrandal ja ta ei tea isegi mehe nime! Ent tema olemus reageeris mehe puudutusele tahtest sõltumatuna ja Susan ei suutnud talitseda isegi mitte oma mõtteid, mis kandusid aina ohtlikumatele radadele, ja ta arutles, mis tunne oleks, kui mehe suu mööda tema keha allapoole libiseks...

      „Lõpetage,“ ütles ta mehele, aga samas ka iseendale, ent tema hääles puudus käskivus. Hääl oli hoopis vaikne ja värisev, samasugune nagu tema enesetunne. Nahk oli nagu tules, ent mööda selgroogu värelesid samal ajal võimsad külmavärinad.

      „Miks?“ küsis mees ja tema suu liikus sujuvalt naise õlalt tundlikule õnarusele kõrva juures.

      „Inimesed vaatavad,“ pomises Susan nõrgalt, vajudes vastu meest, sest tema keha muutus tema sees lahvatava leegitseva naudingu ajel lõdvaks. Mehe käsi surus ta tugevamini enda vastu, ent see muutis aistingud vaid jõulisemaks ja Susan tundis end veel nõrgemana. Ta tõmbas katkendlikult hinge, sest kuna ta oli mehe vastu surutud, tundis ta ka tolle kõvastunud elundit, ja vaatas mehele hämmeldunult otsa. Mees jälgis teda pilukil silmadega ja tema laserkiirt meenutav pingeline pilk põletas. Mehe näol polnud ei piinlikkust ega kahetsust – ta oli mees ja reageeris vastavalt. Susan avastas oma hämmelduseudus, et tema sügavalt naiselik kese ei tahtnudki, et mees vabandaks. Ta tahtis hoopis pea mehe õlale toetada ja vajuda tema saledate osavate käte vahele, ent tajus meest jälgivaid silmapaare ja mõistis, et kui ta laseks oma naiselikul tahtmisel võitu saada, viiks mees ta kaasa nagu mereröövel talle meeldima hakanud daami. Olenemata sellest, millise tunde mees temas tekitas, oli tegemist võõraga.

      „Ma ei tunne teid,“ sosistas Susan vaikselt, surudes küüned mehe õlga.

      „Kas see muudaks midagi, kui teaksid mu nime?“ Mees puhus hellalt ühte Susani meelekoha juures rippuvat juuksesalku ja vaatas, kuidas siidised juuksed kerkisid ja langesid. „Aga kui see sind rahustab, kullake, siis asi jääb perekonda.“

      Ta õrritas, tema valged hambad särasid naeratades ja Susan hoidis hinge kinni, kuni suutis taas kõnelda. „Ma ei mõista,“ tunnistas ta mehele otsa vaadates.

      „Hinga veel kord samamoodi sügavalt sisse ja enam polegi tähtis, kas sa mõistad või mitte,“ pomises ta, ja Susan tajus teravalt, et tema rinnad on surutud mehe valge pintsakuga kaetud kõva rinna vastu. Mehe karm pilk laskus tema huultele ja mees selgitas: „Ma olen Blackstone, ehkki nad ilmselt ei tunnista seda.“

      Susan vaatas teda hämmeldunult. „Ma ei tea teid. Kes te olete?“

      Metslooma kombel valged hambad olid kuratliku naeratuse ajal näha ja mehe vuntside otsad kerkisid. „Kas sa pole siis kuulujutte kuulnud? Väljend „must lammas“ mõeldi välja ilmselt just minu jaoks.“

      Susan vaatas teda endiselt arusaamatuses, tema nõtke kael oli mehe näljase pilgu ees haavatav, sest ta pidi mehele alt üles otsa vaatama. „Aga ma ei tea ühtegi musta lammast. Mis te nimi on?“

      „Cord Blackstone,“ vastas mees varmalt. „Vance ja Preston Blackstone’i nõbu, Elias ja Marjorie Blackstone’i ainus poeg, sündinud kolmandal novembril, arvatavasti üheksa kuud pärast seda, kui isa oma Euroopa-reisilt tagasi tuli, ehkki ema ei tunnistanud seda kunagi,“ lõpetas mees ja tema näol vilksatas kuratlik paeluv naeratus, mis sarnanes majakatulele pimedas öös. „Aga sina, kullake? Kui sa oled Blackstone, siis mitte vere kaudu. Mäletaksin sinusugust veresugulast kindlasti. Millise mu lugupeetud nõoga sa siis abielus oled?“

      „Vance’iga,“ vastas Susan ja tema kena nägu varjutas korraks valusähvatus. Tema tugevust näitas see, et ta suutis rahulikult lisada: „Ta on surnud,“ aga miski ei suutnud varjata meeleheidet, mis järsku tema silmad tuhmiks muutis.

      Tugevad käed pigistasid teda õrnalt. „Jah, ma kuulsin. Tunnen kaasa,“ ütles Cord lihtsalt. „Kuramus, kui kahju. Vance oli tubli mees.“

      „Oli jah.“ Susan ei suutnud rohkem midagi öelda, sest ta polnud ikka veel leppinud arusaamatu ja ootamatu õnnetusega, mis oli röövinud Vance’i elu. Surm oli rünnanud nii kiiresti, võtnud temalt nii palju, et ta kaitses end sel moel, et hoidis inimesi sestsaadik endast pisut eemal.

      „Mis temaga juhtus?“ küsis pehme hääl. Susan oli pisut jahmunud, et mees seda küsis. Kas ta ei teadnud, kuidas Vance surma sai?

      „Härg puskis ta surnuks,“ vastas naine viimaks. „Torkas reide... arter sai viga. Ta jooksis verest tühjaks enne, kui haiglasse jõudis.“ Vance oli surnud Susani käte vahel, elu oli immitsenud temast punase joana välja ja ometi oli tema nägu olnud nii rahulik. Ta oli vaadanud siniste silmadega naisele otsa, nagu teades, et sureb, ja tahab viimase asjana siin maamunal näha abikaasa nägu. Siis oli ta naeratanud kirkalt, südantpitsitavalt, ja tema särav pilk kustus aeglaselt igaveseks...

      Susan pigistas Cord Blackstone’i õlga, surudes sõrmed mehe ihusse, ja mees hoidis teda tugevamini. Kummalisel kombel osa valust taandus, nagu oleks mees seda oma suure tugeva kehaga eemale peletanud. Cordile näkku vaadates nägi Susan tema heledates silmades mehe enda karmide mälestuste peegeldust ja taipas kohe, et see mees oli vägivaldse surma tunnistajaks olnud, hoidnud kedagi, ehk sõpra, käte vahel, kuni surm lähenes ja vallutas. Ta sai aru, mida Susan oli läbi elanud, ja kuna mees seda mõistis, oli koormat järsku kergem kanda.

      Susan oli aastatega õppinud meeletust valust hoolimata igapäevaelu elama. Nüüd sundis ta end selle mälestuse õudusest eemalduma ja vaatas ringi, tuletades endale oma kohustusi meelde. Ta märkas, et liiga paljud inimesed seisavad, vahivad ja sosistavad. Ta tabas dirigendi pilgu ja noogutas kergelt, andes märku kohe järgmise looga jätkata. Siis vaatas ta kordamööda külalisi ja tema nõudliku selge pilgu all hakkas tantsupõrand paaridega täituma. Sosinad kustusid ja pidu jätkus endiselt lärmakalt. Ükski külaline СКАЧАТЬ