Veinijuht. 5. osa. Austria. Urvo Ugandi

Чтение книги онлайн.

      Esimesed teadaolevad tõendid veinitegemisest pärinevad juba pronksiajast ehk 1000 aastat e.m.a Alam-Austriast Traisentali piirkonnast Doonau kallastelt. Samuti kasvatasid keldi Hallstatti kultuuri hõimud viinamarju 700 aastat e.m.a Burgenlandi piirkonnas Neusiedlersee järve ümbruses. Tõsisem viinamarjakasvatamine sai hoo sisse roomlaste vallutustega 1. sajandil e.m.a, kui Austria aladel olev keldi riik Noricum (keldi Nori hõimunime järgi) liideti Rooma impeeriumi koosseisu. Pärast Rooma impeeriumi langust Karl Suure Frangi keisririigi ajal tekkis isegi esimene veiniseaduse alge, mis hääbus ungarlaste vallutustega. Ungarlased tõrjuti 100 aastat hiljem vallutatud aladelt välja ja Austria muutus Ostarrichi hertsogkonnana Saksa-Rooma keisririigi osaks. Sellest kujunes välja ka Austria praegune saksakeelne nimi Österreich (tõlkes: Idariik). Keskajal tõid tsistertslaste ordu mungad veinivalmistamise teadmised Burgundiast Doonau kallastele Thermenregioni ja Wachausse ning kloostrite rajamise tõttu laienes veinikultuur Austria aladel jõudsalt.

      16. sajandil, kui Habsburgidest sai Euroopa võimsaim dünastia, kujunes Austria nende valduste keskuseks. Esimese kvaliteetveini nimetust võib täheldada 1524. aastal, kui Rusti linna veinitootjatel lubati kasutada privileegi ja markeerida oma veinivaadid R-tähega. Esimene tõsisem tagasilöök Austria veinikultuurile tuli türklaste vallutuste ajal 17. sajandil.

      18. sajandil edendati Austria ertshertsoginna ja Ungari kuninganna Maria Theresa Habsburgi valitsemise ajal Austria veinikultuuri jõudsalt. Viinamarjakasvatusele ning veini valmistamisele läheneti ka teaduslikust vaatenurgast. Maria Theresa poeg keiser Joseph II andis 1784. aastal välja dekreedi (Josephinische Zirkularverordnung), mis andis igale üksikisikule õiguse „müüa ja valmistada toiduaineid, veini ja siidrit, mida nad on igal ajal valmistanud ja müüa seda hinnaga, mida nad õigeks peavad“. See on nüüdisaegse veiniseaduse eelkäija, mis võimaldas eraisikutele kuuluvate heurigeride (veini tootev kõrts, tavern) ja buschenschänke’ite (hooajaliselt avatud veinitalu farm) kasvu Austrias.

      1860. aastal avati Klosterneuburgis esimene veiniinstituut, mis riigistati 1874. aastal ja sai nimeks Höhere Lehranstalt für Wein- und Obstbau (viinamarja- ja puuviljakasvatuse ning veinivalmistamise kolledž). Ühtlasi on see Klosterneuburgis asuv kolledž vanim veinikool maailmas. Samasse aega langeb ka esimeste viinapuuhaiguste (jahu- ja ebajahukaste) täheldamine Austrias ja viinapuutäi Phylloxera epideemia.

      1907. aastal võeti vastu esimene veiniseadus, mis muuhulgas kirjeldab veinivalmistamiseks lubatud tehnoloogiaid. 1922. aastal ristas professor Ferdinand Zweigelt Klosterneuburgi instituudis viinamarjasordid St. Laurent ja Blaufränkisch, mille tulemusel tekkis Austria populaarseim tume marjasort Rotburger, mis praegu kannab nime Blauer Zweigelt või lihtsalt Zweigelt. Samal aastal aretati ka teine tuntud Austria tume marjasort Blauburger, (Blaufränkisch x Blauer Portugieser). 1936. aastal muudeti veiniseadused rangemaks ja keelati igasuguste hübriidmarjasortide kasvatamine ja nendest veini valmistamine. Pärast II maailmasõda avaldab Rohrendorfi viinamarjakasvataja Lenz Moser oma murrangulise uurimustöö „Weinbau einmal anders”, mis kummutab sel ajal kasutusel olnud viinamarjakasvatuse alused. 1950. aastatel kasutusele võetud väätide sidumise süsteem hochkultur (tuntud ka kui Lenz-Mozer-Kultur) koos marjakasvatuse mehhaniseerimisega suurendab märgatavalt saagikust. Praegu kasutatakse seda meetodit umbes 90% Austria viinapuuaedades.

      Kõige suurema tagasilöögi sai veinitööstus 1985. aastal, kui Saksamaal avastati, et ühelt Austria veinitootjalt ostetud mahuveini oli lisatud etüleenglükooli (EG) ehk antifriisi või siis mootori jahutusvedelikku, mis on magusa maitsega, värvitu, peaaegu lõhnatu ja hügroskoopne vedelik. See võrdus Austria veinitööstusele katastroofiga, mis oli suurem kui viinapuutäi epideemia. Austria veinide edasimüüjad kogu maailmas ütlesid üles palju ostu-müügilepinguid ja lõpetasid veinitootjatega ärisuhted. Austria veinitööstuse päästmiseks loodi 1986. aastal riiklik veiniturundusliit The Austrian Wine Marketing Board (AWMB), mis kontrollib veinide puhtust organoleptiliselt ja laboratoorselt enne müüki jõudmist. Seetõttu on Austria veinipudeli korgil lipuvärvid ning riiklik prüfnummer ehk veinipartii kontrollimise number koos Austria vapimotiiviga.

      Nüüdseks hõlmab see riikliku toetusega organisatsioon kõiki Austria veinitootjad, kes omalt poolt toetavad organisatsiooni igal aastal 70 euroga hektari kohta. Lisaks võeti kasutusele Saksamaaga sarnane kvaliteetveinide süsteem, mis jagas veinid erinevatesse kategooriatesse Klosterneuberger Mostwaage (KMW) kraadide alusel.

      KMW lõi 1861. aastal Austria parun Wilhelm von Babo (seetõttu nimetatakse seda ka mõnikord Babo kraadiks). Näitaja viitab protsentuaalselt sellele, mitu grammi suhkrut sisaldab 100 g marjamahla, arvestades, et 3% on suhkruvaba kuivekstrakt ning see arvutatakse ümber potentsiaalseks alkoholisisalduseks täiesti kuivas veinis.

      ‒ > 10,7° KMW, tavaline Austria vein, marjad võivad olla kasvanud erinevates Austria veinipiirkondades. Ei pea olema sordi- ega aastakäiguvein.

      ‒ > 14° KMW, minimaalselt 11,5% alkoholi, < 6 g/l jääksuhkrut. Kindla maakonna vein erinevatest marjasortidest. Puudub lipuvärvides kork ning prüfnummer.

      ‒ > 15° KMW, vähemalt 9% alkoholi. Kindlast piirkonnast pärit vein, mille mahla võib olla magustatud.

      Kabinett ‒ > 17° KMW, suhkrut lisada ei tohi, jääksuhkru sisaldus alla 9 g/l, alkoholi sisaldus alla 12,7%.

       – Poolmagus või magus kõrgema kategooria kvaliteetvein, marjamahla ei tohi magustada, veini võib müüa korjele järgneva aasta 1. maist.

      Spätlese: СКАЧАТЬ