Head kombed. Lihtne etikett ja käitumisjuhised. Gerda Kroom (koostaja)

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei “marsi“ naine kunagi sisse, vaid istub esmalt istme servale ja tõmbab siis jalad autosse. Väljudes tuleb istmelt tõusta alles siis, kui jalad juba asfaldile toetuvad.

      Noored ei tea sageli, kuhu oma käed panna. Tõsi küll, neiule tuleb siin appi tema käekott, mille külge võib “haakuda“, noormees on aga sellisest kasulikust rekvisiidist ilma jäetud. Kõige loomulikum väljapääs oleks siinkohal käed taskusse pista. Kuid kas hea toon seda lubab?

      Äärmisel juhul on lubatud hoida ühte kätt pintsakutaskus, kuid parem oleks see sealt siiski aeg-ajalt välja võtta. Püksitaskusse võib käe pista ainult sealt millegi vajaliku võtmiseks. Sellest, et mõlemaid käsi püksitaskus hoitakse, ei saa juttugi olla! Seda ei tuleks teha isegi mitte eakaaslaste juuresolekul, sest milleks end sellega harjutada? Ka tütarlapsel ei sobi hoida käsi püksitaskus, igal juhul mitte vestluse ajal.

      Pole ilus käies või jalutades kätega vehkida ega juttu ajades energiliselt žestikuleerida. Rusikaga vastu lauda tagumine on aga lihtsalt vulgaarne, rääkimata sellest, et see pole kunagi mingi argument.

      Püüdke käsi hoida rahulikult, ärge sikutage ega näppige pidevalt oma lipsu, nööpe või partneri varrukat; näitusel või muuseumis viibides ärge puudutage käega kunstiteoseid ega eksponaate; naisterahval on soovitav mitte mängida oma sõrmuse, kaelakee ja käekoti lukuga ega keerutada sõrme ümber juuksekiharat; ärge punuge patsi laudlina narmaid ega kolistage oma kohvitassiga.

      Pole ilus pöörata seljaga vestluskaaslase või kellegi läheduses seisja poole. Seltskonnas ei sobi end kammida ega keskendumiseks juukseid sasida; sõrmeliigestega naksutada, sõrmi nipsutada ega pidevalt midagi ümiseda (see harjumus tüütab nii kaastöötajaid kui ka koduseid).

      Kõik žestid peavad olema vaoshoitud ja otstarbekad. Pead ei maksa liiga püsti ajada, kuid ka mitte liiga madalale langetada ja kõiki ümberringi altkulmu põrnitseda.

      Rääkides püüdke mitte õlgu kehitada. Inimesed tihti isegi ei adu, kui solvav võib selline žest kaasvestlejale olla. Ei maksa lõpetada oma lauseid naerupahvakutega. See närvilisuse avaldus jätab halva mulje, rääkimata juba lõkerdamisest pärast enda räägitud anekdooti. Mõni inimene hakkab iga enda öeldud lause järel asja ees, teist taga itsitama. Jälgige ennast ja kui te seda enda juures märkate, püüdke end sellest võimalikult kiiresti võõrutada.

      Kõiki reflektoorseid tegevusi tuleb kindlasti kontrollida. Seltskonnas tukkumine, suu ammuli vahtimine või igavusest haigutamine on andestamatu. Valjuhäälne haigutamine on ühtmoodi ebaviisakas niihästi võõravõitu inimeste seltskonnas kui ka tööl ja kodus olles. Kasvatatud inimene püüab haigutust tagasi hoida. Äärmisel juhul võib korraks haigutada “sissepoole“, kuid seda tuleb teha ettevaatlikult, sest alati ei õnnestu seda märkamatult teha.

      Köha on reeglina võimatu maha suruda. Köhides tuleb kergelt pea kõrvale pöörata ja katta suu varrukaga, ägeda köha korral asetada suule taskurätik.

      Nina nuusatakse vaikselt, puhudes kergelt ninarätikusse, sealjuures ei pea kõrvale pöörduma. Täiesti lubamatu on üle terve toa “pasundada“, kuid isegi sellega on kergem leppida kui inimesega, kes pidevalt nina luristab!

      Aevastamise hetkel tõstke nina juurde ninarätik. Kui aga vajadus aevastada on teist ikkagi tugevam, pöörake nägu kõrvale.

      Luksumine on ebameeldiv ja üsna kurnav. Kui te luksuma hakkate, minge viivitamatult kööki või vannituppa ja tegutsege järgmiselt: sulgege vasaku käega nina, jooge samal ajal väikeste lonksudega vett ja pidage mõni sekund hinge kinni. Nüüd peaks luksumine olema kadunud. Kui seda ei juhtu, korrake kõike algusest ja pidage vastu! Sealjuures tasub meeles pidada, et luksumine tekib mõnikord ka reaktsioonina alkoholile. Kui teie puhul on nii, siis püüdke alkoholist hoiduda, et ei peaks iga kord sellist ebameeldivust taluma.

      Ukse peab alati sulgema pehmelt, isegi siis, kui on väga kiire. Pole tähtis, kas tegemist on töökoha-, kodu-, poe- või autouksega. Tülitsedes pole uksepaugutamine argument, vaid ebaväärikas agressiivne rünnak.

      Veel mõned nõuanded, mida tuleks pidevalt meeles pidada. Ebaviisakas on: näidata näpuga, eriti inimese peale; niisutada süljega sõrmi, et lehti keerata; kasutada nimetissõrme küünt hammaste puhastamiseks; puhastada saapaid/kingi vastu püksisäärt; pükse kohendada; läbi kleidi sukki pingule tõmmata; külalise või naisterahvaga vesteldes või piduliku koosviibimise ajal tihti kella vaadata.

      Taktitunne ja osavõtlikkus

      Need kaks õilsat inimlikku omadust kätkevad endas austust ja tähelepanu inimeste vastu, kellega me suhtleme – soovi ja oskust neid mõista, tunnetada, mis võiks neile naudingut ja rõõmu pakkuda või kutsuda neis esile ärritust, meelehärmi ja solvumist. Taktitunne ja osavõtlikkus viitavad mõõdutundele, millest tuleb kinni pidada nii isiklikes kui ka ametialastes suhetes, samuti oskusele tunnetada piire, mida ületades võivad meie sõnad või teod teist solvata või tekitada talle hingevalu. Taktitundeline inimene arvestab alati asjaoludega: vanuselised ja soolised erinevused, ühiskondlik positsioon, vestluse paik, teiste isikute kohalviibimine või puudumine.

      Vastastikune austus on kohustuslik tingimus ka heade sõprade ja kolleegide vahel. Küllap on paljud kogenud, kuidas keegi näiteks nõupidamisel kolleegi esinemist hoolimatute sõnadega nagu “tobedus“ või “jama“ kommenteerib. Taoliste inimeste kohta võib öelda, et loodus on jaganud talle inimeste vastu nii palju austust, et seda jätkub tal vaid iseenda jaoks. Enesest lugupidamine teisi austamata sünnitab vältimatult kõrgendatud iseteadvust, upsakust ja ülbust. Nõudes teistelt austust enda vastu, tuleb alati esitada küsimus: kas mina vastan neile samaga?

      Taktitunne on üks inimese imelisemaid iseloomujooni. Taktitundeline inimene köidab kaaslasi ja oskab nad enda kõrval end hästi tundma panna. Taktitundeliseks inimeseks nimetame me seda, kes ei ole pealetükkiv, ei väsita, ei solva, ei tee kohatuid nalju.

      Ta ei põrnitse teisi häbematult ega tee märkusi kellegi välimuse kohta. Ta ei hakka nõu andma, kui teda ei paluta. Ta ei asu kõigi kuuldes kedagi kritiseerima ega mõtlematult sõnu loopima.

      Taktitundeline inimene teab alati, kuidas on õigem ühes või teises olukorras käituda. Seejuures aitavad teda vaist ja kasvatus. Selliseid inimesi nimetatakse peenetundelisteks ja osavõtlikeks.

      Igaüks meist võib õppida olema taktitundeline. Piisab, kui suhtuda inimestesse nii, nagu tahame, et inimesed meisse suhtuksid. Kui hakkate oma tegusid, nalju ja käitumist “enda peal proovima“, ennast teiste asemele mõtlema, õpite mõistma ka teiste inimeste vajadusi. Inimestel on ju palju ühist! See, mis ei meeldi teile, ei meeldi tõenäoliselt ka teistele; mis solvab teid, solvab ka teisi. Õppige seda tunnetama ja teisi inimesi säästma. Austage kaasinimesi sama palju kui ennast.

      Taktitunne ja osavõtlikkus annavad ka võime näha, kuidas vestluskaaslane meie sõnadele ja tegudele reageerib, ning vajadusel vabandust paluda. See ei riiva sugugi teie eneseväärikust, pigem tugevdab seda.

      Tagasihoidlikkus

      “Inimene, kes räägib vaid endast, ainult iseendast ka mõtleb. Aga inimene, kes ainult endast mõtleb, on lootusetult kultuuritu. Ta on kultuuritu, ükskõik kui kõrgesti haritud ta ka poleks,“ väidab Dale Carnegie.

      Tagasihoidlik inimene ei püüa ennast kunagi näidata paremana, kui ta tegelikult on, ega teistest targemana. Ta ei rõhuta oma eeliseid või väljapaistvaid omadusi, ei nõua endale mingeid privileege, erikohtlemist ega teeneid.

      Tagasihoidlikkust СКАЧАТЬ