Kuidas olla. Teine väljaanne. Tõnn Sarv

Чтение книги онлайн.

      Tee vägi

      Me kõik oleme teel, aga me oleme ehitatud niimoodi, et me seda teed ette ei näe. Me ei tea, mida tulevik toob, me võime seda vaid omaenda kogemuste ja mälestuste põhjal ette aimata. Aeg liigub meie jaoks ühesuunaliselt, meile vastu. Saabuvat näeme alles siis, kui see on juba saabunud, näeme vaid seda, mis on juba käes ja möödas, teame seda, mis on olnud ja nende teadmiste põhjal katsume ka tulevikku ette näha ja õigesti otsustada. Paraku, enamasti see ei tööta.

      A. Alliksaar: Mis saabub ja mida ma soovin on jubedalt erinev.

      Edaspidi ei pruugi enam samamoodi olla, nagu seni on olnud. Me teame seda, kuid ometi usume, et ehk ikka on ka edaspidi samamoodi, nagu me oleme harjunud ja kohanenud. Igaks juhuks muidugi vaatame horoskoope ja muid ennustusi, mitte et me neid eriti usuksime, aga siiski. Äkki on midagi muutumas, äkki juhtub midagi, äkki peaks midagi hoopis teisiti tegema, ehk lähebki nii, nagu keegi teine on arvanud. Ja siis võibolla teeme midagi sellist, mida muidu poleks teinud, muudame midagi, mis võibolla polnudki muutmist väärt.

      Lao-zi: Ettenägemine on õis teel, aga ka rumaluse algus.

      Me nagu istuksime liikuvas sõidukis, kuid seljaga sõidu suunas. Näeme vaid seda osa teest, mis on juba läbitud. Meil on küll rool, millega saame oma liikumise suunda muuta, midagi justkui ise otsustada, see on meie tahte vabadus, aga otsustada saame ikkagi selle tee põhjal, mis on juba läbitud, ainult mineviku järgi. Selleks on meie endi kogemused, õppetunnid, mälestused, elamused. Kui senine elurada on kulgenud enam-vähem viperusteta, siis usume, et võime muretult samamoodi ka edasi kulgeda, ilma midagi muutmata, rooli keeramata.

      Aga kuidas me seda teame? Võibolla on kohe ees padrik, võibolla lõpeb see tee kohe ära või keerab kuhugi? Me ei näe seda ette ja muretseme veidi.

      Lao-zi: Kõrvale kaldumist kardavad need, kellele liiga kerge see näib.

      Aga ka vastupidi, kui tundub, et oleme sattunud viletsale teele, et kõik on halvasti, siis tahame kohe hakata midagi muutma, hakkame rabelema, uusi suundi otsima, ümber mõtlema. Tegelikult on mõlemad, nii head kui halvad teed, vaid meie endi ettekujutused, neid ei ole vaja tõsiselt võtta, nende pärast pole vaja muretseda.

      Lao-zi: Vähesest tarkusest piisab, et suurel teel püsida.

      Mõnikord aga tundub, et olemegi oma eluga lootusetult rappa läinud, päriselt. Oleme takerdunud, segaduses, arusaamatuses, iga liigutus teeb haiget, kõik on valesti, kõik on halvasti. Aga me teame, et kuskil peab ju ometi olema hea ja õige tee, vaja vaid sinna jõuda.

      Mida teha? Kas lasta ennast vaikselt edasi kanda, kuni lõpuks ikka kuhugi välja jõuame või üritada veel kord suunda muuta lootuses, et ehk siis õnnestub vähema vaevaga taas rajale saada? Ei tea, aga midagi jääb alati alles.

      Lao-zi: Kaob tee, jääb vägi.

      Teid on palju, mõned on pikemad, mõned on käänulisemad, mõned on auklikumad, mõned hargnevad, mõned lähevad rappa. Me tunneme seda kõike teel olles. Mõni tee on selline, et seda nagu ei tunne ega märkagi, mõni aga on nii vaevaline, et vintsutab meid igatpidi. Ükski tee ei vii tegelikult kuhugi, tee ise on oluline.

      Lao-zi: Tee on nagu oja, mis jõkke ja merre viib.

      Kuidas aga leida õiget ja head teed? Kuidas kulgeda nii, et oleks kõige mõnusam?

      Lao-zi: Tee ei tee midagi. Ja midagi ei jää tegemata.

      Õigetel teedel on meie jaoks kerge, väga õrn, väga lihtne ja väga loomulik tõmme.

      Lao-zi: Tee hoiab teelist.

      See on nii õrn, et seda õieti polegi.

      Lao-zi: Õigel teel ei ole kutset. Ometi tullakse.

      Sa ei kuule seda, kui sa parajasti padrikus ragistad ja tahad iga hinna eest välja pääseda.

      Lao-zi: СКАЧАТЬ