Edasi. Suvi 2020. Edasi

Чтение книги онлайн.

      9

      EDASI. Nr 5, suvi 2020

      ei valeta, mida ta vahel samuti teeb, aga see on natuke teine teema; ja ka tema valedel on oma loogika.)

      Eesti

      Miks see kõik Eesti jaoks oluline peaks olema? Sest oma suhtes sõnadega on Eesti siirderiik. Me tuleme keskkon-nast, kus sõnad lugesid palju, ning ole-me liikunud keskkonda, kus nad loe-vad palju vähem – aga ma ei tea, kas me sellest ise aru oleme saanud või õp-pinud oma sõnadele teistest allikatest tugevust otsima.

      Nõukogude ajal, teadagi, oli sõna tu-gev. Julgeda mõni tõde välja öelda – see oli rohkem kui sõna, see oli tegu. Sõ-nastada midagi ridade vahel – samuti oluline. Võis kindel olla, et sõnum leiti üles. Peita midagi luulesse või laulu – hästi tehtud! Omad leidsid üles, võõ-rad ei pääsenud ligi.

      Veelgi olulisem on, et sõnadega sai-gi muutusi esile manada. Meie elavas (hilisajaloolises) mälus on see koge-mus olemas ja olulisel kohal. Meie inimeste perestroika-aegsed sõna-võtud kõigi oma püüdlike metafoori-de ja vaimukuste, teinekord ka täitsa labase “ärapanemisega” – need ei ol-nud tühi vaimutsemine, tegutsemise hale aseaine, vaid need muutsidki elu ja ajalugu. Perestroika pea kogu sisu seisnes sõnades, asjade väljaütlemises ning oma nimedega nimetamises. Lõ-puks võis see üsna ära väsitada, aga muutus, mida sooviti, tuli; vabadus, mida Balti ketis manati, jõudis koha-le. Mil määral ta tuli sõnade tõttu, mil määral lihtsalt nende järel – selle üle saavad ajaloolased vaielda veel aas-taid. Aga inimeste kogemus on, et ta tuli, ja sõnad tõid ta.

      Selle tõttu tekitab meis teatavat segadust keskkond, kus sõnad võivad omada teist funktsiooni – olla viis te-gevuse vältimiseks või tõsiduse puu-dumise varjamiseks. Meid on lihtne ära võluda hea kõnega meie jaoks olu-lisel teemal – ning me võime vabalt unustada uurida, kas kõnepidaja oma kauni visiooni teostamiseks ka mida-gi teinud on. Kui tuleb näiteks Briti peaminister ja räägib, et korruptsioon on halb ja Vene rahapesu on ohtlik, me noogutame nõusolevalt – aga kui paljud meist sealjuures meenutavad Vene musta raha hulka Londonis?

      Hullem veel – me aeg-ajalt nagu usuks, et sõnad saavad teoks kuidagi iseenesest. Tegema ei peagi midagi, vaja lihtsalt õiged sõnad valida, ja kor-ras. Nii näiteks oleme kuulutanud ida-partnerlusmaade arengu oma välis-poliitiliseks prioriteediks. Aga kas me käitume vastavalt? Kas me oleme nen-de teemade parimad tundjad Euroopa Liidus, kelle nägemus ja strateegilised ettepanekud kujundavad Euroopa po-liitikat? Mitte ilmtingimata...

      Või kui Venemaa annekteeris Krim-mi, siis sai Eesti ametiisikutel kom-beks erinevatel rahvusvahelistel koh-tumistel teatada, et “see ei ole halb ilm, see on kliimamuutus”. Me püüdsime rääkida oma angloameerika partne-rite moodi – kõvade sõnade ja eredate metafooridega. See kukkus välja na-tuke piinlikult, nagu igasugune imi-teerimine ikka. Meie mure oli tõeline, aga pole üldse kindel, et seda suurteks kõmisevateks sõnadeks voolides me seda parimal viisil edasi andsime. Väi-kesed, tihked ja täpsed sõnad võinuks ehk asjakohasemad olla. (Tagatuba-des, tõsi, tehti vist neid ka – ja hea on!)

      Sõnad ja teod

      Häda on selles, et vabas maailmas on sõna jõuga teistmoodi, kui oli Nõu-kogude Liidus. Võib-olla on see üldse igal pool teistmoodi – ka mittevabas maailmas. Võib-olla oli Nõukogude Liidu suhe sõnaga lihtsalt unikaalne: suur surve all olev katel, täis haritud inimesi, kes rääkisid luuletuste ja lau-lude keeles... Ma ei ole üheski teises mittevabas riigis kohanud inimesi, kes teaksid peast nii palju luuletusi, kui teadsid nõukogude intelligendid. (Venelased, kusjuures, teadsid roh-kem СКАЧАТЬ