Laevakoer Tuhk. Evald Tammlaan

Чтение книги онлайн.

      Selge, et Tuhk pole mingi tavaline koeranimi. Pauka, Polla, Pontu, Sulli või isegi Muri on palju sobivamad. Aga ma palun võtta arvesse, et Tuhk polnud ise ka tavaline koer, vaid — laevakoer. Ja laevas on palju imelikke nimesid. Nagu: vöör, ahter, rool, vaier, reeling, tüürbord ja nii edasi. Need nimed tähendavad järjekorras: laeva nina, laeva tagumine ots, ratas ja masin, mille abil juhitakse laeva, terastraatidest keeratud köis, laevaserv, mille najale saab laevalael seistes rinnaga toetuda, laeva parem külg. Seepärast ärge imestuge, et merimehed panid oma koerale ka teistmoodi nime, kui maakoertele tavaliselt pannakse.

      Väga võimalik, et Tuhal oli enne ka maakoera nimi. Võib-olla Lord või midagi sellesarnast, sest ta sattus laevale Inglismaal.

      Ta oli seal ära eksinud oma peremehe juurest. Tuli sadamas laeva juurde. Niuksus ja palus süüa.

      „Kui sa tahad merimeheks saada, kutsu, siis roni landgangi mööda laeva ja tule, söö oma kõht täis,“ ütles valges torumütsis laevakokk ja meelitas söögikausiga.

      Landgang on nimelt laudadest trepp, mida mööda pääseb laevalt maale.

      Koer ei julgenud alul astuda landgangile. Aga supilõhn meelitas. Ja ettevaatlikult kappi tõstes astus koer lõpuks mööda treppi raudsele laevalaele.

      „Sinust saab asja,“ ütles kokk ja pani supikausi koera ette. Koer limpsis kõhu täis. Lakkus tänuks koka kätt. Ja et ta oli väga väsinud, siis ta heitis magama siiasamasse kööginurka.

      Koer ei kuulnudki, kui merimehed tegid lahti vaierid, millega laev oli kinnitatud sadamasilla külge. Ta ärkas alles siis, kui tundis, et küljealune kõigub. Vaatas välja läbi luugiprao reelingus. Aga polnud enam näha maju ega maad. Ümber ainult lage, sinine vesi. Ja ninasse puhus soolane tuul.

      Raudtrepist tuli alla suur mees, kuldservaga müts peas. „No vaata aga — meil on isegi reisija laevas,“ ütles ta. „Aga korratust ma oma laevas ei salli. Kokk, peske koer puhtaks — kas te ei näe, et ta selg on tuhaga koos.“

      „Kuulen, kapten,“ vastas kokk. Võttis harja ja viis koera veekraani alla. Prr — küll see oli külm. Maal oli peremees oma koera vahel pesnud sooja veega ja lõhnava seebiga. Aga siin võttis kokk plekk-kasti, mis haises nagu õliloik auto all. Kasti peale oli kirjutatud: „Roheline seep“. Sellega määris kokk koera üleni kokku. Siis hakkas harjaga küürima.

      Koer vingus ja püüdis isegi hammustada. Aga kokk ainult naeris. Ja laevamehed, kes olid kogunenud koera pesemist vaatama, naersid ka. Kaptengi tuli juurde ja ütles:

      „Kes merele tahab tulla, see peab puhas olema. Laev on meie kodu ja kui siin midagi puhastatakse, siis põhjalikult.“

      Kokk loputas koera ämbritäie veega üle ja lausus:

      „Kapten, see loom ei lähe puhtamaks. Tema karv ongi tuhakarva hall.“