Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leidnud ka pooliku kana, millel oli luude küljes liha kaunis kasinalt, taldrikutäie marineeritud aedvilju ja paar karbitäit külma Hiina tänavatoitu. Panin tähele, et keegi oli avanud akna ja lülitanud sisse väikese ventilaatori, mis teps mitte ei suutnud lämbet suvekuuma välja tuulutada.

      „Lapsukesed, hakake sööma,” käskis Peg. „Võtke nii palju, kui tahate.”

      Gladys ja Roland kargasid pikkpoisi kallale nagu päev otsa põldu kündnud sulased. Mina maitsesin pisut chop suey’d. Celia ei puudutanud toitu, ainult käsitses oma martiiniklaasi ja sigaretti liigutustega, mis suurelise elegantsi poolest ületasid kõik seninähtu.

      „Kuidas etenduse algus õnnestus?” tahtis Olive teada. „Ma jõudsin alles finaali ajaks.”

      „Nojah, mitte päris „Kuningas Leari” tasemel,” vastas Peg. „Kuigi puudu jäi vaid küünevõrra.”

      Olive’i nägu tõmbus veelgi enam pilve. „Kuidas nii? Mis juhtus?”

      „Otseselt mitte midagi,” jätkas Peg. „See on ju üldse üks mannetu tükk, mis ei vääri taganutmist. On olnud mannetu algusest peale. Vähemalt ei saanud publiku seas keegi jäävat traumat. Kõik lahkusid ilma kõrvalise abita, omal kahel jalal. Ja üldse, järgmisest nädalast toome välja uue tüki, milleks enam olnu pärast muretseda.”

      „Ja kui palju kassat tuli? Päevase etenduse eest, ma mõtlen?”

      „Mida vähem me neist asjadest räägime, seda parem,” kuulutas Peg.

      „Kui palju ikkagi kassasse raha laekus, Peg?”

      „Olive, ära esita mulle küsimusi, mille vastust sa kuulda ei taha.”

      „Ma siiski pean seda teadma. Me ei saa lubada endale nii kesist saalitäit nagu täna.”

      „Oo, kuidas mulle meeldib kuulda sind kõnelemas saalitäitest! Kui täpsem olla, siis päevasel etendusel oli hõivatud 47 istekohta.”

      „Peg! Sellest ei piisa!”

      „Ära kurvasta, Olive. Ei maksa unustada, et suvel käib meil ikka vähem rahvast. Publikuga on lood nagu nad on. Kui me tahaksime meelitada kokku terveid horde, ei lavastaks me näidendeid, vaid korraldaksime pesapalliturniire. Või investeeriksime õhujahutussüsteemi. Keskendame nüüd parem tähelepanu oma Lõunamere-lavastusele, et see oleks järgmisel nädalal lavaküps. Tantsijad võiksid homme hommikul harjutama hakata, siis on nad teisipäevaks vormis.”

      „Homme hommikul ei saa,” teatas Olive. „Üürisin lava välja laste tantsustuudiole.”

      „Tubli oled. Majanduslikult mõtlev, nagu alati, vana semu. Olgu siis homme pärastlõunal.”

      „Mitte ka homme pärastlõunal. Siis on lava ujumiskooli käsutuses.”

      See pani Pegi õhku ahmima. „Ujumiskooli? Kas ma kuulsin valesti?”

      „Linnavalitsuse rahastatud ettevõtmine. Nad tahavad selle piirkonna lapsed ujuma õpetada.”

      „Ujuma? Olive, kas nad kavatsevad meie lava üle ujutada?”

      „Muidugi mitte. Seda nimetatakse kuivamaatreeninguks. Selleks pole vett vajagi.”

      „Tahad vist öelda, et nad õpetavad ujumise teooriat?”

      „Enam-vähem. Ujumise aluseid. Kasutavad selleks toole. Ja linn maksab kinni.”

      „Heakene küll, Olive. Teeme siis nii, et sa annad Gladysele teada aja, milleks sa pole meie lava laste tantsustuudiole või ujumise kuivale trennile välja üürinud, et Gladys teaks, millal ta võib lõpuks hakata Lõunamere tantse seadma!”

      „Esmaspäeva pärastlõunal,” vastas Olive.

      „Esmaspäeva pärastlõunal!” hõikas Peg show-tantsijannale. „Kas kuulsid? Sa ju saad kõik esmaspäeva pärastlõunaks kokku aetud?”

      „Mulle nagunii ei meeldi päris hommikul trenni teha,” teatas Gladys, mis minu meelest ei kõlanud nagu kinnitus.

      „See ei tohiks olla kuigi keeruline, Gladdy,” jätkas Peg. „Revüü tuleb selline õhuline. Nuputa midagi välja, sa ju oskad.”

      „Mina tahan ka Lõunamere-lavastuses kaasa teha!” palus Roland.

      „Kõik tahavad Lõunameres kaasa teha,” nentis Peg. „Vaata, Viv-vie, lapsukesed armastavad neid eksootilisi rahvusvahelisi teemasid. Nad on võlutud kostüümidest. Juba ainuüksi sel aastal on meil olnud indiaaniteema, Hiina neitsi lugu ja siis veel Hispaania tantsijannaga tükk. Mineval aastal katsetasime eskimo armuromaaniga, kuid see kukkus läbi. Kostüümid ei toiminud, et mitte öelda enamat. Karusnahad, mõistad isegi. Rasked. Ja laulud polnud ka meie parim toodang. Kasutasime nii mitmes kohas „jää” ja „hää” riimi, et endalgi hakkas süda läikima.”

      „Roland, sa võiksid Lõunamere-loos olla üks hula-hula-tüdrukutest,” ütles Gladys ja puhkes naerma.

      „No ma olen selleks igatahes piisavalt ilus!” hüüdis poiss kelmikalt poseerides.

      „Seda kindlasti,” kiitis Gladys. „Ja lisaks oled sa veel nii haprake, et ühel päeval viib tuul su minema. Ma pean alati hoolega vaatama, et ei sätiks sind laval enda kõrvale seisma. Sest sinu kõrval paistan mina vist heas toitumuses lehmana.”

      „Võib-olla sellepärast, Gladys, et sa oled viimasel ajal juurde võtnud,” märkis Olive. „Peaksid jälgima, mida suhu paned, muidu sa ei mahu varsti enam oma kostüümide sisse.”

      „Sellel, mida inimene sööb, pole tema figuuriga üldse mingit pistmist!” vaidles Gladys vastu ja küünitas pikkpoisist veel üht tükki võtma. „Ma ajakirjast lugesin. Loeb hoopis see, kui palju sa kohvi jood.”

      „Sina jood natuke liiga palju kanget kraami,” hõikas Roland. „See hakkab sulle kohe pähe!”

      „Muidugi see hakkab mulle pähe!” möönis Gladys. „Seda teavad minu kohta kõik. Aga tead mis: mu armuelu oleks palju vaesem, kui ma nii kergesti jokki ei jääks!”

      „Viska mulle korraks huulepulka, Celia,” ütles Gladys teisele showtantsijannale, kes võttis selle vaikides oma siidrüü taskust ja ulatas küsijale. Gladys värvis huuled kõige räigemat punast tooni, mida minu silmad kunagi näinud olid, ja suudles Rolandit mõlemale põsele, kuhu jäi maha suur, kiiskav musijälg.

      „Vaat nii, Roland. Nüüd sa oledki kõige ilusam tüdruk selles toas!”

      Rolandit ei paistnud teiste aasimine häirivat. Tal oli portselannuku nägu ning minu asjatundlik pilk tabas ära, et ta tõenäoliselt kitkub kulme. Mind vapustas, et poiss isegi ei püüa rohkem mehe moodi olla. Rääkides vehkis ta kätega nagu neiuke oma esimesel ballil. Ta ei pühkinud punaseid huulejälgi oma põskedelt maha! Võinuks suisa arvata, et poiss tahabki näha välja nagu tüdruk! (Loodan, et Te nüüd valesti aru ei saanud, Angela: selleks ajaks polnud ma omasooiharate inimestega eriti kokku puutunud. Vähemalt mitte geidega. Samas kui lesbisid olin ma siiski kohanud – neid küll. Veetsin ju ikkagi terve aasta Vassaris. Isegi mina polnud nooruses nii taipamatu.)

СКАЧАТЬ