Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Tal on ju ainult jalad!”

      „Pole just palju!” märkis Gladys.

      „Üheks hooajaks võib-olla piisab,” arvas Celia. „Võib-olla.”

      „See tema kallim ei tee ka asja paremaks.”

      „See tainapea!”

      „Kulistab ainult šampust kõrist alla.”

      „Ta peaks poisi pikalt saatma!”

      „Ei ütleks, et poiss on kirest nõrkemas!”

      „Kui kaua jaksab üks tüdruk olla kinos kohanäitaja?”

      „Ja ometi on tal sõrmes päris kobe teemant.”

      „Millal ta ükskord mõistuse pähe võtab?”

      „Hangiks endale parem mõne maakast dollarituulutaja.”

      Kes olid need inimesed, kellest nad rääkisid? Milline oli see elu, mida siin arutati? Ja kes oli too õnnetu tüdruk, keda trepi peal taga räägiti? Kuidas võis ta loota saavutada midagi enamat kui seda on kinos kohanäitaja amet, kui ta mõistust pähe ei võtnud? Kes talle ikkagi teemandi kinkis? Ja kes maksis kinni need šampused, mida kõrist alla kulistati? Kõik see huvitas mind! Läks mulle korda! Ja kes, taeva päralt, on maakast dollarituulutaja?

      Ma polnud veel kunagi nii palavalt soovinud kuulda saada, mismoodi lugu lõpeb, ehkki sellel lool polnud isegi sündmustikku, olid vaid nimeta tegelased, viited meeletutele tegudele ja aimdus ees ootavast krahhist. Mu süda puperdas põnevusest – nii nagu puperdaks Teilgi, kui oleksite tühine üheksateistaastane, kelle pähe pole veel kunagi tõsiseid mõtteid eksinud.

      Jõudsime hämaralt valgustatud trepimademele, Peg keeras ukse lukust lahti ja laskis meid sisse.

      „Tere tulemast koju, tirts,” soovis Peg.

      Minu tädi maailmas kujutas „kodu” endast Lily Playhouse’i kolmandat ja neljandat korrust. Seal asusid eluruumid. Nagu hiljem selgus, kasutati hoone teist korrust kontorina. Esimene korrus oli muidugi teatri päralt, nagu ma juba kirjeldasin. Aga kolmas ja neljas olid kodu ning sinna me nüüd saabusime.

      Nägin kohe ära, et Pegil pole sisekujunduse peale erilist annet. Tema maitse (kui seda sõna siin üldse kasutada) tüüris teda raskepärase, moest läinud antiigi ja eri komplektidest pärit toolide poole; üldmulje viitas vaid otsustusvõimetusele esemete kokkusobitamisel. Panin veel tähele, et Pegi seintel rippusid samasugused tumedad ja masendavad maalid nagu mu vanematekodus (ilmselt samade sugulaste pärandus). Puha pleekinud hobusepildid ja eakate tusase ilmega kveekerite portreed. Mulle hakkas silma vana hõbe ja vanaaegne portselan, seda oli rohkelt igal pool – küünlajalad ja teeserviisid ja muu taoline –, osa sellest võis olla päris hinnaline, aga mine sa tea. Paistis, et neid esemeid ei kasutatud ega peetud oluliseks. (Samas leidus igal horisontaalsel pinnal tuhatoose, mis ilmselgelt olid kasutuses ja omanikule olulised.)

      Ma ei taha väita, nagu oleksid eluruumid olnud mingi seapesa. Toad polnud räpased, lihtsalt kõik oli kuidagi hoolimatult juhuslik. Märkasin silmanurgast söögisaali – õigemini ruumi, mida igas teises kodus oleks kasutatud söögisaalina –, siin aga sai einestamise asemel hoopis lauatennist mängida. Kõige tipuks paiknes mängulaud otse madalal rippuva kroonlühtri all, mis pidi palli põrgatamise vägagi keeruliseks tegema.

      Maandusime elutoas, mis oleks võinud olla meeldivalt avar, kui sinna poleks olnud kuhjatud arutul hulgal mööblit ega toodud lisaks veel tiibklaverit, et lükata see lugupidamatult vastu seina.

      „Kes vajab janu kustutamiseks midagi pudelist ja kannust?” hüüdis Peg nurgas asuva baari poole loovides. „Martiinit? On soovijaid? Teen kõigile?”

      Soovijad ei jätnud kahtlust: jah! Kõigile!

      Oli siiski üks erand. Olive lükkas pakkumise tagasi ning jälgis Pegi tegevust kulmu kortsutades. Võinuks arvata, et Olive arvutab peast iga martiini maksumust poolepennise täpsusega – mida ta tõenäoliselt tegigi.

      Tädi ulatas mulle martiiniklaasi nii endastmõistetavalt, nagu me oleksime juba ammu temaga koos tipsutama hakanud. Olin sellest vaimustuses. Tundsin end järsku nii täiskasvanuna. Mu vanemad tarbisid alkoholi (muidugi mõista, nad olid ju valged anglosaksi protestandid), kuid mitte kunagi koos minuga. Olin alati sunnitud salaja pudelit kummutama. Paistis, et mitte enam.

       Terviseks!

      „Ma näitan teile nüüd teie eluruume,” ütles Olive.

      Pegi sekretär juhatas mulle teed läbi jäneseurgu meenutava koridori ning lükkas lahti selle lõpus asuva ukse. Ta ütles: „See on teie onu Billy korter. Peg soovib, et te hakkaksite siin elama.”

      Olin üllatunud. „Onu Billyl on siin korter?”

      Olive ohkas. „Teie tädi hoiab tema jaoks neid ruume, et tal oleks koht, kus peatuda, kui ta peaks läbisõidul öömaja vajama, mis kõneleb kustumatust kiindumusest, mida Peg oma abikaasa vastu tunneb.”

      Ma vist ei kujutanud ainult ette, et Olive’i suust kõlasid sõnad „kustumatu kiindumus” rohkem nagu „krooniline lööve”.

      Igatahes olgu tädi Peg tänatud, sest Billy korter oli taevalik. Need ruumid ei olnud eelmiste kombel asju täis topitud, kaugeltki mitte. Oh ei, siin oli stiili. Väikeses elutoas olid kamin ja peen must lakitud kirjutuslaud, millel seisis kirjutusmasin. Magamistoa aknad avanesid Forty-first Streetile, kena kaheinimesevoodi tumedat puitu kaunistas kroom. Põrandat kattis täiuslik valge vaip. Ma polnud veel kunagi seisnud valge vaiba peal. Magamistoast pääses avarasse riietustuppa, mille üht seina kattis kroomitud raamis peegel; kiiskavvalge kapikomplekt ei sisaldanud ainsatki riideeset. Riietusruumi nurka oli paigutatud väike kraanikauss. Kõik säras puhtusest.

      „Teil pole siin kahjuks oma vanni,” märkis Olive samal ajal, kui tunkedes mehed mu kohvrid ja õmblusmasina riietusruumi tassisid. „Üle koridori asub ühine vannituba. Jagate seda Celiaga, kes elab ajutiselt Lilys. Teises tiivas on härra Herbert ja Benjamin. Neil on kahe peale omaette vannituba.”

      Mul polnud aimugi, kes on härra Herbert ja Benjamin, kuid oletasin, et saan selle peatselt teada.

      „Olive, kas Billy siis ei vaja ise oma korterit?”

      „Vaevalt küll.”

      „Olete päris kindel? Kui tal ikkagi peaks neid tube vaja minema, siis ma loomulikult lähen kuhugi mujale. Tahtsin öelda, et ma ei pea ju elama nii uhketes ruumides nagu need siin …”

      Ma valetasin. Vajasin ja himustasin seda väikest korterit kogu südamest, olin mõttes selle juba enda omaks kuulutanud. Otsustasin, et see ongi koht, kus minust saab üks märkimisväärne tegelane.

      „Vivian, teie onu pole juba üle nelja aasta New Yorgis käinud,” teatas Olive ning vaatas mind oma erilise pilguga, mis jättis mulje, justkui ta loeks mu mõtteid, nii nagu uudistelugeja loeb tekstimasinast sõnu. „Ütleksin, et te võite siin päris julgelt oma laagri üles lüüa.”

      Oo, milline õnn!

      Pakkisin lahti mõned hädavajalikud asjad, pesin silmnäo puhtaks, puuderdasin nina ja tõmbasin kammiga läbi juuste. Ja СКАЧАТЬ