Raevu päevad. Vene autorite jutukogumik. Sari "Sündmuste horisont". Koostaja Ja Tõlkija Veiko Belials

Чтение книги онлайн.

       Tõlkinud ja koostanud Veiko Belials, © 2019

       Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts

       Kaanepildi autor Meelis Krošetskin

       Kirjastused Fantaasia ja Täheveski

       ISBN 978-9949-661-39-8

       ISBN 978-9949-661-40-4 (epub)

       Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Eessõna asemel

      Venekeelne ulme on rikas. Eelmised minu koostatud kogumikud olid pühendatud armastusele Maa vastu. Need olid helged ja kohati paatoslikudki, mis on ka mõistetav, sest sisaldasid jutte enamjaolt ajastust, kus paatosest nõretav stiil oli normiks. Vastukaaluks otsustasin koostada antoloogia, mis näitaks inimesi ka teisest küljest. Peale mõne erandi koosneb kogumik sel sajandil kirjutatud lugudest ja nende tonaalsus on kohati sünkmust. Ja kuigi pendel on liikunud teise serva, on mõtteliselt tegu ikkagi sama teemaga, mis „Me armastame Maad” kogumike puhulgi. Ka see kogumik lahkab sama küsimust: mis või kes on inimene? Kuidas me käitume, kuidas mõtleme?

      Ma ei tea, kas asi on selles, et neile on juba 100 aastat lubatud helget tulevikku, mida ei tule ega tule, aga vene keeles kirjutavad autorid suudavad imeusutavalt luua masendavaid maailmu. Inimene ei ole neis teisele inimesele sõber, seltsimees ja vend, vaid paaria, kellest tasub eemale hoida nii liigikaaslastel kui tulnukatelgi. Tsiteerides Andrei Livadnõid, on selle kogumiku keskmes: „...inimesed – koletislikud, geniaalsed, julmad looduse loodud olevused, kes olid sellesama looduse üle võimu saanud, kuid ei kasuta seda võimu mitte kõige elava hüvanguks...”

      Veiko Belials

      Sever Gansovski

       Sever Gansovski (15.12.1918–6.09.1990) oli värvika elukogemusega looja: enne kirjanduslikku karjääri töötas näiteks transporditöölise, postiljoni, elektriku, õpetaja ja madrusena. II maailmasõjas oli snaiper ja merejalaväe luuraja, sai Leningradi blokaadi läbimurdel raskelt haavata. Hariduselt filoloog. Tema esimene ulmekogumik ilmus tänu Arkadi Strugatskile, kes oli tollal lastekirjastuse toimetaja. Tänu Arkadi Strugatskile sai Gansovskist ka raamatuillustraator (esimene tema illustreeritud raamat oli „Tigu nõlvakul”).

       Eesti keeles on ilmud tema lühiromaan „Vincent van Gogh” (ajakiri „Horisont” 1971; nr 1–4). Ka „Raevu päev” on varem ilmunud (ajakiri „Noorus” 1974, nr 1–2). Mitmed jutud („Polügoon”, „Kristall”, näidend „Linnutee”, aga ka mitteulmelised sõjajutud „Ka meid oli kakskümmend kolm” ja „Berliinist loode pool”) on olnud Eesti Raadio eetris kuuldemängudena, viimased kaks kuuekümnendatel. „Polügooni” põhjal on tehtud ka multifilm (Sojuzmultfilm, 1977), „Raevu päeva” ja „Vincent van Gogh’i” põhjal aga mängufilmid (Gorki nimeline stuudio, 1985 ja „Besuch bei van Gogh” DEFA, 1985). „Raevu Päeva” ristisid kriitikud esimeseks nõukogude ulmeõudusfilmiks, aga Gansovskile endale see eriti ei meeldinud.

       Jutt seevastu mõjub üllatavalt ajakohasena isegi praegu, üle viiekümne aasta hiljem.

      Raevu päev

      Komisjoni esimees. Te loete mitmes keeles, tunnete kõrgemat matemaatikat ja suudate teha teatud töid. Kas teie arust teeb see teid inimeseks?

      Otark. Jah, loomulikult. Kas siis inimesed teavad veel midagi?

      (Otarki ülekuulamisprotokoll. Riikliku komisjoni materjalid)

      Kaks ratsanikku jõudsid tihedasse rohtu kasvanud orust välja ja alustasid mäkketõusu. Metsavaht ratsutas kumerduva ninamikuga kimli täku seljas ees, Donald Betley kõrvi märaga tema järel. Kivisel rajal mära komistas ja vajus põlvili. Betley, kes oli mõttesse vajunud, oleks äärepealt kukkunud, kui ühe sadulavööga inglise stiilis sadul mära kaelale vajus.

      Metsavaht ootas teda üleval.

      „Ära lase tal pead langetada, siis ta hakkab komistama.”

      Betley heitis metsavahile huulde hammustades pahase pilgu. Kurat võtaks, enne oleks pidanud hoiatama! Ta oli kuri ka enda peale, sest märal oli õnnestunud ta ära petta. Kui Betley teda saduldas, tõmbas loom end õhku täis, nii et sadularihm jäi hiljem täiesti lõdvaks.

      Betley tiris ohjad nii pingule, et hobune hakkas tantsiskledes taganema.

      Rada oli jälle ühtlane. Nad ratsutasid platool ning ees kõrgusid küngaste okasmetsa rüütatud tipud.

      Hobused astusid pika sammuga, aeg-ajalt traavile üle minnes, et üksteisest ette jõuda. Kui mära ette rühkis, nägi Betley metsavahi kõhnu, hoolikalt raseeritud päevitunud põski ja teele suunatud morne silmi. Oma kaaslast ei paistnud ta märkavatki.

      Ma olen liiga vahetu, mõtles Betley. See segab mind. Ma olen temaga juba oma viis korda juttu teinud, tema aga vastab mulle ühe sõna kaupa või lihtsalt vaikib. Ei pea minust vist eriti. Arvab vist, et kui inimene on jutukas, siis on ta kohe lobamokk ja teda ei ole tarvis austada. Nad siin kolkas ei tea lihtsalt asjade väärtust. Arvavad, et ajakirjanikuks olemine ei tähenda midagi. Isegi selliseks ajakirjanikuks, nagu... Olgu, siis ei räägi mina temaga ka. Mingu ta õige...!

      Pikapeale ta meeleolu siiski paranes. Eduka inimesena arvas ta, et küllap naudivad kõik teisedki elamist. Metsavahi endassetõmbumine üllatas teda, kuid ta ei tundnud tema vastu vaenu.

      Ilm, mis hommikust saati oli olnud sant, hakkas paranema. Udu hajus. Hägune loor taevas tihenes üksikuteks pilvedeks. Tohutud varjud libisesid üle tumedate metsade ja jäärakute ning see rõhutas karmi, metsikut ja omamoodi vaba maastikku.

      Betley patsutas mära niisket, higilõhnalist kaela.

      „Küllap sul kammitseti esijalad, kui karjamaale lasti, sellepärast sa koperdadki. Pole viga, küllap saame hakkama.”

      Ta andis kannuseid ja püüdis metsavahi kinni.

      „Kuulge, härra Meller, kas te olete siinkandis sündinud?”

      „Ei,” СКАЧАТЬ