Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert Silverberg

Чтение книги онлайн.

       Trükitud OÜ Greif trükikojas

      SISSEJUHATUS

      Teaduslik fantastika peaks rääkima tulevikust, kuid tegelikkuses on selle juured sügavalt olevikus kinni ning žanri olemus muutub sedamööda, nagu meie arusaam tänapäeva ühiskonnastki. Näiteks süngete, kurvakstegevate ja lootusetute 1930ndate ulme kippus olema helge ja optimistlik kraam, mis vaatas tulevikku, milles tehnoloogia aitaks meid välja suure depressiooni nimelisest majanduslikust mädasoost. 1940ndatel, kui sõda maailma tükkideks rebis, keskendus ulmekirjandus üldiselt lihtsatele melodramaatilistele hea ja kurja konfliktidele – just nii julgustati meid seda sõda nägema. 1950ndatel, kui suurema osa ajast valitses suhteline vaikus ja rahu ja me suutsime isegi aatomihävingu hirmu kontrolli all hoida, kujunes välja teatud tüüpi klants eeslinnaulme, mis oli sujuvalt kirjutatud ning mida avaldasid läikiva väljanägemisega ajakirjad. See tegeles näiteks küsimustega, kuidas oleks korraldada kokteilipidu tulnukatele või kuidas programmeerida oma majapidamisrobotit madala kalorsusega toite valmistama.

      Siis jõudsid kätte 1960ndad, mil see pilvitu eeslinnamaailm kokku varises, ning seejärel 1970ndad, kui meie ülesandeks sai nende väändunud tükkide kokku tagasipanek. Sellel hullumeelsel ajastul – mis algas mu arvates 1963. aastal Dallases John F. Kennedy’lt elu röövinud kuulidega ja kestis ligi 20 aastat – muutusid teaduslik fantastika ja fantaasiakirjandus Ameerika Ühendriikides ja enamikus teistes industriaalseis lääneriikides enneolematult populaarseiks. Mis ei tohiks olla kuigi üllatav. Kui maailm sinu ümber muutub mõistetamatuks, on mõistlik otsida vastuseid mõnest teisest maailmast. Endistel aegadel piisas kiriku poole vaatamisest: seal oli jumal, kellest lähtus armastust ja turvatunnet ning kes pakkus sulle lootust pääseda sellest hädade orust teispool asuvasse tõelisse ellu. 20. sajandi üheks probleemiks oli aga, et enamik meist oli minetanud võime leida religioonist lohutust. Võibolla on ulmekirjandus muutunud selle omamoodi aseaineks: tekstikorpus, mis vaatleb ja uurib absoluutseid väärtusi ja pakub hüpoteetilisi versioone alternatiivsetest elamismoodustest.

      Aga, nagu ma olen juba märkinud, on praeguse hetke ulmekirjandus alati oma juurtega just praeguses hetkes. Ja nii, nagu ühiskonna traditsioonilised väärtused 1960ndate teisel poolel kokku varisesid, peegeldas ka tollal kirjutatud teaduslik fantastika neidsamu nihestusi ja kildudeks purunemisi, mida meie ühiskond läbi elas. Uued autorid, kelle arsenali kuulus sädelev uus kirjutustehnika, korjasid üles ulmekirjanduse teemad ja vahendid ning tegid nendega veidraid uusi asju. Vanemad kirjanikud, kes olid varasemail kümnendeil tundnud end mugavalt turvalist ja lihtsat ulmet viljeledes, sündisid justkui uuesti, täis äkilist eksperimentaalset indu. See oli metsik ja seiklusrohke aeg, kui me kõik oma elu elades päevast päeva ja isegi tunnist tundi pidevalt improviseerisime ja selle perioodi teaduslik fantastika peegeldab seda kindlasti.

      Selle kogumiku lood on kirjutatud sel segaduste ajal, kui maailmas ei olnud enam ühtki turvatsooni – aastail 1969–1974, lõviosa neist 1972–1973. Inimesed kandsid kummalisi riideid ja olid kummaliste soengutega, suitsetasid üheskoos kummalisi aineid, lugesid ja kirjutasid kummalisi asju. Need ajastu ilmingud, mis tunduvad meile nüüd kummastavad ja tänapäeva noortele peaaegu ebareaalsed, olid loomulikult sügavama haiguse ja segaduse sümptomid. Olen sidunud selle segaduste aja alguse Kennedy atentaadiga mitte seepärast, et Kennedy oleks olnud veatu liider – tal olid omad puudujäägid, nagu me nüüd liigagi hästi teame, ja oma surma hetkeks oli ta jõudnud olukorda, kus tal oli praktiliselt võimatu oma poliitikatele Washingtonis toetust leida –, vaid seepärast et ta oli energia ja nooruse ja lootusrikka tuleviku täiuslik sümbol. Kui selline sümbol maha murti, tundus mulle ja paljudele teistele, et meid oli sädelevast lootusest ilma jäetud ning et inimkoosluse alused olid ulatuslikult puruks kistud. Ja nõnda oligi. Ma usun, et meid oleksid ees oodanud samasugused segadused ka siis, kui Kennedy oleks ellu jäänud, nii nagu oleks puhkenud Esimene maailmasõda ka siis, kui ertshertsog Franz Ferdinandi poleks Sarajevos tapetud, aga mõlemal juhul sai atentaadist ajalooline katalüsaator.

      Pärast Kennedy’t tulid uued ja rumalad liidrid, kes tirisid meid masenduse mülkasse ja lootusetusse sõtta, mille vastu meie riigi noored mässu tõstsid, ning kogu ühiskond langes kaosesse. Kaks järjestikust presidenti tõugati troonilt ja nad kaotasid oma koha, kuna rahvale ja avalikule arvamusele olid nende filosoofiad ja meetodid vastuvõetamatud. Meeleheitlikud uued käitumisstiilid peegeldasid sisemist lootusetust kõigil ühiskonna tasanditel. Me libisesime laiaulatuslikku ja katastroofilisse ühiskonnakorra kokkuvarisemisse, mille tagajärgedega tegelemine võttis aega ligi kaks aastakümmet. See murrang, mida me nüüd ajaloolise selguse huvides dateerime lihtsalt kui «kuuekümnendaid», viis meid ilustamata vastasseisu tulevikuga, ja vaatepilt, mis meile avanes – energiakriisid, kontrollimatu inflatsioon, vabavoolu ujuv terrorism ja tuumarünnaku oht mõne end suvaliselt ise meie vaenlaseks nimetanud jõu poolt – hirmutas meid hakkama tulevikukirjandusest vastuseid otsivaks ulmefännide rahvuseks.

      Olud on nüüd veidi rahulikumad, kuigi mitte oluliselt vähem ohtlikud. Nõukogude Liidu asemel on uueks muretsemise põhjuseks radikaalne islam. Inflatsioon tundub olevat oma põhja leidnud, aga globaalne soojenemine kiireneb ning pikaajaline keskkonnaprognoos paistab ehmatavalt halb. Planeedi rahvaarvu plahvatuslik СКАЧАТЬ