Saladuslik veski. Kolmas raamat. Линда Гуднайт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhkkond säilitada.“

      Devlin pööras viuhti ümber. „Sa oled siis käpp?“

      „Ütleme nii, et hakkan sulama.“

      Devlin kergitas kulme ja välgutas hambaid. „Kas piilume ka ülemisele korrusele ja keldrisse?“

      „Kui meid niikuinii vahistatakse, siis vähemalt asja eest.“

      „Meid ei vahistata. Kas teed märkmeid?“

      Grayson kostitas venda vaigistava pilguga. Ta ei lahkunud kodust eales kõrgtehnoloogiliste töövahenditeta. Tahvelarvuti oli autosse jäänud, kuid talle piisas nutitelefonist. „Kas sa pead küsima?“

      Devlin näitas pliiatstaskulambiga valgust ja sörkis trepist üles, justkui polnukski see logisev ja kakssada aastat vana. „Vaata aga vaata!“

      Grayson järgnes vennale. „Sinu kummitus ööbib magamiskotis.“

      Suur avatud ruum oli peaaegu tühi ja vana veskitehnika oli minema viidud. Nende pea kohal rippus üksnes roostetanud plokisüsteem. Paksu mustusekorraga kaetud akna lähedal nurgas vedeles päevinäinud magamiskott, veeanum ja hulk tühje plastnõusid.

      „Keegi on siia meelevaldselt sisse kolinud?“

      „Võib-olla käivad lapsed siin öösel põnevust otsimas,“ oletas Grayson. „Meiegi oleme seda teinud, mäletad?“

      „Ei ole. Ma tahtsin siia ööseks tulla, aga sina lõid põnnama. Olid mingist plikast sisse võetud ja jõlkusid kogu aeg jäätisekohviku juures, lootes teda näha.“

      Grayson raputas pead. „See olid sina, Romeo.“

      „Ei-ei, ma mäletan väga hästi. See juhtus üks suvi enne seda, kui...“ Devlin vakatas ja krimpsutas nägu. „Tead küll.“

      „Jah.“ Dev teadis, et vend ei armasta rääkida tollest raskest aastast, mil ta oli ilma Graysonita Honey Ridge’i naasnud.

      „Ühesõnaga, ma olin alles üheteistkümneaastane ja mul oli tüdrukutest täiesti suva.“ Devlin laksas peopesaga vastu laupa. „Mis mul ometi viga oli?“

      Grayson puhkes naerma. „Ja kui hormoonid lõpuks möllama hakkasid – kui ma õigesti mäletan, siis olid umbes kolmteist –, polnud sa enam endine.“

      „Tõsi. Meie planeedil pole midagi imelisemat kui naissugu. Jumal teadis, mida ta tegi.“

      „Aga see kõik pole vähimalgi määral siinse magamisasemega seotud. Kaldun arvama, et keegi käib siin ööbimas. Näe, ümbrus on puhtaks tehtud, justkui oleks keegi asju välja tõstnud ja põrandat pühkinud.“

      „Näen. See ruum on praktiliselt tühi.“

      „Aga ehitusplats ei sobi juhuslikele uitajatele, olgu need lapsed või mitte. Peame sildid üles riputama.“

      Devlin lõi näost särama. „Sa oledki meie uue projektiga päri?“

      „Tahan kõigepealt mõne arvutuse teha, kulusid ja tasuvust kalkuleerida.“

      Devlin tammus jalalt jalale, torkas käed taskutesse ja võttis siis uuesti välja. Viimaks läks ta räpase akna juurde. „Näe, milline vaade! Ülemise korruse võime erisündmustele sobivaks kohandada, näiteks pidude, õhtusöökide ja muu säärase jaoks. Sellesse seina võiks rohkem aknaid paigutada.“

      Vaade hõlmas vesiratast ja väikest koske, mis pahises selgesse kivise põhjaga ojja. Metsane loodus ulatus nii kaugele, kui silm seletas. „Vaatel on tõepoolest potentsiaali. Inimesed tahavad seal all kindlasti jalutada.“

      „Mulle meeldib loomulik keskkond, aga me võime teha maastikukujunduse, lisada romantilisi pinke ja miniaiakesi.“

      „Kuhugi tuleb ka parkimisplats rajada.“

      Grayson tahtis selga keerata, sest ta kibeles projekti kallale asuma, et välja selgitada, kas sinna tasub restoran rajada. Ent põõsas köitis miski tema pilku. Ta tõmbas silmad vidukile. „Mis see on?“

      „Kus?“

      Ta pani sõrme vastu akent. „Seal, oja juures viinapuuväätide vahel.“

      Devlin kortsutas kulmu ja vaatas näidatud suunas. „Ma ei näe...“

      „Enam pole midagi.“ Grayson jättis nähtu sinnapaika, sest tema peas keerlesid juba ajakavad, numbrid ja ehitajate kontaktandmed.

      „Mis see oli?“

      „Arvatavasti mingisugune metsloom. Näiteks koiott. Või karu.“

      „Või see, kes käib siin ööbimas?“

      „Võimalik.“ Öömajaline oli Graysoni kõige väiksem mure. See isik pidi endale uue mängupaiga otsima. Ta vaatas käekella. „Meid oodatakse kella neljaks külalismajja. Peaksime minema.“

      „Virsikuaia külalismaja on siinsamas üle tee, Grayson. Me ei jää hiljaks.“

      „Mulle ei meeldi lasta enda järele oodata.“

      Devlin pööritas silmi ja vangutas pead. „Kui sa ei oleks graafikute ja arvutustabelitega nii osav, siis...“

      „Tunnistad mu geniaalsust, jah?“ Graysonis tärkas kahtlus, mis vohas kiiremini kui viinapuuväädid. Ta seisatas ülemisel trepimademel ja heitis pilgu nooremale vennale. „Sa teed seda ainult siis, kui tahad midagi. Räägi välja!“

      Devlin pani käed puusa ja lükkas pintsakuhõlmad selja taha. „Noh, mis sa arvad? Kas siia tuleks suurepärane Vendade Blake’ide restoran?“

      „Võimalik. Kohe, kui oleme end öömajja registreerinud, helistan veski omanikule ja räägin temaga numbritest.“

      „Ee… Grayson, ma juba tegin seda.“

      Graysoni kulmud kerkisid vinklisse. „Juba?“

      „Jajah, ma tean, et läbirääkimised on sinu rida, aga kuulsin, et meil on võimalik konkurent. Pealegi olen mammat ja papat puudutavates asjades lihtsalt sentimentaalne. Ma tahan seda veskit. Me ei või sellest ilma jääda.“

      Ka Grayson oli Honey Ridge’i suhtes sentimentaalne, kuid äri oli äri. „Mulle ei meeldi su jutu kõla.“

      „Teadsin kohe, et hakkad veskit tahtma. Sa pabistad liiga palju pisiasjade pärast. Tead ju, et varajane linnuke saab ussikese.“

      Graysonis tärkas uskmatu eelaimus, mis andis närvilõpmetele justkui elektrilöögi, ja ta jõllitas vennale otsa. „Mida sa tegid?“

      „Meie. Mida meie tegime.“ Devlin krimpsutas nägu. „Me ostsime selle ära.“

      2. peatükk

      GRAYSON parkis maasturi Virsikuaia külalismaja taha kruusakattega parklasse ja ronis autost välja, ilma et oleks vennaga sõnagi vahetanud. Ta oli vihane. Närvis. Tige oma tormaka venna peale, ehkki see polnud esimene ega viimane СКАЧАТЬ