Salajane armastus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tamina tõukas need kahtlused eemale. Edmund oli vaimustav, nii tark, nii nägus, nii imetabane tantsija ja armastas teda nii väga.

      Kui Tamina vanemad mehega viimaks kohtuvad, siis meeldib ta neile kindlasti.

      Tamina vaatas ülespoole mehe kandilisse roosatavasse näkku. Edmund kortsutas kulmu – nii tundus ta väga armas ja tõsine. Oli uskumatu teada, et Tamina on tema jaoks maailma kõige tähtsam inimene.

      Tamina teadis, et ta vanemad armastavad teda, aga kolmest lapsest kõvasti kõige nooremana ei olnud ta kunagi saanud nende jagamatu tähelepanu ja kiindumuse osaliseks.

      Tänu kahele vanemale vennale, Peterile ja Guyle, oli nende kodu olnud ta kasvamise ajal väikese tüdruku jaoks lärmakas ja mehine koht.

      Ta oli õppinud ratsutama, puude otsa ronima, kukkuma ja kriimustama oma põlvi ilma „tönnimata“, nagu poisid ta nutmise kohta ütlesid.

      Kui vennad lõpuks internaatkooli läksid, oli ta neist kohutavalt puudust tundnud.

      Taminal oli mitmeid guvernante, kes üritasid teda muuta naiselikuks satsidesse mattunud lapseks, aga iga kord kui Peter ja Guy koju tulid, tõmbasid nad oma väikse õe oma pöörastesse plaanidesse kaasa.

      „Ma nii ootan juba, Edmund, et saaksin sind oma vendadele tutvustada,“ pomises Tamina, kui muusika lõppes.

      Käsikäes jalutasid nad mahedas kuuvalguses kümblevasse aeda ning istusid ühte väikestest lauakestest, mis olid paigutatud terrassile pronkslühtrites põlevate tõrvikute alla.

      „Ah, jaa. Nad on mõlemad teenistuses, ma arvan, et sa rääkisid sellest? Kujutlen, et nad on tihti kodust ära?“

      „Jah.“ Tamina tundis, kuidas talle otsekohe pisarad silma tikuvad. „Peter, kes on vanim, on maavägedes, ja armas Guy, kes peab alati kõike teisiti tegema kui ta vend, astus mereväkke.“

      „Ja mis sa arvad, kas nad on peagi koju puhkusele tulemas, mu armas?“ uuris Edmund, suudeldes Tamina rannet just veidi tema kindast kõrgemal.

      „Ei. Kahjuks veel mitte pikki kuid. Ma loodan, et selleks ajaks me võime kõigile oma kihlusest teatada!“

      Edmundi helehallid silmad paistsid kurvad.

      „Keegi ei soovi seda rohkem kui mina, Tamina. Aga nagu ma sulle rääkisin, on mulle auasjaks sellest kõigepealt oma eakale vanaemale rääkida. Tema kasvatas mind üles, kui mu vanemad surid, ja tal on õigus meie suurepärast uudist kuulda enne teisi.“

      Tamina silmad läksid ta sulise maski taga suuremaks ja sinisemaks.

      „Ja su vaene vanaema on kahjuks väga haige, nagu sa rääkisid.“

      Edmund ohkas.

      „Jah. Aga ta tervis paraneb tasahilju kogu aeg, ütles ta arst. Niipea kui ta on piisavalt tugev, sõidame sina ja mina koos Šotimaale ja räägime talle enda uudist. Kardan, et senikaua peame enda armastust saladuses pidama.“

      „Aga mis – mis siis, kui su vanaema ei parane?“ sosistas Tamina kõheldes.

      Edmund patsutas ta kätt ja tõusis.

      „Siis abiellume otsekohe. Aga nüüd oleks minu meelest vaja veidi värskendust. Mulle tundub, et talveaias serveeritakse jäätist. Oota siin, armsaim, ma toon sulle ühe.“

      Tamina vaatas armastaval pilgul, kui mees tantsukeerisest läbi minnes teed otsis.

      Siis püüdis ta tähelepanu rabav paar, kes tema tooli lähedal seisis.

      Ta tundis tumepunases kleidis ja poolmaski kandvas daamis ära leedi Eunice Kentoni. Aga mees paistis olevat võõras ja Taminat hakkas huvitama, kes ta olla võiks.

      Mees kandis formaalset õhtuülikonda, aga ta nägu oli tumedaks võõbatud ning ta kandis vaimustavat araabia peakatet, mille volditud kangas kattis näo alumise poole, nii et näha olid vaid ta silmad.

      Tamina pilgu all koputas leedi Eunice mänglevalt oma sulgedest lehvikuga mehe käsivarrele ja jalutas eemale trepi poole, kleidi punane siid kauni figuuri ümber lehvimas.

      Mees vaatas ta minemist, vajus siis istuma väikesele kullatud toolile Tamina kõrval ja ohkas.

      Ivan, Daventry krahv, tundis end rampväsinuna, luuüdini kurnatult.

      Tal oli raske meenutada, et vaevu kolm kuud tagasi oli ta elanud kerglast hõlbuelu Itaalias, vaba igasugustest muredest ja kohustustest.

      Mõjuvõimsa Daventry perekonna noorema pojana ei olnud ta kunagi pidanud võtma endale kohustusi ja vastutust nagu ta vanem vend Geoffrey, keda oli sünnist peale kasvatatud omandama positsiooni kõrgseltskonnas.

      Ivan oli viis aastat noorem ning ei soovinud midagi rohkem kui reisida maailmas, õppida tundma kõiki maid ja kultuure, ajalugu ja geograafiat ning nende inimeste tausta, keda ta kohtas.

      Tema esialgne plaan oli kirjutada raamat kõigest, mida ta oli näinud ja teada saanud, ning seejärel – kui ta üldse tulevikule mõtles – oli see olnud ähmane kujutlus, et mingil hetkel asub ta diplomaatilisse teenistusse, kus tema teadmised võiksid ta kodumaa hüvanguks kasulikud olla.

      Isegi siis, kui Geoffrey oli tiitli pärinud, ei olnud ta muret tundnud, mis edasistel aastatel Daventry perekonnast saab.

      Ta jumaldatud vanem vend oli õnnelikult abielus ning tema naine Honesty kandis Daventry tiitli järgmist pärijat. Kõigi elud paistsid nii õnnelikud ja rahuldustpakkuvad. Tulevik oli roosiline.

      Aga see kõik muutus ühel saatuslikul lumisel märtsiõhtul, kui tõld, milles olid Geoffrey, Honesty ja nende teenijad, Lake Districtis pimedal libedal teel ümber paiskus ja kõik silmapilkselt hukkusid.

      Viimast kolme kuud oli praegu raske isegi meenutada, mõtles ta, sulgedes silmad enda ees keerlevate tantsijate sära ees. Valu ja kaotus olid ikka veel nii suured.

      Nüüd oli tema Daventry krahv ning ta lein armsa venna ja kauni vennanaise kaotuse pärast pidi vaos püsima, sest oli nii palju, mida tuli teha ja korraldada.

      Kaelamurdval kiirusel üle Euroopa koju tormates ei olnud ta suutnud uskuda, et telegramm, mille ta oli saanud, oli tõsi.

      Ta oli siiski poolenisti arvanud, et see oli kellegi ettekujutus halvast perverssest naljast, kuigi oma südamepõhjas ta teadis, et keegi ei suudaks olla nii õel.

      Siis oli ta olnud sunnitud tegelema matustega, mõlema perekonna ja teenijate leinaga, sest surma sai ka kolm perekonna teenrit.

      Järgmisena ootasid ees lõputud juriidilised dokumendid ja komplikatsioonid, mis pärandiga kaasnesid.

      Ta oli tundnud, kuidas pime meeleheide ja kurnatus hakkab teda elusalt neelama, kui ta oli ühel päeval ratsutades leedi Eunice’i kohanud.

      Ta ei teadnud midagi Londoni seltskonnast. Paljudest vanematest tavadest ja etiketireeglitest oldi sajandivahetusega loobutud. Elutempo oli nüüd palju kiirem.

      Ta oli Inglismaalt liiga kaua ära olnud ning kaotanud ühenduse kõigi oma sõpradega.

      Leedi СКАЧАТЬ