Presidendi vastuvõtt. Mart Kadastik

Чтение книги онлайн.

      Toimetaja Helle Raidla

      Kujundaja Ande Kaalep

      Kõik õigused kaitstud

      Autoriõigus: Mart Kadastik ja Hea Lugu 2019

      www.healugu.ee

      ISBN 978-9949-673-22-3

      e-ISBN 9789916601112

      Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

      ENNE ALGUST:

      German Kork (61), president

      Siiri Kork (59), presidendiproua

      Vello Seppius (63), kirjastuse omanik

      Uudo Martinson (68), professor

      Margit Maiste (54), toimetaja

      Arvo Timusk (48), jurist

      Ralf Annamaa (40), kinnisvaraärimees

      Ken Haljand (27), süsteemiadministraator

      Kätlin Kuusik (29), toidujagaja

      TALLE MEELDIS, HULLULT MEELDIS RONIDA VANNI juba siis, kui kraanist ladisev vesi oli vaevu jõudnud vannipõhja libedaks muuta. Oli mõnus tunda, kuidas märg soojus jahedas ruumis – siin ei olnud põrandakütet ega seinaradiaatoreid – kananahaga kaetud keha järk-järgult vallutas. Algul jäid vee alla kannikad ja kannad, siis, kui ta oli jalad välja sirutanud, põlved ja varbad, mille nukid tõmbusid tulisest veest erkpunaseks. Aga selline asend talle eriti ei meeldinud, sest vann oli tema kasvu jaoks tsipa lühike ja seetõttu – et jalad sirgelt ära mahuksid – pidanuks ta peaaegu püstise seljaga istuma, käed üle vanniserva rippumas. Mugavam oli võtta sisse rätsepaiste, suruda jalatallad reite sisekülgede vastu, libistada selg ettevaatlikult vee alla ja kukal vee piirile, asetada peopesad rindadele ja äraolevalt oodata, kuni kuum vesi asub uuristama tema nabaõõnsust ja masseerima tema tütarlapselikult õrna kõhunahka, mis oli nii sile, et isegi kõige isekamad veepiisad ei suutnud sellele pidama jääda, kuigi üritasid. Niimoodi liuglesidki veenired mööda tema nähtamatuid naharenne aina allapoole nagu vihmajõed Vesuuvi laugjatelt nõlvadelt patust Napoli linna puhtaks pesema.

      Napolis, kus ta oli läinud sügisel Ralfiga käinud, pidanuks taevas alati sinine olema, aga nii on see vist ainult sinisilmsete inimeste kujutluses. Ometi sadas seal tinarasket, kanalisatsiooniluukidest üle ajavat paduvihma, mis sulges nad pooleks päevaks hotellituppa, mille uksele nad riputasid koristajat peatava sildi „Do not disturb“ ning seetõttu jäid sel päeval voodilinad vahetamata ja poolenisti ära kasutatud dušigeelipudel tervega asendamata. Just Napolis, mille tänavaid pidavat valitsema taskuvaraste jõugud, ent kus päriselt tuli iga turisti kohta kaks karabinjeeri ning kus mitte keegi peale Ralfi teda ei puudutanud ega tülitanud (Ralf ei soovitanud tal isegi kõrvarõngaid kanda, sest pätid võivat need naistelt otse kõrvust ära rebida), just selle lõbusa linna majesteetlikus Galleria Umberto hotellis nautis ta esimest korda elus mullivanni. Liiga valjult vaimustus, mis muidugi ei jäänud Ralfile kuulmata.

      Peagi haaras sihikindlalt tõusev veemass pisikesed piisad endaga kaasa, peitis ära tema rinnanibud ja ulatus juba lõua alla. Siis ajas ta ennast jälle istukile, läbimärg, peaaegu abaluude alla ulatuv juuksepulst selja küljes kinni, ning lükkas sisse on-off nikeldatud nupu, misjärel istumisalune hakkas koledalt üürgama justkui segumasin ehitusplatsil, ja vesi, mis seni oli naiselike kehakumeruste vahel sõbralikult loksunud, hakkas otsekui keema, sünnitas kihiseva mässu, ründas tema sääri ja torkis tuharaid, pritsis vastu kaelasooni ja ähvardas üle vanniserva valguda. Ta lülitas mootori välja. Vesi rahunes aeglaselt nagu šampanja avatud pudelis. Aga isegi tilgast šampoonist oli vee survel kerkinud valge vahumägi, mis mähkis keha enda sisse ja millest vabanemiseks ei piisanud jõuetust nirinast, mida tema dušisegisti väljastas. Polnud häda – talle isegi meeldis oma vahust ihu, kui ta oli vannist välja roninud, käterätikuga puhtaks kuivatada ja ühtaegu oma keha peeglist vaadelda. Taylor Swift laulis elutoas. Ta oli oma kehaga rahul, vaid rinnad võinuksid olla sutsu suuremad, aga see-eest olid nad ärksad, imetamisest kurnamata.

      Tegelikult oleks tavaline vann talle palju enam meeldinud, seda ütles ta ka Ralfile näkku. Eriti vastumeelne oli mullivann sellepärast, et mees oli, temalt nõusolekut küsimata, vedanud selle kohale oma kodust. See oli second hand vann ja ei tea millised inimesed (Ralfi girlfriend’id) olid selles lamasklenud ja võimalik, et isegi koos Ralfiga, mis on väheusutav, sest hea, kui sellesse mullivanni üksainuski inimene normaalselt ära mahub. Kuid isegi sel juhul, kui Ralf oleks vannis mõne tibiga amelenud, jätaks see teda täiesti külmaks. Absoluutselt. Ralfi minevik teda ei huvita. Ei huvita. Ei huvita. Minevikku nagunii muuta ei saa. Kui sind liiga palju huvitab, kellega mees on enne sind olnud, pead varsti hakkama huvi tundma selle vastu, kellega on ta peale sind, oli üks sõbranna elutargalt hoiatanud. Minevikus sorkimine olevat lihtsaim viis suhe nässu keerata.

      Aga Kätlin ei peagi oma suhte pärast muretsema: ei ole, mida nässu keerata. Ralfi enda süü. Tassib tema uksest jultunult sisse oma kola (okei, mullivann on heas korras, Ralf korraldas ära vajalikud torutööd ja lasi ära vedada vana, katkise emailiga vanni) ja arvab siis heast peast, et on edaspidi siia majja teretulnud ning et mullidest (segumasina abil!) saab see betoon, mis seob naise mehe külge. Unustagu ära!

      Mina ei tule sind vannitoa aknast piiluma, ütles Ralf leebelt, ja ma ei oota sinult tänuks mitte kui midagi (mis muidugi ei olnud tõsi). Ralfile oli muuhulgas jäänud kahe silma vahele, et naise vannituba on akendeta.

      Kui too vaidlusalune vann oli kord juba paigaldatud, olnuks totter lasta sel niisama nurgas roostetada. Isegi Kalle harjus uue hääleka seltsilisega – punaka karvaga kass oli perenaisele tänulik, et vanni toomine jäi harjaspäise Ralfi viimaseks visiidiks nende hubasesse kahe elanikuga korterisse. Kiivusele kalduv Kalle ei vajanud konkurenti. Aga see oli Ralfi poolt ikka uskumatu valearvestus, kui mees oli arvanud, et saab mullide abil jagu noorest naisest, kelles oli rohkem tiigrit kui rahumeelses ja laisas Kalles. Jah, ta oli Ralfiga maganud, kuid mitte niivõrd mehe, kuivõrd enda erutusele järele andes, iseenda vajadusi rahuldades – sealsamas Napolis, Galleria Umberto king size voodis, mis, nagu öötundidel selgus, koosnes kahest madratsist (üks kuningale, teine kuningannale), mille vahele põrandale oli Ralf hommikuks ära kadunud.

      Ei, Kätlin ei kahetsenud midagi – ta sai esimest korda elus kaks orgasmi järjest, tänu Ralfile, kes oli voodis hoolitsev ja mitmekülgne, aga mehe teened ei võta talt ära õigust saata Ralf pikalt, kui ta seda tahab. Seks on vaid seks. Ta võib elada ka ilma selleta. Võib elada üldse ilma meesteta. Enamik neist on nagunii ülbed nilbarid. Ralf ka. Napolis, hotellivoodis pikutades (väljas kallas ju vihma), kui ta oli lubanud tal oma huuli sõrmega katsuda (võrratult lopsakad, oli mees kiitnud), purunes õnnis unesklemishetk kildudeks üheainsa totaka küsimuse pärast: kas sul on ikka oma huuled?

      „Kuidas mul võivad olla kellegi teise huuled?“ küsis ta vastu.

      „Seda ei tea kunagi, kuhu naised midagi süstivad, mida ära lõikavad või mida täis puhuvad. Tisse võib silikooniga täita, silmalaud pingule tõmmata, rasva puusadelt välja imeda ja isegi alakehasse võib kuulid toppida, et tulla vastu isastele, kes hindavad kitsamaid koridore,“ jutustas Ralf teadjamehena.

      „Jesus,“ hüüatas ta vahele. „Mida sa räägid!“

      „Ei, ei, sina ei vaja ühte, teist СКАЧАТЬ