Mister. E. L. James

Чтение книги онлайн.

      PROLOOG

      Ei. Ei. Ei. Mitte seda musta. Mitte seda lämmatavat musta. Mitte seda kilekotti. Teda haarab paanika, mis surub õhu kopsudest välja. Ma ei saa hingata. Ma ei saa hingata. Ta kurku tõuseb metalne hirmumaitse. Ma pean seda tegema. See on ainus võimalus. Ära liiguta. Ole rahulik. Hinga aeglaselt. Ära hingelda. Just nagu ta ütles. See saab varsti läbi. Saab läbi, ja siis olen ma vaba. Vaba. Vaba.

      Nüüd. Jookse. Jookse. Jookse. Tüdruk jookseb raskelt ja kiiresti, tagasi vaatamata. Hirm sunnib teda edasi, kui ta põgenedes paarist hilisõhtusest poeskäijast mööda tormab. Tal veab – automaatuksed on lahti. Ta jookseb kirevate pühadekaunistuste alt läbi väljapääsu parkimisplatsile. Ta jookseb üha edasi ja edasi. Pargitud autode vahel ja siis metsa sisse. Ta jookseb elu eest, mööda väikest rada, läbi põldmurakate, oksaraod peksavad vastu nägu. Ta jookseb, kuni kopsud on lõhkemas. Jookse. Jookse. Jookse. Ära jää seisma.

      Külm. Külm. Liiga külm. Väsimus teeb tüdruku pea uimaseks. Väsimus ja külm. Tuul ulub puudes, tungib läbi riiete otse luudesse. Ta kükitab põõsa all ja korjab maha kukkunud lehti, et tuimade kätega endale pesa teha. Magada. Tal on vaja magada. Ta heidab pikali külmale kõvale maapinnale, liiga väsinud, et karta, ja liiga väsinud, et nutta. Teised. Kas nad said minema? Ta sulgeb silmad. Kas nad põgenesid? Palun tee nii, et nad said vabaks. Palun tee nii, et neil oleks soe… Kuidas see kõik niimoodi läks?

      Ta ärkab. Ta lebab prügikastide vahel, mis on täis ajalehti ja pappi. Ta väriseb. Tal on väga külm. Aga ta peab edasi minema. Tal on üks aadress. Ta tänab selle aadressi eest oma nana jumalat. Värisevate sõrmedega teeb ta paberi lahti. See on koht, kuhu ta peab minema. Nüüd. Nüüd. Nüüd.

      Üks jalg teise ette. Kõnni. See on kõik, mida ta teha suudab. Kõnni. Kõnni. Kõnni. Maga siin ukse ees. Tõuse ja kõnni edasi. Kõnni. Ta joob McDonalds’i kraanist vett. Toit lõhnab ahvatlevalt.

      Tal on külm. Nälg kraabib ta kõhus. Ta kõnnib ja kõnnib, järgides kaarti. Varastatud kaarti. Poest varastatud kaarti. Poest, kus on vilkuvad tuled ja jõulumuusika. Ta hoiab paberitükki selle vähese viimase jõuga, mis tal järel on. Paber on kulunud ja katki, sest see on nii palju päevi tema saapa sees olnud. Väsinud. Väga väsinud. Räpane. Väga räpane, külmunud ja hirmunud. See koht on ta ainus lootus. Ta tõstab väriseva käe ja vajutab uksekella.

      Magda ootab teda. Tüdruku ema ju kirjutas talle. Naine võtab ta avasüli vastu. Ja seejärel tõmbub kiiresti eemale. Issand, laps. Mis sinuga juhtus? Ma ootasin sind eelmisel nädalal!

      ESIMENE PEATÜKK

      Üheööseks – selle poolt räägib nii mõndagi. Pole kohustusi, ootusi ega pettumusi, ma pean vaid nende nimed meeles pidama. Kes see eelmisel korral oli? Jojo? Jeanne? Jody? Ükskõik. Keegi nimetu kepikaaslane, kes oigas palju nii voodis kui ka väljaspool. Ma laman ja vahin Thamesi virvendust, mis peegeldub laes, ega suuda uinuda. Ma olen liiga rahutu, et magama jääda.

      Täna õhtul on siin Caroline. Tema ei sobi nimetu keppimise kategooriasse. Mitte mingil juhul. Mida kuradit ma mõtlesin? Silmi kinni pannes püüan vaigistada tasast häält, mis seab kahtluse alla, kui mõistlik ikkagi oli oma parima sõbraga magada… jälle. Caroline magab mu kõrval, tema sale keha kümbleb jaanuarikuises hõbedases kuuvalguses, ta pikad jalad on põimunud minu jalgade ümber ja pea on mu õlal.

      See on vale, nii vale. Ma hõõrun nägu ja püüan ära pühkida põlgust, mida ma enda vastu tunnen. Ta liigutab ja muudab asendit, ärgates unest. Üks maniküüritud küüs kriibib mu kõhtu ja libiseb üle kõhulihaste, seejärel teeb mu naba ümber ringe. Ma tunnen ta unist naeratust, kui ta sõrmed mu kubemekarvade poole sirutuvad. Ma võtan tal käest kinni ja tõstan selle huultele. „Kas me pole üheks ööks juba piisavalt pahandust teinud, Caro?“ Ma suudlen kordamööda kõiki ta sõrmi, et oma keeldumist pehmendada. Ma olen väsinud ja masendunud näägutavast süütundest, mis mind sisimas närib. See on Caroline, taeva pärast, mu parim sõber ja minu venna naine. Endine naine.

      Ei. Mitte endine naine. Tema lesk.

      See on kurb ja üksildane sõna selle kurva ja üksildase olukorra kohta.

      „Oh, Maxim, palun. Tee nii, et ma unustaksin,“ sosistab Caroline ja surub mu rinnale sooja märja suudluse. Heites heledad juuksed näolt kõrvale, vaatab ta pikkade ripsmete vahelt üles mulle otsa ning ta silmad säravad ihast ja kurbusest.

      Ma võtan ta armsa näo oma käte vahele ja raputan pead. „Me ei peaks seda tegema.“

      „Ära ütle nii.“ Ta paneb sõrmed mu huultele, et ma vait jääksin. „Palun. Mul on seda vaja.“

      Ma oigan. Ma lähen põrgusse.

      „Palun,“ anub ta.

      Raisk, see ongi põrgu.

      Ja kuna minul on ka valus – sest ka mina tunnen vennast puudust – ja Caroline on mu side temaga, leiavad mu huuled tema omad ja ma sätin ta selili.

      Kui ma ärkan, on toas ere talvine päikesevalgus, mis paneb mind silmi kissitama. Ma keeran ringi ja tunnen kergendust nähes, et Caroline on läinud ja jätnud endast maha kahetsusejälje – ning mu padjale kirjakese:

      Sööme täna koos issi ja kasueidega õhtust?

      Palun tule

      Ka nemad leinavad

      Kalli-kalli. X

       Persse.

      Seda СКАЧАТЬ