Hõbehundi laulud. Vahur Afanasjev
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Hõbehundi laulud - Vahur Afanasjev страница
Название: Hõbehundi laulud
Автор: Vahur Afanasjev
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Поэзия
isbn: 9789949743810
isbn:
Toetas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital
Tekstid: Vahur Afanasjev
Toimetaja: fs
Korrektor: Heli Illipe-Sootak
Illustraator: Alar Kriisa
Kujundus ja küljendus: Külli Tammes, Artwörker OÜ
Trükk: Pakett AS
© Vahur Laanoja
Vemsa OÜ 2020
Kasepää
ISBN 978-9949-7438-0-3
ISBN 978-9949-7438-1-0 (epub)
1. trükk
Sind alati otsisin, elu
Sind alati otsisin, elu,
kuid leidsin vaid lõplikkust ees.
Su algused enam ei meenu,
kui ühineb võlts paralleel
seal musta ja sinise piiril,
kus kohtuda lubasid kord.
Nii tühjana kõmavad kiivrid,
kui heliseb viimne akord.
Sa minuga tantsinud pole,
vaid võtnud mind väljade peal.
Seal viljad on alati toored
ja tuuakse kandiku peal.
Vist sedagi enam ei tule,
sest lootuse kustutab öö.
Vaid kramplikult mõtelda muule
on väsinud huntide töö.
Sind alati otsisin, elu,
kuid ennast ei leidnudki nii.
Jäi kingiks mul tasane helgus –
aeg lahustab kord sellegi.
Kaunid kahekümnesed
Marek Hłasko ainetel
Nad lähevad trepist alla
ja pudelit pole neil kaasas,
ja pudelit pole neil kaasas,
kuid püstolid taskutes.
Nad lähevad trepist alla
ja enam pole nad noored,
ja enam pole nad noored,
sest peeglist nägid nad end.
Nad lähevad trepist alla,
kuid midagi jätsid nad üles,
kuid midagi jätsid nad üles
ja tagahoov suve on täis.
Nad lähevad trepist alla
järgmised nelikend aastat,
järgmised nelikend aastat
nende sees seisatab aeg.
Nad lähevad trepist alla
ja surma enam ei karda,
ja surma enam ei karda,
hirm ainult on enese ees.
Ma pole üldse hõbehundi sugu
Ma pole üldse hõbehundi sugu,
kuid ööde kutset siiski armastan.
Kord kirgastas mind sute ohtlik suudlus –
on selles paigas hingenarmad maas.
Nüüd otsin kõrgest rohust tema jälgi,
ent aruheina selg ei enam nõtku.
Mis kõikjal on, see leidmata mul jäigi.
Ma läbi une emban ainult õhku,
kui kuulen kauguses ma hundiulgu.
Veel tahan talitseda rahutust.
Kuukiiri mööda sute seltsis hulgun
ja tähti püüdes taevas lahustun.
Ei usu üldse, et see oleks uni.
Liig palju soovin iseennast murda,
ja keset suve – keset surmatundi –,
kus oli hing, seal püssikuuli tunda.
Jõeäärsed tapatalgud
Vaata, nurgas rahvakunstnik
segab suus kokteili.
Pepsit Coca-Colaga.
Teised joovad veini.
Kell on võrdlemisi palju,
pilk on süütu, looriga.
Naljakas ei ole, siiski
õhtu imet sooritab.
Švipsis neiud saavad naisteks,
kõigil tarvis tantsida,
kõigile on elult vaja
üllatusi santida.
Saba lühem olla võiks ja
peldik värskelt kasitud.
Vanaema surres oli
elamisest väsinud.
Anoreksia, askeetlus –
terve ilm on häiritud.
Nälgind vaimus СКАЧАТЬ