Kiusamine Eesti moodi ehk Üks elu veel. Marje Ernits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ema ja lapse pärast. Pidutsemise teema oli selle probleemi üle võimust võtnud ning peo olemuse lahkamine oli jätk edasi kestvale unetusele. Viive polnud sedasorti pensionär, kes oleks teiste ellu sekkunud või hinnanguid andes sõrmega näidanud. Tema püüdis võõra mure endale selgeks mõelda, seda mitte omastada, kuid vajadusel abi pakkuda. Pidu, nagu ka kõik muud üritused, oli ajas sedavõrd teisenenud, et selle seostamine äsja hoovis toimunud kaklusega oli Viive jaoks pisut seletamatu, kuid rahva suust kuulduna oli see just see, mida vajati: pidu täiega.

      „Pidu täiega,“ kordas Viive varahommikul trepikotta astudes, samas sai ta aga põrandal ja trepiastmetel vedelevat tühja taarat silmates aimu, mida tänapäeva pidudel joodi ja lihtsa vastuse oma õhtul kerkinud küsimusele peo olemuse kohta. Sõnus kõlas see vastus umbes nõnda: Pidu täiega – see oligi enda purju joomine, sest muul ajal tuli tööl käia, roolis istuda või veel üht-teist mõttetut teha. Niisiis olid amet ja töökoht samuti aja jooksul negatiivses suunas liikunud, huvi eriala vastu alla käinud ja töö tegemist ei armastatud, või siis armastati, aga vaid palgasaamise eesmärgil. See suhtumine ei mahtunud Viivele kuidagi pähe. Kuidas oli üldse võimalik õppida ametit või teha tööd, mis ei meeldinud? Kuhu küll kõik need geeniused olid jäänud, kes omal ajal Viivet olid tegudele innustanud – see oli küsimus.

      Viimati läbiloetud sundlektüüri kohaselt, milleks oli korteriühistute näidispõhikiri, hoidis Viive trepist alla astudes oma käed keha ligi ega sirutanud neid maas vedeleva võõra vara järele. Jalgadega oli pisut lihtsam, sest nii mõnegi kokkukägardatud suitsupaki võis eest, või plastpudeli lihtsalt veereme lükata, aga avatud välisukse lävepakuks maskeerunud magajast üleastumine oli kuidagi ebameeldiv, kuid Viive sai hakkama. Tal tuli uute oludega lihtsalt kohaneda, kuid see ei tähendanud nendega samastumist või leppimist. Turjale kogunenud aastatest hoolimata oli Viivel veel enesekindlust ja nii mõnegi nähtuse suhtes oli ta paindumatu, ainult et vanusega oli kõik temas kuidagi jäigemaks muutunud.

      Järgmisel hommikusel jalutuskäigul olles mõtles Viive inimestest ja nende nimedest, mida öös hõigati, oskamata ühtki neist konkreetse isikuga seostada. Allkorrusel elav naine polnud end tutvustanud, kuid kes neist neljast korteri põrandal lamanud mehest oli tema elukaaslane Tommi, jäi samuti selgusetuks. Tegelikult polnudki selle asjaga kiiret, sest oli Viive ju õpetajana töötades sügisel iga uue klassi õpilaste nimed üsna ruttu selgeks saanud, kasutades oma tavalist nippi, mida võis ju ka kortermaja elanike nimesid tundma õppides teha. Selleks oli vaja joonistada ruudulisele paberile lihtne plaan ning hakata elanike nimesid üles kirjutama. Vahe oli vaid selles, et oma klassis istuvate lastega suhtles ta iga päev, aga majaelanikega ta ainult lootis kohtuda, sest oma majas elavaid inimesi tuli ju ikka tunda ja teretada, sest nii oli kombeks.

      Töölkäimist asendavalt hommikuselt jalutuskäigult naastes märkas Viive, et pilt trepikoja ees oli muutunud, pudelid olid kadunud ja suitsukonid kühvli peale kokku pühitud. Paotanud välisust, avanes samal hetkel ka ühe alumise korruse korteriuks ning sealt väljunud hoolas naabrinaine justkui ei märganudki sisenejat ning alustas kohe vett laiali pritsides trepi pesemist. Viive ootas, kuni morn, aga töökas naaber jõudis mopiga temani ning lootis siis talle tere öelda või vähemalt naeratades mööduda. Lõpuks see küll õnnestus Viivel, kuid mitte kuiva jalaga ja ilma vastunaeratuseta. Raske elu ikka sel inimesel, mõtles Viive. See naine meenutas talle üht kooli koristajatädi, keda lapsed salaja narrisid ja seepärast, et too koolitädi puuduva esihamba tõttu mitte kunagi ei naeratanud. Ilmselt olid ka sel alumisel korrusel elaval ja mopiga treppi peseval naisel omad kindlad põhjused, mis tal naeratada ei lubanud.

      Mis majaelanike nimedesse puutus, siis läks Viivel veel nädalaid, enne kui ta mõistis, et nime ja korteri elaniku vahel polnudki mingit seost. Mees nimega Oskar elas näiteks hoopis kusagil aleviku teises ääres asuvas majas, kuigi enamuse oma ajast viibis ta ikka Viive köögiaknast paistvas vaateväljas. Kalju, kelle nime lähikonnas alatasa hüüti, elas arvatavalt kõrvalmajas, sest Viive oli hommikuti jalutamas käies teda sealt väljumas näinud. Mis aga Illisse ja Tommi puutus, siis nemad ilmselt elasid Viivega samas majas, kuid mitte päriselt, vaid olid nii-öelda kostilised – üks oma vana ema ja teine elukaaslase juures. Need inimesed, kes majas päriselt elasid, olid justkui nähtamatud, sest nemad läksid hommikul vara tööle ja tulid alles hilja õhtul oma elupaikadesse tagasi ning neil polnud mahti veel kellegi teise või kolmanda vaateväljas töllerdada, sest ka kodused tööd tahtsid tegemist.

      Külmade ilmade saabudes sai Viivele lõplikult selgeks, et nõnda, kuidas ta varem oli harjunud elama, polnud enam võimalik edasi minna. Piisas igahommikusest pilgust hoovi, et tõdeda teismoodi reaalsust, sest kui varem olid hommikuti ta vaateväljas sinimustvalgete tiivasulgedega laanenäärid ja õunaaias kepslevad metskitsed, siis nüüd kõndisid seal pohmelusest närvilised mehed. Kõik teised inimesed olid tööle läinud ning alevik suuremalt jaolt autodest tühi. Kurvastamiseks polnud siiski põhjust, sest ta võis ju köögi õhuakna kinni jätta ja läbi toaakna ruume õhutada ja üldse mitte õue vaadata. Vaatamisest oli lihtne loobuda, aga mittekuulmisega tekkis probleeme, sest väljast kostvaid hääli ei saanud kuidagi vaiksemaks keerata ja neid sõnu, mis sealt lisaks nimedele hüüti, oli Viive seni vaid koolimajas poiste vetsust kuulnud. Mõistagi said poisid ropendamise eest noomida, aga täisaruga meest poleks noomimine enam aidanud ja oleks võinud ka halvemini minna.

      Enne jõule pidanuks inimesed justkui rõõmsameelsemaks ja lahkemaks muutuma, kuid ilmselt kehtis see vaid nende kohta, kes muul ajal mornid ning muret tekitavate toimingutega hõivatud olid. Need vaevatud, kes hommikuti pohmelli käes kannatasid, naeratasid küll igal võimalusel, kuid mitte enne, kui said lonksu viina või õlut. Viive ise oli oma aja, mida tal nüüd vabalt käes oli, pühendanud jõulueelsele meisterdamisele, et kõigile oma kallitele, vanadele sõpradele ning ootamatutele külalistele kingitused omast käest võtta oleks. Tegelikult oli tal isegi pisut piinlik, et ei pidanud enam tööl käima ja seepärast otsis ta endale pidevalt rakendust, sest tööharjumused olid visad kaduma. Kui näputööst villand sai, vaatas ta korraks aknast hoovi, uuris ilma ja ümbrust ning tegeles siis majapidamisega. Kui ka need asjad tehtud said, võttis ta ette mõne varem lugemata jäänud raamatu või ametialase artikli, et teada saada, mida uut õpetajate maailmas vahepeal juhtunud oli.

      Kuna valge päev oli enne jõule lühenenud ja pime aeg pikk, jäid Viive jalutuskäigud samuti harvemaks ja lähikondlikumaks. Hoovis majade vahel põlesid küll mõned tänavalaternad, aga valgust andsid need vähe. Kusagil pimedas hulkumiseks polnud aga õiget lusti, sest nii hästi ta ikka veel oma uue elupaiga ümbrust ei tundnud. Kui algul oli ta kartnud, et ei leia sarnaste majade ja trepikodade seast seda oma ja õiget üles, siis teine asi, mis teda uues elukohas ja pimedal ajal hirmutas, oli kodumaja välisuks ise. Kui see sügisel oli enamasti pärani lahti seisnud, siis viimasel ajal oli see suurema osa ööpäevast kinni, kuid mitte niisama lihtsalt suletud, vaid ikka lukus.

      Mõte, et keegi püüdis sel moel hulguseid või joodikuid trepikojast eemal hoida, oleks Viivele mõistetav olnud, kuid tema polnud ju enam võõras, ometi kuulis ta viimasel ajal majast väljudes enda taga kellegi samme ja siis ukseluku klõpsatust. Jalutamast või poeskäigult tagasi tulles oli uks lukus, vaatamata sellele, et just enne teda oli keegi sellest väljunud ning ühel päeval oli uks nii kinni, et isegi võti selle lukku ei avanud. Viivel ei jäänud muud üle, kui toidukott käest maha panna ja juhuslikult möödunud võõralt abi paluda, aga just siis, kui see mees linki puudutas, läks uks justkui iseenesest lahti. Et toimuvas selgust saada, helistas ta ühistu esimehele, kes kinnitas, et kortermajades olid need ukse-jamad külmade saabudes tavalised ning käskis võtmed ja telefoni alati käepärast hoida, ometi ütles sisetunne Viivele, et asi polnud ainult ilmas, vaid ka inimeste trikitamises.

      Meesterahvas, kellelt Viive oli abi palunud, osutus nende teisel kohtumisel väga jutukaks kohalikuks elanikuks ja temalt kuulis Viive nii mõndagi huvipakkuvat.

      „See uks või? No teie trepikoda on majas ainus, kus joodikuid sallitakse,“ sõnas mees käega Viive kodumaja suunas viibates. „Sääl käib neid sisse ja välja ja kui СКАЧАТЬ