Pärlikasvandus. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      Originaali tiitel:

      Liza Marklund

      Pärlfarmen

      Piratförlaget

      2018

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Anu Saluäär

      Kujundanud Toomas Niklus

      Copyright © Liza Marklund 2018

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      © Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2020

      ISBN 978-9985-3-4825-3

      e-ISBN 9789985348666

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Proloog

      Keegi ei tea, et ma siin olen. Keegi ei saa sellest iial teada.

      Ma uppusin Tansaania ranniku lähedal seitsme ja poole kuu eest.

      Ei, ma ei kirjuta teispoolsusest, olgugi et olen endiselt veendunud selle olemasolus, olenemata sellest, mida väidavad loogika ja teadus. Meie, inimesed, oleme siiski loodud uskuma.

      Igatsen oma laste järele. Tunnen neist sellist puudust, et tajun lausa füüsilist valu, minu rinnas on pime auk.

      Ma oletan, et siin on ilus. Olen aru saanud, et väga tuttavat keskkonda ei pruugi me osata tõeliselt hinnata.

      Üksindus on vahetevahel tuimastavalt valulik, kuid mulle on seltsiks tuul, lained, mida aiman läbi palmisalu. Raamatuid, mis ma kaasa võtsin (peale Piibli), Ken Folletti „Taevasambaid” ja Bret Easton Ellise „Alla nulli” lugesin ma seni, kuni nad ei tekitanud minus enam muud peale rahutuse.

      Ma pole iial varem ise kirjutanud, alati on mulle jäänud lugeja roll, aga viimasel ajal olen hakanud kartma oma mõistuse pärast. Minu keha võib elada siin aastakümneid, aga üksildus teeb midagi hingega, paneb seda tähtede poole hüüdma.

      Ma tean, et mind otsitakse. Otsimist ei lõpetata kunagi. Minu tegu on korvamatu. Surma pole mõistetud mitte ainult mina, vaid ka kõik minu ümber, Papa Tane ja Nikau ja Amiria ja tema lapsed, kui ta neid juhtub saama, ning loomulikult Johan ja Iva.

      Ehk leiab keegi kunagi mu siit, minu pleekinud kondid makatea vahelt.

      Juhtus see.

      MANIHIKI

      Pimedus oli kestnud kuus kuud, kui jaht korallrahul karile sõitis.

      Oli 1990. aasta orkaanihooaja lõpp, olime just hakanud pärleid koristama.

      Papa Tane oli võtnud tööle kaks Tauhunu meest, et nad koos meiega sukelduksid (Riki ja Panako Brown, nad olid isa poolt Vanaema Vaine sugulased), juba enne koitu sõitsime suure kanuuga välja. Niiskes hommikuõhus lasus ootus, küllap tundsid seda ka vennad Brownid. Kõik need lõputud ankrutrosside, köite ja austrite, hoovuste ja hapniku, räbu ja poide reguleerimised ja kontrollimised: sihiks oli saak.

      Öösel oli olnud vali tuul, antud oli tsüklonihoiatus, aga Manihiki asus ekvaatorile nii lähedal, et enamasti läks meil õnnelikult. Laguun oli endiselt rahutu, nähtavus ei olnud optimaalne, aga sellest polnud midagi, maagia oli olemas. Maailm veepinna all oli teistsugune, valgus tulvas sinna läbi teiste reaalsuste ning tõmbas mind alla ja eemale.

      Läksime lampide ja võrkkorvidega alla ning tõime üles igaüks kümmekaksteist liini, umbes viissada austrit, et Papa Tane saaks hakata saaki korjama, kiire töö. Meie pere ei kasutanud austrite ümber kaitsevõrku nagu paljud teised pered, võrk hoidis küll hinnalist tuuma kinni, kui auster selle välja lükkas, aga sellega jantimine oli liiga ajamahukas, leidis Papa Tane.

      Mehed sõudsid, mina istusin jõude kõige ees. Austrid olid rasketes sätendavates kuhjades suure kanuu vööris ja ahtris, tundsin kõhusopis ootusärevust. Väljast oli võimatu aru saada, missuguste sees oli pinctada margaritifera. Kui meil vedas, oli seitsmekümnes protsendis austritest mingisugune pärl. Karbid olid seal paadis nii ilusad, igaüks ainulaadne. Rohkem ei olnud enam meie võimuses. Lükkasin lestad jalast ja panin silmad vastutuult kinni, tundsin, kuidas soolased riided kehale liibudes kuivavad.

      Olime peaaegu randa tagasi jõudnud, kui päikesesõõr silmapiirile kerkis ja minu vend Nikau kuulis järsku hüüdeid tua’st, rifi poolelt.

      „Kas me ootame täna Rakahangalt paati?” küsis ta.

      Nüüd kuulsime ka meie hõikeid. Mitte üksikuid sõnu, vaid lihtsalt erutatud häälte koori. Sirutasime kaela, nagu suudaksime niimoodi üle palmide teisele poole näha. Kui me randusime, ei hakanud me kanuu maaletoomisega vaeva nägema.

      „Mis toimub?” hüüdis Nikau pärlikotta.

      Papa Tane, kes valmistas austrite pookimiseks ette mantelkoe tükikesi, tõstis üllatunult pilgu oma töölt. Mulle meenusid Mamma Evelyni sõnad, et Tane hakkab kurdiks jääma.

      Riki ja Panako Brown tõttasid juba kiriku poole ja ma järgnesin neile. Isegi Papa Tane jättis oma töö katki ja jooksis raskel sammul meile järele. Hõiked muutusid üha ägedamaks, ma eristasin üksikuid sõnu.

      „Rutem, see läheb kohe katki!”

      Algul nägin ainult valgeid ja vahuseid laineid, need laksusid vastu korallrahu sureva tsükloni jõuga. Hingeldasin pärast üle saare ruttamist. Panin käe varjuks silme ette ja kissitasin kõigest väest sädeleva vee poole, aga ei näinud ikka midagi.

      „Kolmekümne viie jalane „Santana”,” ütles Tanga ja osutas käega sinna, kuhu ma pidin vaatama.

      Siis märkasin.

      See oli piklik ja säravvalge suur jaht rehvitud purje ja katkise mastiga. Laevakere oli karil kinni, vöör maa poole, see oli otse peale sõitnud ja korallide vahele kinni jäänud, ookean peksis ja lõhkus ahtrit visalt ja üha tugevamini.

      „Tehke kiiresti!” hüüdis keegi mu selja taga.

      „Kus on Politseinik Everest? Kutsuge ta siia!”

      „Kere murdub pakpoordis!”

      Hääled valjenesid ja vaibusid. Tanga oli oma suure binokli taas silmile tõstnud. Ta tundis purjelaevu hästi ja unistas päris enda omast.

      „Ameerika laev,” ütles ta läbi binokli vaadates, „kajut ja monokere. Mitte hullult kallis, üsna kiire. Poom on madalas, see võib probleemiks saada.”

      Mitmed väiksemad СКАЧАТЬ