Homme on ka päev. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ karda,” vastas Kairit.

      „Seda ohtu ei ole!” noogutas Margit nõusolevalt.

      Kairit tundis, kuidas väike kadeduseuss end tema sees krussi tõmbab. Tema püüded Kristjaniga pulmadest rääkida olid ikka ja jälle liiva jooksnud. Vaadates õnnelikult naeratavat Liisut otsustas ta teema veel kord üles võtta. Kairit tahaks ju ka ometi valget kleiti, pidu ja teadmist, et keegi tahab temaga terve elu koos olla.

      „Nii, seis on siis selline, et meil on üks töönarkomaan, kellel on peale ambitsioonika töökoha olemas ideaalne mees, unistuste maja, auto ja koer, ning siis on meil üks suhtenarkomaan, kellel on mees, eluaeg kestnud suhe ja eesootav abielu,” võttis Margit asja kokku. „Teie, õnneseened, peaksite pidevas õnnenarkoosis elama. Aga mina? Oeh, ma olen nii kade teie mõlema peale,” ohkas Margit.

      „Kade?” imestas Kairit. „Miks kade?”

      Teda häiris, et Margit oli jälle sõbrannade eludest idealiseeritud pildi maalinud. Liisu kohta võis vist küll öelda, et ta eluunistused on täitumas, Kairiti käest ei küsinud aga keegi, kuidas tal tegelikult läheb, vaid Margit pani kohe diagnoosi, et Kairit on töönarkomaan, kellel on kõik olemas. Ja nüüd tuli jälle see koht, kus sõbrannad pidid hakkama Margitit lohutama ja kiitma, kui tubli ta on ja kuidas ta varsti saab kõik, millest on siiani ilma jäetud. Margitil oli suurepäraselt arenenud võime jutt alati enda peale viia. Kairitile ei meeldinud selline tähelepanu lunimine.

      „No kuule,” hakkas Margit Kairitile seletama. „Kui koju lähed, siis vaata ringi ja mõtle selle peale. Mina olen küll ikka tihti mõelnud, et sinul läheb meist kõige paremini. Sul on nii vahva ja tark mees. Vabandust, elukaaslane,” parandas Margit, kui nägi, et Kairit juba vaidlemiseks suu avas. „Temaga on kindlasti alati väga hea ja huvitav koos olla. Ja kui mul selline maja oleks, nagu teil, siis ma elakski kogu aeg kodus ega tuleks üldse välja.”

      „Ja kuidas sa siis tööl käiksid?” kergitas Kairit küsivalt kulme. „Kui me tööl ei käiks, siis ei oleks ju ka seda maja.”

      „Ahjaa … selle peale ma ei mõelnudki,” kortsutas Margit kulmu, ise samal ajal muiates.

      Kadestamine oli teema, mis oli Kairiti ja Margiti vahel juba aastaid jooksnud. Kairiti põhimõte oli, et kui midagi tahad, siis tööta selle nimel. Samas tuleb kindel olla, et sa ise tahad seda enda jaoks ja enda ellu! Kairiti arvates aga tahtis Margit tihti asju vaid sellepärast, et kellelgi teisel need olid, ja niisiis, et teistega võrdne olla, pidid temal ka olema. Margitil oleks nagu olnud mingi võrdlustabel, kust ta vaatab, mida on veel vaja, et ühe või teise inimesega võrdsele pulgale saada. Millist meest, maja, töökohta või muud saavutust on vaja, et ühest või teisest parem olla. Kairiti arvates oli saavutusvajadus hea, aga kadedusest millegi tegemine matab su elusalt ning imeb sinust välja kogu aja ja energia. Kairit oli aastate jooksul mõnel korral püüdnud Margitiga sellest rääkida, kuid sõbranna keeldus iga kord teda kuulamast ja hakkas hoopis Kairitit süüdistama. Nüüdseks oli Kairit loobunud ja sõbranna eripäraga lihtsalt leppinud. „Igatahes – kuna Kristjanit jälle terve nädal ei ole, siis võiksite mulle äkki mõnel õhtul külla tulla,” pakkus Kairit. „Või võiksime niisama välja minna. Kinno või teatrisse.”

      „Jah, võiks küll!” vastas Margit õhinal. „Ei mäletagi, millal viimati kusagil kolmekesi koos käisime. Viimasel ajal oleme kogu aeg pidanud Liisuga kahekesi olema, sest sul on alati nii kiire.”

      Kairit tundis, kuidas Margiti märkus tal valusalt seest läbi käis. Jah, ta oli pidanud mitu korda sõbrannadele töö pärast kohtumised ära ütlema, kuid sageli ei kutsunud nemadki teda kaasa. Nii tundis ta pigem, et sõbrannad ise on teinekord ta oma ringist välja jätnud.

      „Mina kahjuks ei saa,” ütles Liisu. „Raunol on sel nädalal pikad tööpäevad ja ma püüan alati kodus olla, kui ta tuleb, et süüa teha ja kodu korras hoida.”

      „No nii, ja oledki kodukanaks muutunud,” hüüdis Margit teeseldud ehmumisega.

      Kairiti jaoks hakkas korduma tuttav stsenaarium – alles süüdistati teda, et ta sõbrannadega välja ei jõua, aga nüüd, kui ta ise midagi välja pakub, hakkavad tekkima kummalised vabandused.

      „Mees ja naine peavad mõlemad lihtsalt oma osa hästi täitma, siis suhe laabubki. Tema käib rohkem tööl, mina panustan rohkem kodustesse töödesse. Ja mõlemad on rahul,” seletas Liisu.

      „Hmm, äkki see ongi maailma olulisim tarkus, mille meeldejätmine aitaks ka mõne minu suhte päästa,” muigas Margit.

      „Sinu suhteid aitaks päästa see, kui sa oma meestest nii palju parem ei oleks … no selles mõttes, et kui sa valiksid endale võrdsema mehe,” vastas Liisu emalikult näppu viibutades.

      Kairit oli sellega nõus, sest Margit kippus tõepoolest valima endale mehi, kelle kõrval ta nägi küll hea, edukas ja ilus välja, kuid tihti oli see nii sellepärast, et mees ise polnud kõige edasipüüdlikum ja asjalikum. Loomulikult sai Margitil nõrgast mehest õige pea kõrini, tal hakkas igav ja nii järjekordne armastuslugu lõppeski.

      „Kodused tööd …” jäi Kairit Liisu esitletud „suhte valemi” peale mõtlikuks. „Kui ma õhtul kell kaheksa töölt või mõnelt kohtumiselt koju jõuan, ei taha ma küll mingist koristamisest midagi kuuldagi. Või pärast mitme-päevast komandeeringut või pikka lennureisi. Siis tahaks vaid klaasi veini, ennast kamina ees diivanil kerra tõmmata ja niisama olla.”

      „Veini, diivani ja kamina juurest unustasid mehe ja meeldivad vestlused ära,” tuletas Liisu meelde.

      „Pärast komandeeringut ei taha ma mingit vestlust, ainult vaikust.”

      „Sinu Kristjan saab kindlasti vähemalt aru, millal õige koha peal vait olla. Tal ju endal nii sarnane elu,” analüüsis Margit. Kairit ei jõudnud vastu vaidlema hakata, sest Margit jätkas: „Mina sain paar päeva tagasi jälle ühest lahti. Iseenesest oli ta täiesti ideaalne mees – minust pikem, teenis minust natuke rohkem, oli piisavalt laiaõlgne, et mina tema kõrval veel saledama mulje jätaks,” loetles Margit.

      „Sinu kriteeriume arvestades tundub ju ideaalne,” naeris Liisu. „Mis siis juhtus?”

      „Prrr, ta lihtsalt ei osanud õige koha peal vait olla. Käisime koos ühe mu endise boyfriend’iga lõunal ja ma palusin tal mitte öelda, et meie temaga parajasti koos oleme, aga ta suutis ikkagi selle keset lõunat kuidagi välja lobiseda,” selgitas Margit tigedalt.

      „Nii,” venitas Kairit. „Ja mis siis sellest, et su endine boyfriend teab, et sul on keegi uus?”

      Margit vaatas Kairitile otsa mõistmata, kas teine on tõesti nii loll ega saa aru või lihtsalt norib ta kallal.

      „No äkki mul on selle endise boyfriend’iga veel kunagi mingi võimalus,” vastas ta lõpuks.

      Teised vaatasid hämmeldunud nägudega esmalt teineteisele otsa, pöörasid seejärel mõlemad pilgu Margiti poole ja hakkasid naerma.

      „Oh sind küll,” raputas Kairit naerdes pead. „Ikka ei oska loobuda.”

      Jah, selles oli Kairit Margitit juba ülikooli ajal süüdistanud. Üks nende suurimaid tülisid oligi olnud siis, kui Kairit oli armunud ühte Margiti endisesse boyfriend’i . Margitile see loomulikult ei meeldinud. Kuigi tal endal oli juba järgmine mees käsil, tahtis ta ikkagi, et kõik tema endised boyfriend’id СКАЧАТЬ