Suhtlemiskonflikti psühholoogia. Tõnu Lehtsaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õigupoolest on osapooled? Sellele küsimusele ei pruugi konkreetse konflikti käigus olla sugugi lihtne vastata. Sageli saame osapooltest aru vasta­valt sellele, kuivõrd tunneme konkreetset konflikti. Konfliktide analüüsimisel on üheks abistavaks küsimuseks, kas vastuolu on isikute või gruppide vahel. Näiteks võivad kahe osakonna juhatajad olla sügavas konfliktis, kuid see ei pruugi laieneda nende alluvatele. On ka vastupidine ­võimalus, et allüksused on tülis, kuid juhatajad saavad hästi läbi ning püüavad olukorda konstruktiivselt lahendada. Võimalik, et konfliktis valjuhäälselt sõna võtja on vaid esindaja, keda selleks sunnib amet. Selles kontekstis räägitakse primaarsetest ja sekundaarsetest konfliktidest. Primaarsed konfliktid on need, kus osapooled on põhiküsimusest isiklikult puudutatud ja huvitatud. Sekundaarsete konfliktide puhul esindatakse ameti või rolli tõttu kellegi teise seisukohti. Näiteks advokaadid ja valitud esindajad ei pruugi oma isiklike veendumuste põhjal toetada seisukohti, mida nad kaitsevad.

      Kasvasime koos kolme vennaga vanematekodus. Kui isa suri, pärandas ta meile kolme peale kogu majapidamise. Alguses polnud väga vigagi. Jagasime majapidamisülesanded omavahel ära ja saime hakkama. Läks nii, et abiellusime järjest ja jäime kõik isakoju oma peredega elama. Tasapisi hakkasid tülid ja pinged süvenema. Algul mingitest ogaratest pisiasjadest, hiljem kiskus kõik isiklikuks ja läks hapuks. Alguses olime seal kolm venda, siis olime kolm perekonda, siis kolm hõimkonda ja nüüd oleme kolm armeed. Keegi ei saa kellegagi läbi. Vahel ma ei saa aru, kes kelle vastu või mille pärast on.

      Antud näide kirjeldab, kuidas konflikti käigus on nii osapooled kui ka konflikti põhiküsimus aja jooksul muutunud. Kui me tahame konfliktis toimuvat mõista, on oluline aru anda, kelle vahel konflikt aset leiab. Nii nagu esitatud näitest näha, võib see tähendada hinnangu andmist konflikti erinevatele arenguperioodidele. See tähendab, et mingil ajal on osapoolteks vennad, siis abielupaarid, seejärel perekonnad ja lõpuks suguvõsad. On ilmne, et osapoolte hulga suurenemine, mis tähendab konflikti kaasatud inimeste arvu suurenemist, toob endaga kaasa konflikti uue kvaliteedi. Konfliktist rääkides on oluline anda vähemalt üldine hinnang sellele, kelle vahel konflikt toimub.

      Kas Sa oled osalenud niisugustes konfliktides või näinud lähedalt, mille puhul Sa ei oska öelda, kelle vahel täpselt konflikt aset leiab? Mille poolest need konfliktid erinevad nendest, kus osapooled on selgesti määratavad?

      Kui me suudame määrata osapooled, siis on põhjust tegelda osapoolte ühe olulise tunnusega – kas osapooled on organiseerunud või mitte? Konflikti osapooled võivad kujutada endast nii formaalselt olemasolevat gruppi kui ka stiihilist inimeste kogumit. Kui on tegemist formaalse struktuuriga, lähtutakse oma formaliseeritud eesmärkidest ja protseduuridest. Konflikti lahendatakse viisil, mida võimaldavad organisatsiooni alusideoloogia ja alusdokumendid. Kui näiteks konflikti osapooleks on kool või linnavalitsus, siis saavad nad käituda kooli ja linnavalitsusena. Kui tegemist on kahe erimeelse rahvahulgaga liinibussis, kellest ühet toetavad reisijat, teised pileti­kontrolöri, siis on teine olukord. Organiseerunud osapoolte suhted on määratud suuresti ametlike regulatsioonidega. Organiseerumata osapoolte konfliktis toimivad sõnastamata üldkultuurilised reeglid.

      Keeruliseks muutub olukord siis, kui organiseerunud osapoolele vastandub organiseerumata osapool. Näiteks tehase juhtkonna ja rahulolematute tööliste vastuolu puhul on üsna raske määrata, kust läheb ­vastuolu piir. Ühel pool on juhtkond, kelle käitumist reguleerivad sõnastatud reeglid, on olemas ametijuhendid, organisatsiooni struktuuri kirjeldus ja sisekorra eeskiri. Teisel pool on aga ebamääraste piiridega rahulolematute hulk. Vaatamata sellele, et erisugused konfliktid võivad areneda eri suundades, on täheldatavad mõned ühesugused tendentsid. Organiseerunud osapoolel on kalduvus teist osapoolt mitte tunnustada, seada oponendi legitiimsus kahtluse alla. Küsimus, kes nad üldse on ja mida nad tahavad, muutub probleemide vältimise ja teisest mitteväljategemise õigustuseks.

      Millistel juhtudel on Sinu arvates õigustatud juhtimispõhimõte „Lõuad pidada ja edasi teenida”?

      Raskused on ka organiseerimata osapoole sees. Kes otsustab? Kes vastutab? Kuidas minna edasi? Nendele küsimustele vastamine stiihilises ja emotsio­naalselt ülesköetud koosluses on üsna keeruline. Samas tuleb tõdeda, et nii nagu mis tahes välissurve liidab inimesi, nõnda toimib see ka konflikti puhul. Et konflikt nõuab selgepiirilisi seisukohti ja partnerit, kellega rääkida, siis on sellel gruppi organiseeriv mõju. Paljud stiihilised vastu­panu- ja protestiliikumised organiseeruvad just vastaspoole surve all. Kuni üks osapooltest pole organiseerunud, on teda suhteliselt kerge murda, tegeldes ükshaaval selle liikmetega.

      Kui osapooled organiseeruvad, tekib osapoolesisene struktuur. Sisuliselt tähendab see, et osapoole liikmete vahel jaotatakse ära rollid, mis võidakse mingil sobival viisil ka fikseerida. Konflikti analüüsimise seisukohast saab oluliseks küsimus, kes on osapoolte võtmeisikud. Ka siin on hulk võimalusi. Konflikti konstruktiivsele lahendamisele aitab kaasa see, kui tegemist on volitatud esindajatega. Võimalikud on aga juhtumid, kus esindaja on nö isehakanu. Sellisel juhul esindatakse vaid iseennast, kuigi oma arvamust võidakse esitada kui paljude oma.

      Kui olin õppeprorektor, tuli minu kabinetti tudengineiu ühest teaduskonnast ja teatas, et nende üliõpilased on algatanud protestiaktsiooni õppekorralduseeskirja muutmiseks. Tal oli ka konkreetne ettepanek paari punkti osas, mis puudutasid hindamist ja edasijõudmise reguleerimist. Ta viitas üldisele rahulolematusele oma teaduskonna tudengite seas ja tegi mulle selgeks, et tema visiit on sisuliselt õppeprorektori viimane võimalus asjad korda teha. Vastasel juhul liituvad protestijatega teiste teaduskondade üliõpilased ja lähiajal saab sellest teema avalikkusele. Andmata konkreetseid lubadusi, helistasin teaduskonda, kust selgus, et tegemist on eksmatrikuleerimisohus üliõpilasega, kes kaitseb oma huve. Ta pole oma seisukohti teaduskonna teiste üliõpilastega kooskõlastanud ja esindas vaid mõne mõttekaaslase huve.

      TL

      See näide on kõnekas mitmes mõttes. Esiteks kätkevad niisugused olukorrad ohtu, et teise osapoolde (antud näites teaduskonna üliõpilastesse) hakatakse suhtuma isehakanud esindaja seisukohti arvestades. Tulemuseks on see, et teine pool kistakse konflikti, milleks tal pole ei huvi ega valmisolekut. Teiseks on pseudokonfliktidel see omadus, et nad võtavad palju aega ja energiat. Kolmandaks näitab käsitletud konflikt, et psühholoogias tuntud seletusviga „Minu arvamus tundub mulle kõigi teiste arvamusena” toimib ka käesoleval juhul.

      Mitmel korral oled Sa iseendale vahele jäänud tõdemusega, et oled ekslikult pidanud oma arvamust ka teiste arvamuseks?

      Osapoolte organiseeritus on kahetise tähendusega. Ühelt poolt on organi­seerunud osapooltel lihtsam omavahel suhelda. On olemas see, kes on ­teisel pool lauda. Neid konflikte, mille puhul pole kedagi nö teisel pool lauda istumas, on raske lahendada. Teisalt tähendab aga osapoolte organiseerumine konflikti süvenemist. Kuni näiteks töökorraldusega rahulolematus on lihtsalt nurin, on tegemist suhteliselt lihtsa konfliktiga. Kui aga üks osapool organiseerub oma seisukohtade esitamiseks ja elluviimiseks, on tegemist kaaluka sotsiaalse faktiga, mis loob nii asjaosalistele kui ka avalikkusele uue situatsiooni.

      Peale osapoolte organiseerituse on oluline ka küsimus „Kuivõrd on osapooled teineteisele vastandunud?”. Selle küsimuse vastus näitab, kui ­kaugele on konflikt arenenud. Konflikti üheks omaduseks on see, et osapoolte suhtlemine on häiritud. On küsimusi, milles on raske kokku ­leppida ning mille üle vaieldakse. Tavaliselt hõlmab ühistegevus väga mitmeid tasandeid ja valdkondi. Nii näiteks lapsevanema suhe kooliga väljendub hinnetelehele allakirjutamises, lastevanemate koosolekul käimises, hoole­kogus osalemises, õpetajaga vestlemises ja lapse õppetükkidega tegele­mises. Vähearenenud ja lihtsama konflikti puhul piirdub vastandumine ühe küsimusega. Näiteks ei pruugi lapsevanem olla rahul õpetaja leebe suhtumisega kodutööde tegematajätmisse. Selle vastuolu aluseks on vanema ja õpetaja erinev arusaam õppimisprotsessist, mis ei sega suhtlemist ja koostööd erinevatel tasanditel. Konflikti arenedes jõutakse aga sinnamaani, СКАЧАТЬ