Suhtlemiskonflikti psühholoogia. Tõnu Lehtsaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ määratluste loetelu võiks jätkata, kuid juba loetletud definitsioonid toovad esile kolm olulisemat konflikti tunnust. Konflikt puudutab suhteid, konflikt toimib osapoolte vahel ja konfliktil on põhiküsimus – see, mille pärast osapooled konfliktis on. Seotus suhtlemisega tähendab seda, et konflikt ei teki nende vahel, kes ei suhtle, kellel pole mingit kokkupuudet. Konflikt toimub kahe või enama osapoole vahel, kelleks võivad olla nii üksikisikud, grupid kui ka suured sotsiaalsed rühmad. Konflikt keerleb mingi küsimuse ümber, mille puhul osapooltel on erisugused väärtused, hoiakud, eesmärgid, arusaamad ja tegutsemisviis. Eelöeldu võimaldab määratleda konflikti alljärgnevalt: konflikt on suhestuvate osapoolte vastas­seis mingis küsimuses.

      Selle definitsiooni kohaselt on konflikt määratletud kui vastasseis. Olulised märksõnad on veel suhestumine, osapooled ja mingi küsimus, mida konflikti puhul nimetatakse põhiküsimuseks. Järgnevalt definitsioonis esitatud märksõnadest pisut lähemalt.

      Vastasseis on olukord, mida iseloomustavad kolm tunnust. Need ­tunnused eristavad konflikti lihtsalt eriarvamusest või erimeelsusest.

      1. Vastasseisu korral tajutakse eesmärkide, väärtuste ja/või nende saavuta­mise vahendite ühitamatust. Et üks osapool saaks oma püüdlusi ellu viia, peab teine taanduma või on tarvis leida osapooli rahuldav ­lahendus.

      2. Vastasseis mõjutab ja suunab osapoolte suhteid, tuues konflikti põhiküsimuse suhetes olulisele kohale. Seega senine suhtlemise sisu ja stiil konflikti korral muutuvad.

      3. Osapooled tajuvad vastasseisu kui midagi, mis sunnib neid tegutsema ja lahendust otsima.

      Vastasseisu puhul on iseloomulik see, et osapooled tunnetavad oma seisu­kohtades ühitamatust. Korraga ei saa osapooled oma tahtmist ellu viia. Kas üks või mõlemad peavad oma positsioone korrigeerima. ­Ideaalsel juhul ­leitakse mõlema poole huve arvestav lahendus. Sageli toimub aga ühe poole tahtmise läbisurumine või vastasseisu vinduma jäämine. ­Konfliktiolukorras on iseloomulik, et ka pisiasjades avalduv põhiküsimus saab keskse tähenduse. Asjad, mis nö rahuajal ei pälvinud asjaosaliste erilist tähelepanu, saavad korraga üliolulisteks ja hakkavad kogu suhet varjutama. Sageli jäävad sellised aktiveerumisperioodid kõrvalseisjatele ­arusaamatuks ja raskesti mõistetavaks. Olles tajunud vastasseisu, tekib soov seda lahendada, sellest vabaneda või selles küsimuses edasi liikuda. Teemad ja ­probleemid, mis ­iseenesest võiksid oodata, saavad kärsituse ­põhjuseks, tungivad pidevalt esile ning loovad lõpetamatuse- ja haavatavusetunde.

      Mulle käib see naabrivanamehe koera öösitine klähvimine tõsiselt närvidele. Ütlesin, et pangu peni kinni, ärgu lõuaku hommikul kella viie ajal. Mul on niigi pikad tööpäevad ja saan vähe magada. Tema mõmises midagi vastu ja koer on ikka ula peal. Nagu ma teda näen, võtan teema kohe üles. See asi peab kuidagi lahendatud saama. Ma ei lase tal endale lihtsalt pähe istuda.

      Selles konflikti lühikirjelduses on hoomatavad kõik kolm vastasseisu ­tunnust. Et kõneleja saaks magada, peab koeraomanik oma lemmiku kinni panema. Armastatud looma kinnipanek ei pruugi omanikule üldse meeldida. Üks peab kas une loovutama või teine oma loomaarmastust talitsema. Jääb mulje, et öise haukumise teema on ülekaalukalt jutustaja ­mõtetes. Ta ootab järgmist kohtumist, et küsimus taas tõstatada. Märkimist väärib, et jutustaja ei viita ühelegi teisele teemale, millest naabriga rääkida. Jutustaja väljendab soovi probleem lahendada ja tunneb, et talle tahetakse pähe istuda. Seega on jutustuses äratuntavad nii huvide ühitamatus, probleemi esiplaanile kerkimine kui ka emotsionaalne sund asi lahendada. Selle kõige fooniks on aga kahe osapoole suhe, mis viib meid konflikti definitsiooni järgmise põhimõiste juurde.

      Suhestumine1 (interdependence) tähendab seda, et osapooled olenevad teineteisest, on seotud ühise tegevuse kaudu. Sisuliselt tähendab see vastastikust sõltuvust, milles ühe osapoole tegutsemine mõjutab teist osapoolt ja ühe osapoole tegutsemine sõltub teisest osapoolest. Ühistegevus puudutab ennekõike kahte valdkonda. Need on ühistegevuses kasutatavad vahendid ja taotletavad eesmärgid. Kui osapoole jaoks sõltub vahendite kättesaada­vus või eesmärkide saavutamine teisest osapoolest, siis saame rääkida suhestumisest. Suhestumine võib väljenduda ühises tegevuses sõna otseses mõttes, kus osapooled püüdlevad ühiste vahendite abil koos ühiste ees­märkide poole. Kaudses mõttes tähendab ühistegevus olukorda, kus ­omaette toimetades jagatakse ühiseid ressursse. Sellisel juhul sõltub osapoolte eesmärkide saavutamine sellest, kuidas suudetakse teistega suheldes tagada vajalikud vahendid oma taotluste saavutamiseks. Kui osapoolte jaoks ei olene teisest mitte midagi, neil pole ühist tegevust, ühiseid eesmärke ega ühiseid ressursse jagada, siis pole ka pinda konfliktide tekkimiseks. Seesugused suhted on pinnalised, formaalsed vahekorrad, kus inimesed käituvad etteantud normide piires, laskumata sügavamasse kontakti. Mõningate mööndustega võib niisuguseid suhteid nimetada ka ükskõikseteks suheteks, kus inimesed mööduvad üksteisest nagu jalakäijad tänaval. Kui aga vahendite tagamine või eesmärkide saavutamine olenevad teisest osapoolest, on tegemist suhestumisega. Konflikti allikaks võivad saada nii vahendite tagamine kui ka eesmärkide erinevus.

      Vahendite tagamine võib puudutada nii asist, emotsionaalset kui ka abstraktset tasandit. Asised konfliktid, mille puhul vahendid on konkreetselt määratletavad, on lihtsamini juhitavad. Seda siis, kui konflikti põhiküsimus jääb konkreetsele asisele tasandile. Näiteks kui küsimus puudutab aega, raha, lehekülgede arvu, vahemaad või midagi muud mõõdetavat, on võimalik hoida arutelu konkreetsel tasandil. Keerulisemaks läheb asi emotsionaalsete probleemide puhul.

      Istusin varakult bussis, et sõita Tallinnasse. Minu kõrvale sättis ennast mustlasproua, kellel polnud piletit. Tasapisi tuli inimesi juurde ja minu kõrvale tahtis istuda noormees, kes oli sellele kohale pileti ostnud. Mustlasproua arvas, et ükskõik, kus keegi istub, mingu noormees ja leidku endale mõni teine koht. Noormees keeldus, väites, et tegemist on tema kohaga ja ta ei lähe mujale. Mina avaldasin kah arvamust, et inimesel on õigus istuda oma kohal. „Sina näljane loll rott ole vait. Sinuga ei räägitud,” käratas mulle mustlasproua ja läks bussis tahapoole. Mul oli väga halb tunne ja terve sõit oli rikutud.

      Tinglikult saame seda näidet käsitleda kui emotsionaalsete vahendite (hea enesetunde) pärssimist. Bussis istunud daami eesmärk oli rahulikult Tallinnasse jõuda. Ootamatult tekkinud sõnavahetus rikkus hea kavatsuse. Paljude konfliktide puhul pole aga põhiküsimuseks mitte niivõrd vahendid kui eesmärgid.

      Deutsch (2000) räägib eesmärkide erinevusest lähtuvalt positiivsest ja negatiivsest suhestumisest. Positiivne suhestumine toimib juhtudel, kui ühe poole eesmärkide saavutamine aitab kaasa ka teise poole eesmärkide teostumisele. Ilmekaks näiteks võiks siinkohal olla nö ühise punktisumma situatsioonid, kus üksikute saavutused korjatakse kokku üldiseks ­tulemuseks. Näiteks müüriladujate brigaadi tulemuse näitajaks on see, kui palju telli­seid kokku laoti. Negatiivse suhestumise puhul tähendab ühe osapoole edu teise kaotust. Mida rohkem üks liigub edasi, seda väiksem on teise edu. Niisugune olukord võib kujuneda määratud ressursi jagamisel. Kui kolm osakonda peavad näiteks asutuse üldeelarve omavahel ära jagama, siis tähendab see, et mida rohkem üks saab, seda vähem jääb teistele.

      Seega on suhestumine mitmetasandiline nähtus. On oluline, et konflikt tekib vaid suhestuvate osapoolte vahel. Sisuliselt tähendab see, et meil ei teki konflikte nendega, kellega meil pole kokkupuudet ja kes ei mõjuta ei meie eesmärkide saavutamise vahendeid ega eesmärke endid.

      Osapooled on need, kelle vahel konflikt aset leiab. Võõrkeelses kirjanduses on levinud ka termin partei, kuid eesti keeles tekitab see sõna poliitilisi assotsiatsioone, mis pole siin asjakohased. Lahkhelid, arusaamatused ja pinged leiavad aset kellegi vahel. Ülemus ja alluv, kaks naabrit, kaks linna, kaks kooli, asutus ja linnavalitsus, üliõpilane ja ülikool – need kõik on vaid mõned võimalikud konflikti osapoolte näited. Et konflikti paremini mõista, on oluline teada, kes üldse on osapooled, СКАЧАТЬ