Suhtlemiskonflikti psühholoogia. Tõnu Lehtsaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ erinevalt. Samuti kumab nendest vastustest läbi inimeste erisugune konfliktikogemus. Midagi sarnast toimub ka konflikti­uurijate seas. Järgnev annab ülevaate sellest, kuidas konflikti määratleda ja missugused on võimalikud suhtumised konflikti.

      Konflikti definitsioone

      Konflikti kui mitmetasandilist nähtust saab määratleda mitmeti. Erinevate uurijate pakutud definitsioonid lähtuvad erisugustest vaatenurkadest. Siinkohal mõned näited. Üheks võimaluseks on käsitleda konflikti kui võitlust, teravat avalikku vastuolu. Näiteks üks varaseid määratlusi pärineb Coser’ilt (1956, 8), kes käsitleb konflikti kui võitlust väärtuste pärast ning püüdlust erilise staatuse, võimu ja vahendite omamise poole, mille käigus oponentide eesmärgiks on oma rivaale alla suruda, kahjustada või elimineerida. Selles määratluses on konflikti kaks olulist tahku. Ühelt poolt on tegemist enda huvide elluviimisega, teisalt aga teise poole allasurumisega. Võitluskeskse käsitluse puhul on oluline see, et rõhutatakse konflikti põhiküsimuse nihkumist vastaspoole kahjustamisele kui omaette eesmärgile. See tähendab, et konfliktis ei võidelda mitte ainult oma asja eest, vaid ka teisele ärategemise nimel. Paljude hilisemate autorite arvates lähebki piirjoon lihtsalt lahkarvamuse ja konflikti vahelt sealt, kus algab enda huvide teostamise nimel teise kahjustamine ning teise poole paikapanek ja äranullimine saavad eesmärgiks omaette. Siinkohal üks sellesisuline arutelu Eesti ajakirjandusest.

      ILMAR RAAG: Ärapanemise definitsioonist

      Eesti Päevaleht Online

      02. oktoober 2007

      Nii kummaline, kui see ka ei ole, aga ma olen juhuse tahtel õppinud prantsuse poleemilise kirjandusloo raames ärapanemise tehnikat.

      Täpsemalt siis seda, kuidas läbi ajaloo on retoorika suurkujudel olnud soov ­lämmatada ­diskussiooni ja väitluse vastane lihtsalt hävitada. Et Eestis on ärapanemine üsna ­levinud, siis oleks kõige ausam, kui suvalise diskussiooni jälgija-lugeja suudaks ära tunda ­ära­panemise tunnused. See on tähtis, sest ärapanija paljastab väga harva, mis on tema tõeline motiiv.

      ***

      Mis siis on ärapanemine? Tegemist on eristika ehk veenmiskunsti nähtusega, mille ­eesmärk on vastase diskussioonist väljalülitamine tema efektiivse sildistamise abil. ­Ärapanemise vastandina näeksin kriitikat, mis annab vastasele võimaluse osaleda diskussioonis ­probleemide ühise lahendamise nimel. Lühidalt on vahe selles, kas me soovime hävitada vastast või lahendada probleeme.

      Ärapanemise esimene seadus kõlab: ära seleta vastast, vaid kirjelda teda sulle sobival viisil. Keegi ei tekita rohkem sümpaatiat kui inimene, kelle kõhklustest-mõtetest aru saadakse. Ärapanemiseks ära demonstreeri alternatiive, mille vahel peab vastane valima, ära­tutvusta tema põhjendusi, vaid kirjelda tema tegevusi ja märgista neid endale sobival viisil.

      ***

      Ärapanemise teine seadus on: esita vastasele süüdistus, mis ei tugine ühelegi konkreetsele juhtumile – siis ei saa sellega formaalloogika abil vaielda või osutada puudusele, mida on võimatu parandada.

      Vastase sõnast ilmajätmise kõrval on teine olulisem ärapanemise tunnus sellise süüdistuse esitamine, millele rünnataval ei ole võimalik konkreetselt vastata. Poliitikule võib alati vabalt ette heita, et ta ei hooli inimestest, sest selle puuduse kõrvaldamiseks ei sisalda teie süüdistus ühtegi vihjet.

      Ning ärapanemise kolmas seadus: ära põhjenda oma põhiväärtusi, sest nende esituses võib olla viga. Esita oma väited jumala asemiku positsioonilt. Nii hakataksegi teid jumaliku tõe etaloniks pidama. Jumaliku tõe plussiks on see, et seda ei ole vaja mõista, vaid ainult uskuda.

      See, mis on muistsel sofismil ja praegusel ärapanemisel ühist, on vastase võitmise printsiip, mis tihti varjab salajast agendat. Kiire ja vaimukas sõnaline vägivald ei erine oluliselt füüsilisest vägivallast mõnes teises keskkonnas. Alati leidub pealtvaatajaid, keda ei huvita niivõrd tõde, kuivõrd löömine ise. See tähendab, et meedias on ärapanijaid, kes teevad seda ka lihtsalt raha eest, demonstreerimaks oma (retoorika) tehnilist üleolekut. Demokraatia jaoks on ohtlik see, et ärapanemist peetakse diskussiooniks, ehkki ärapanemise retoorika ongi suunatud sellele, et teisel poolel ei oleks pärast midagi öelda.

      Teine arusaam käsitleb konflikti kui inimeste erinevuse tagajärge. Selle arusaama järgi on konflikti olemuseks ja eelduseks osapoolte erinevused. Kaks inimest ei saa läbi, sest neil on erisugused väärtused. Kahel grupil on raske toime tulla, sest räägitakse erinevat keelt ja ollakse erinevat meelt. Nii näiteks näevad Cross, Names ja Beck (1979, 5) konflikti kui parata­matust, sest inimesed on erisugused. See tähendab, et arusaamade, väärtuste, tempera­mendi, suhtlusstiilide, käitumisviiside, hoiakute, keelekasutuse jne erinevused muudavad konfliktid vältimatuks. Et konflikte ei saa ­vältida, siis muutub oluliseks oskus nendes õigesti ja kohaselt käituda – neid konstruktiivselt juhtida. Näiteks leidis Gottmann (1999), kes uuris aastaid abielutülisid, et need abielupaarid, kes jäävad tülidele vaatamata kokku, käituvad kindlal viisil. Nimelt, nad suhtlevad konfliktis vaos­hoitult. Olles konflikti käigus teist haavanud, püüavad nad suhteid parandada, hoiduvad teadlikult teise poole kritiseerimisest, süüdistamisest ja sihilikust ründamisest. Oluline on ka vastastikuse usalduse säilitamine pingelistel suhte­perioodidel. Gottmanni üldine järeldus oli, et abielusuhte kvaliteeti ei näita niivõrd konfliktide olemasolu või nende puudumine, vaid see, kui konstruktiivselt suudetakse erinevusi aktsepteerida ja vastuolusid ­lahendada.

      Mida arvad väitest, et meil on kalduvus pidada erinevusi vigadeks. Kas on õige väide, et kuna ta teeb seda teisiti, siis järelikult teeb ta seda valesti?

      Üsna levinud on konfliktide situatiivne käsitlemine. See tähendab, et konflikti käsitletakse konkreetse olukorra lõikes. See võib tähendada stseene allüksuste juhtide, aga ka vaikselt hõõguvat pingeperioodi sõprade vahel. Näiteks Rüttinger (1980) määratleb konflikte kui pingesituatsioone, ­milles kaks või enam osapoolt püüavad pingsalt ellu viia tegelikult või näiliselt erinevaid tegevusplaane, olles teadlikud vastaspoole vastuseisust. ­Selles määratluses on oluliseks märksõnaks pingesituatsioon, mis viitab ka konflikti subjektiivsele küljele. Konflikti kui pingesituatsiooni üheks tunnus­jooneks on osapoolte sekkumine teise tegevusse. Sellest vaatenurgast ­lähtudes määrat­levad Donohue ja Kolt (1992) konflikti kui situatsiooni, milles osapooled väljendavad (avalikku või varjatud) erinevusi oma individuaalsete vajaduste ja huvide rahuldamisel, kogedes sealjuures teise poole sekkumist. Selle definit­siooni kohaseks on konflikti teljeks teise poole segamine kellegi vajaduste ja tahtmise saavutamisel. Eriarvamused jäävad eriarvamusteks seni, kuni teise osapoole tegemistesse ei sekkuta. Kui seda tehakse, on tegemist konfliktiga.

      Lulofs ja Cahn (2000, 5) määratlevad konflikti kui suhtlemissituatsiooni, mida iseloomustab osapoolte sõltuvus üksteisest, erisuguste tulemuste lootus, suhete halvenemine ja soov tekkinud pinge kiiresti lahendada. Nimetatud autorite järgi tekib konflikt vaid nende inimeste vahel, kes on üksteisega mingi eesmärgi saavutamisel seotud. Ükskõikses inimsuhtes konflikte ei teki. Probleemi teljeks on aga erinev arusaam sellest, milleni suhtlus peaks välja viima ja missuguseid vahendeid selleks kasutada. Eriarvamused tekitavad suhteid lõhkuvaid pingeid, mida osapooled püüavad võimalikult kiiresti lahendada.

      Konflikti on võimalik määratleda kui suhet. Näiteks Glasl (2002,12–16) määratleb sotsiaalset konflikti kui osapoolte suhet, milles vähemalt üks osapooltest tunnetab mõtete, arusaamade, tunnete ja soovide ühitamatust, mis viib teise osapoole mõjutamiseni. Selle määratluse kohaselt on ­suhteid, mis on konfliktid, ja suhteid, mis seda ei ole. Näiteks määratleb Fink (1968) konflikti kui lahkheli, arusaamatust või huvide ühitamatust, mille tulemusena tekib pinge, mis ajendab partnereid СКАЧАТЬ