Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest. Kaja Kahu

Чтение книги онлайн.

      EESSÕNA

      Mis on teie meelest armastuse vastand? Nagu rõõmu vastand on kurbus ja õnne vastand on õnnetus?

      Ma ei tea, mis on teie vastus, aga minu praeguse teadmise kohaselt on armastuse vastand hirm.

      Mul on selles elus mõlema tundega lähedased suhted. Mul on olnud palju hirme, alates üksi kodus olemise hirmust lapsepõlves kuni täiskasvanuea paanikahoogudeni välja. Viimased ajendasid mind teadlikult oma hirmudega tegelema, õppima, otsima, tervenema.

      Selleks ajaks, kui elu juhatas meie pere Liibüasse, uskusin, et hirmu teema minu elus on leidnud lahenduse. Üksiolemist ei kartnud ma ammu enam, isegi nautisin seda, ka paanikahood olid jäänud minevikku. Arvasin, et olen hirmu õppetunnid omandanud.

      Seda näis kinnitavat ka mu kogemus meie pere eelmises elupaigas Guatemalas¹, kus hirmu tundmiseks oli tegelikult põhjust justkui küllaga, mina aga kulgesin rõõmuga ringi pigem selle hirmu ja armastuse nööri armastusepoolses otsas…

      Nii läksingi Liibüasse kui mitte just armastusega uue ja tundmatu kogemuse suhtes, siis uudishimu ja avatud südamega kindlasti.

      Ma ei teadnud veel, kui paljusid hirmu tahke ma selles elus kogeda saan.

       Pärnus,

       september 2019

      KALLIS, ME KOLIME, JÄLLE

      Muutused võivad olla pikalt ette planeeritud või siis hüppavad nad su ellu täiesti ootamatult. Mõnikord võib see olla äpardus või õnnetus, mis elu pea peale keerab, aga mõnikord on nii, et keset armsaks saanud rutiini sõidab miski mürinal väljastpoolt sisse ja muudab kõike… Või meile ainult tundub nii, et väljastpoolt? Võibolla toimuvad kõik välised asjad hoopis meie sisemise valmisoleku tõukel?

      August 2009. Kata koolivaheaeg hakkab lõpule jõudma ja valmistume lendama kodusest Pärnust tagasi armsaks saanud Guatemalasse. Miski, absoluutselt mitte miski ei ennusta elumuutust.

      Katarina ehk Kata, meie noorim lapsuke, on suve algul saanud kaheteistaastaseks ja alustab Kesk-Ameerikas Guatemalas ingliskeelses rahvusvahelises koolis seitsmendat klassi. Juhan, mees, kellega koos seda maist teekonda kulgen, töötab Philip Morrise korporatsioonis Guatemala, Hondurase ja Nicaragua piirkonna sigaretitööstuse juhina. Mina olen koduperenaise eluviisi omaks võtnud ja õppinud seda isegi nautima. Alustame kolmekesi oma kolmandat aastat Guatemala Citys, aimamata, kui omapäraseks kujuneb Kata seitsmes kooliaasta, minu ja Juhani kooselu kolmanda kümne algus ja meie kõigi kümnes laias ilmas elamise aasta.

      Võibolla Juhan siiski midagi aimab, sest üsna kohe, kui meie Kataga oleme Guatemalasse kohale jõudnud, vihjab ta mulle, et varsti vist tuleb tööl muudatus. Lõpud ja algused on viimase kümne aasta tavapärane osa meie elustiilis. Nii see lihtsalt on: kui sind on peetud vääriliseks töötama Philip Morrise rahvusvahelises osas, siis oled andnud vaikimisi nõusoleku rakendada oma teadmisi ja oskusi eri riikides. Firma poolt vaadatuna on asja mõte selles, et kasutada ära spetsialisti tugevaid külgi just seal, kus see on kõige vajalikum, samas annab see töötegijale võimaluse enesearenguks erinevates olukordades. Pole mingeid reegleid ega seadusi selle kohta, kuhu keegi järgmiseks liigub või kui kaua ühel maal töötatakse. Tõsi, teatud reeglipära siiski on: Philip Morrises on keskmine tööaeg ühel maal kolm aastat ja nii tundubki, et kui samas kohas on elatud-töötatud kolm aastat ja paljud kaasteelised ümberringi hakkavad teistesse kohtadesse liikuma, siis tekib ootus: millal on meie kord? Nii juhtus meil omal ajal Leedus: olime juba ootel, kui kolme ja poole tööaasta möödudes tuli pakkumine Ukrainasse. Kiievis elasime kolm aastat ja siis saabunud pakkumine – Guatemala – tundus nii põnev ja eksootiline, et liikusime edasi jälle rõõmuga.

      Guatemalas oleme aga alles alustamas kolmandat aastat ja kuna nii mulle kui ka Katale siin nii väga meeldib, siis pole ma äraminemisele veel üldse mõelnud… Valetan, korra mõtlesin, kui Juhan mainis, et ta tegelikult tahaks hoopis koju, Eestisse. Mina sain Guatemalas just laineharjale ja Juhani ütlus tundus mulle isegi ebaõiglane: mina olen uue elustiiliga kohanenud ja õnnelik ja sina tahad koju? Leppisime siis kokku nii, et kui Juhanile ikka tööd on, siis jätkame rahvusvaheliselt seni, kuni Katal on keskkool lõpetatud.

      Muidugi pole ükski neist rahvusvahelistest pakkumistest nagu sunnitööle saatmine, et paki kott ja hakka minema, alati on võimalus öelda „tänan, ei“ ja ma tean, et kui mina ütleksin sellises olukorras oma abikaasale „ei“, siis me ei läheks. Mulle pole aga siiani kordagi pähe tulnud „ei“ öelda, minu meelest on põnev kõike ja igal pool kogeda ja ma tahan oma mehega koos elada. Ma olen temaga valmis minema igale poole…

      Aga ma pole arvestanud võimalusega, et ma ei taha temaga igalt poolt ära minna.