Petlik saar. Sari "Harlequin". Brynn Kelly

Чтение книги онлайн.

      Originaali tiitel:

      Brynn Kelly

      Deception Island

      2016

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Anneli Sihvart

      Korrektor Inna Viires

      © 2016 by Bronwyn Sell

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11386

      ISBN (PDF) 978-9949-84-457-9

      ISBN (ePub) 978-9949-84-876-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      1. peatükk

      Aeg sellega ühele poole saada.

      Rafe Angelito andis kahele oma meeskonnaliikmele käega märku. Mehed lükkasid täispuhutava paadi vette ja hüppasid selle sisse, kivikeste kriipimine paadikere all ainsaks hääleks kuuvalgel lahel. Nagu ta oli ennustanud, oligi ameeriklanna oma jahi ööseks kaldale lähemale toonud, et India ookeani passaattuulte eest varjuda.

      Michael tõmbas köie paati, samal ajal kui tema vend Uriel lasi mootori alla ja käivitas selle. Rafe proovis peenikest köit, keris selle kokku ja pistis oma taskusse. Arvatavasti polnud neil ärahellitatud pärijanna poolt probleeme oodata, ent kuna kaalul oli tema poja tulevik, ei kavatsenud ta riskida. Inimrööv inimröövi eest.

      Ta venitas oma kaela. Viimaks ometi oli aeg tegutsema asuda. Nad olid koidust saati jahti läbi saarestiku jälitanud, oodates õiget hetke. Kõik pidi toimuma välgukiirusel – naise kinninabimine, jahilt lahkumine. Isegi kui ta jõuab hädasignaali välja saata, on nad reageerimise ajaks juba läinud.

      „Kiiremini!“ käsutas ta, tundes lapsepõlves räägitud keele suhtes võõrastust.

      „Jah, capitaine!“

      Rafe lõug tõmbus Urieli nalja peale pingule. „Kutsu mind veel nii ja ma rebin sul häälepaelad välja.“ Sel nädalal polnud ta Prantsuse võõrleegionär. Ta oli jälle Kadunud Poiss, meeldis see talle või mitte.

      Michael ulatas talle telefoni, noogutades ekraani poole. Tekstisõnum.

      Rafe litsus hambad kokku. Jälle Gabriel. „Mis toimub, vennas?“

      Ta tõmbas kinda käest, haaras reelingust ja vastas ühe käega oma emakeeles trükkides. „Veel mõned minutid ja naine on meil käes.“

      Ja ma pole sulle mingi vennas, tõbras selline.

      Vastus saabus mõne sekundi pärast. „Ära seda untsu keera, Raphael, muidu jääb poiss minu kätte.“

      Rafe kõhus keeras. Tema poeg oli olnud kaitstud, süütu – kõike, mida Rafe ise ei saanud minevikus olla. Theo oleks praegu pidanud olema koos oma vanaemaga kodus, Korsikal, koolis käima, õppima kala püüdma ja jalgpalli mängima. Ent öösel olid tulnud Kadunud Poisid, täpselt nagu ligi kolmkümmend aastat tagasi Rafe juurde, kui ta pagulaslaagris tolmu sees oli maganud.

      Telefon sumises veel kord. „Onu Gabriel meeldib talle. Temast saab tubli leitnant, kui temaga lõpetanud olen.“

      Ekraani täitis Theo nägu, tumedates silmades hirmul pilk. Rafe süda jõnksatas. Tema poja kõrval, käsi poisi õlal, irvitas üks mees – Gabriel. Kakskümmend aastat vanem, kuid endiselt matšeetearmiga ninal. Rafe võttis telefonist tugevamalt kinni. Milline „onu“ küll rööviks üheksa-aastase poisi, et sundida ta isa vastikut kuritegu sooritama?

      Gabriel, vaat selline. Kuid milleks röövida Ameerika senaatori tütar? Kadunud Poiste inimkaubanduse ohvriteks olid tavaliselt juba nagunii kadunud hinged – prostituutideks müüdud neiud ja naised, keda keegi ei tahtnud, või siis lapssõduriteks sunnitud orbudest poisid nagu Rafe. See rikas pärijanna oli umbes nagu Ameerika printsess. Totter risk, ent vähemalt võis Rafe veenduda, et naisele ega ka tema pojale liiga ei tehtaks. Mis oli parim, mis sai juhtuda? Et nädala jooksul maksab naise isa kakskümmend miljonit, naine saab koju ja Rafe saab Theo tagasi. Ent halvim?

      Raksaki. Ekraan mõranes, killustades pildi Theo näost. Rafe lõdvendas haaret ja pistis viletsa telefoni oma taskusse. Halvimat ei juhtu. Ta tõmbas kinda kätte. Rumal oli olnud arvata, et ta saab oma mineviku seljataha jätta.

      Ta silmitses jahti, hõbedast ja skeletitaolist, rehvitud purjedega. Mingit liikumist polnud näha. Kui veab, siis naine magab. Märguande peale pööras Uriel paadi loodesse, et jahile alltuule küljelt läheneda. Rafe tõmbas nägu katva mütsi alla ja andis meeskonnale märku, et nad sama teeksid. Poleks hea, kui nende näod ameeriklase veebikaamerasse jääksid.

      „Ei ühtki viga,“ urises ta. „Kui keegi teeb tüdrukule liiga, siis ma veel näitan.“

      Purjevall kõlksatas vastu masti, kui jaht lainel kõikus. Holly Ryan sulges oma silmad ja sirutas end tekil, nautides lainete loksumist.

      Ta hingas sisse sametjat õhku ja ohkas. See hajus öhe, ühinedes vastu laevakeret laksuvate lainete ja kaugelt kostva mootorihäälega. Troopiline kuumus imbus ta nahka. Kui elu saaks igavesti selliseks jääda – ärgata koiduajal ja heita ankrusse hämaras, päikesest pleekinud juuksed ujumisest kokku kleepunud, tedretähniline nahk soolast kare.

      Ta pani käed kuklale. Paat polnud palju suurem ega mugavam kui ta vangikong, ent teadmine, et betoonmüür ei varja enam silmapiiri, mõjus uimastavalt. Halleluuja! Ja mis siis, kui päris Laura Hyland rüüpas šampanjat oma isa luksusjahil kusagil Bali kandis, samal ajal kui Holly purjetamisega vaeva nägi? Ta võis vabaduselõhnast joobuda – see oli soolane ja mereadrune.

      Veel neli kuud purjetamist ning siis on Holly täitnud oma osa sellest neetud tehingust ja teeninud piisavalt raha, et unustada õudus, mida ta elu oli endast siiani kujutanud. Vahepeal aga kavatses ta kõike nautida. Ta oli teinud palju hullemaid asju ja väiksema tasu eest.

      Nüüd oli kuulda, kuidas paadimootor kiirest sõidust kiunus. Kalapüüdmiseks oli aeg veidi hiline ja siin vihmametsas polnud ühtki küla. Sellepärast oligi ta ankrusse jäämiseks just selle koha valinud – mida vähem inimesi ta Laurana kohtas, seda parem. Ka Indoneesias olid inimesed sellest New Yorgi seltskonnatähest ja ta üksinda ümber maailma reisimisest kuulnud. Ehkki Holly sarnanes pärast kerget stiilimuutust Lauraga, ei saanud ta tõe ilmsikstulekuga riskida.