Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõrvale panema ja pakkis koti, mille peitis ühes varjupaigast saadud kontaktiga. Tal oli õnnestunud pea viissada dollarit kõrvale panna ja ta kavatses kindlalt enne järgmist vahejuhtumit Christopheriga minema pääseda. Ta teadis, viimast löömist arvestades, et oli peaaegu liiga hiljaks jäänud.

      Ja siin ta oli, vaatas V-kujulist lage. Ta oli veendunud, et ei jää magama; ta oli viimase kuue aasta jooksul väga vähe maganud. Ta ei pidanud autojuhtimise pärast muretsema – sellise adrenaliinihulga juures saaks ta sellega hakkama.

      Ent siis ärkas ta päikesetõusu ja väljast kostvate kirvelöökide peale. Keegi lõhkus puid. Ta tõusis ettevaatlikult istuli ja tundis kohvilõhna. Ta oli siiski maganud. Christopher samuti.

      Kummut oli ikka veel ukse vastu lükatud.

      TEINE PEATÜKK

      Jutlustaja ei maganud peaaegu üldse. Ta veetis pool ööd arvutis. See väike masin oli justkui tema jaoks leiutatud, sest talle meeldis sealt infot otsida. Ta oli püüdnud Jacki veenda, et too inventuuri ja arved arvutiga teeks, kuid Jackil oli arvelaud, mis oli talle justkui käepikendus, seega ei tahtnud ta Jutlustaja tehnoloogiast midagi teada. Internet oli siin kaabliühenduse puudumise tõttu aeglane, aga Jutlustaja oli kannatlik. Ja asjad said aetud.

      Ülejäänud öö püüdis ta sõba silmale saada, ent uni oli täielikult kadunud, ta tuli mitu korda voodist välja ja vaatas tagumisest aknast, kas väike Honda oli veel alles. Kell viis, kui väljas veel kottpime oli, tuli ta lõplikult üles. Ta läks kööki, pani kohvimasina käima, tegi tule üles. Ülakorruselt ei kostnud ainsatki heli.

      Vihm oli järele jäänud, ent ilm oli pilvine ja jahe. Ta oleks tahtnud minna puid lõhkuma, närvide rahustuseks, aga Jackile meeldis seda ise teha, nii et ta loobus sellest mõttest. Pool seitse tuli Jack baari, lai naeratus näol. Ta oli pärast abiellumist Neitsijõe kõige õnnelikum mees. Ta justkui ei suutnud naeratamist lõpetada.

      Jutlustaja seisis kohvikruusiga leti taga ja tõstis parimat sõpra nähes tervituseks lõua. „Hei,“ ütles Jack. „Hea vihm.“

      „Jack,“ ütles Jutlustaja. „Kuule. Ma tegin midagi…“

      Jack sikutas jaki seljast ja riputas ukse külge nagisse. „Pissisid jälle supi sisse, Jutlustaja?“

      „Mul on ülakorrusel naine…“

      Jacki näo vallutas puhas šokk. Jutlustaja juures ei käinud naisi. Ta ei varitsenud, ei flirtinud, ei teinud midagi sellist. Jack ei teadnud muidugi, kuidas ta nii elas, aga selline ta oli. Kui semud, merejalaväelased, kellega nad koos teeninud olid, olid kõik väljas otsimas naisi, kellega öö veeta, jäi Jutlustaja maha. Nad kutsusid teda naljatamisi Suureks Eunuhhiks. „Või nii?“ küsis ta.

      Jutlustaja võttis kruusi ja valas selle Jacki jaoks täis. „Ta tuli eile õhtul, tormiga,“ ütles ta. „Tal on laps kaasas – pisike,“ ütles ta oma suurte kätega mõõtu näidates. „Laps on vist haigeks jäämas. Tal on naise sõnul palavik. Ma andsin talle oma vana toa, sest siin kandis pole kusagil peatuda…“

      „Nojah,“ ütles Jack ja võttis oma kohvi. „See oli sinust kena. Ma arvan. Kas ta pani hõbeda pihta või midagi?“

      Jutlustaja tegi nägusid. Neil polnud hõbedat; ainus asi, mis oli varastamist väärt, oli sularaha, mis oli kindlalt luku taga. Või alkohol – kaugelt liiga keeruline lapsega naise jaoks. Mitte et midagi sellist oleks talle pähe tulnud. „Tal on ilmselt probleeme,“ ütles Jutlustaja. „Tal on… Paistab, nagu oleks tal võib-olla pahandusi olnud. Äkki ta põgeneb või midagi.“

      Jack oli taas ehmunud. „Ah?“

      Jutlustaja vaatas Jackile kindlalt silma. „Ma arvan, et tal on abi vaja,“ ütles ta, kuigi tegelikult ta teadis, et naine vajas abi. „Tal on sinikas näol.“

      „Oh, sa poiss,“ sõnas Jack.

      „Kas Mel tuleb tohtri juurde?“ küsis Jutlustaja.

      „Muidugi.“

      „Tal on vaja, et keegi lapse üle vaataks – veenduks, et ta haige pole. Tead küll. Ja naine ise – Paige – ta ütleb, et temaga on kõik korras, aga äkki… Võib-olla saaks Mel – ma ei tea – selles veenduda.“

      „Jah,“ ütles Jack ja võttis kruusist lonksu. „Ja seejärel?“

      Jutlustaja kehitas õlgu. „Ta tahab siit ilmselt minema minna, ma arvan. Ta on üsna närviline. Paistab hirmul olevat. Ma tahan, et ta vähemalt Meli juures ära käiks.“

      „See on ilmselt hea mõte.“

      „Jah, nii teemegi. Palume tal Meli vastuvõtule minna. Aga ma ei saa teda sundida, kas tead. Ma arvan, et sina peaksid seda tegema. Räägi temaga, soovita talle…“

      „Ei, Jutlustaja, sa saad sellega hakkama. See on sinu teema – ma pole teda isegi näinud ega midagi. Lihtsalt räägi temaga. Vaikselt ja rahulikult. Püüa teda mitte ära hirmutada.“

      „Ta on juba niigi hirmul, selle pärast ma arvangi, et tal on jamasid. Laps pole mind veel näinud – ta magas. Ta jookseb ilmselt karjudes minema.“

      Pool kaheksa pani Jutlustaja valmis kandiku helvestega kaussides, röstsaia, kohvi, apelsinimahla ja piimaga. Ta läks mööda tagumist treppi üles ja koputas õrnalt uksele. See avati kohe. Paige oli duši all käinud ja riidesse pannud. Tal olid jalas samad teksad ja pikkade varrukatega šambreesärk. Väike sinakasmust plekk piilus avatud kaelusest välja ja Jutlustaja tundis kohe end ärrituvat, kuid ta püüdis seda varjata. Ta keskendus hoopis Paige’i silmadele, mis olid sügavad smaragdrohelised, ja ta niisketele juustele, mis langesid lokiliste salkudena ta õlgadele. „Tere hommikust,“ ütles ta ja püüdis hoida häält pehme ja vaiksena, just nagu Jack seda teeks.

      „Hei,“ ütles Paige. „Sa oled varakult üleval.“

      „Ma olen juba ammu üleval,“ vastas Jutlustaja.

      „Ema?“ kõlas hääl Paige’i selja taga. Jutlustaja kiikas naisest mööda ja nägi väikest last, Christopheri ristatud jalgadega keset voodit istumas.

      Paige avas Jutlustajale ukse ja mees astus sisse ning asetas kandiku ukse kõrvale sekretärkapile. Ta jäi ukse juurde seisma ja noogutas lapsele. Ta püüdis oma näojooni pehmena hoida, aga polnud kindel, kuidas seda teha. „Hei, väike semu. Kas tahaksid hommikust süüa?“

      Laps kehitas õlgu, kuid ta suured silmad olid ümmargused ja Jutlustajale naelutatud.

      „Ta ei tunne end meeste juuresolekul kindlalt,“ sosistas Paige pehmelt. „Häbelik.“

      „Jah?“ küsis Jutlustaja. „Mina ka. Ära muretse – ma hoian kaugemale.“

      Ta vaatas last ja proovis naeratada. Seejärel osutas laps Jutlustaja peale ja ütles: „Sa laseelid seda?“

      See pani Jutlustaja naerma. „Jah. Tahad katsuda?“ küsis ta. Ta lähenes aeglaselt voodile ja kummardas ettevaatlikult oma kiilaspeaga lapse poole. Ta tundis, kuidas väike käsi ta pealage hõõrus, ja see ajas teda uuesti naerma. Ta tõstis pea ja ütles: „Lahe, mis?“ Ja laps noogutas.

      Jutlustaja läks tagasi Paige’i juurde. „Minu sõbra naine, СКАЧАТЬ