Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ või hoop vastu käsivart. Aga oh sa poiss, kuidas küll mehed tema peres karjuda oskasid. Nii valjusti, nii hullumeelselt, et ta imestas, miks aknad ei mõranenud. Nõuda, pisendada, solvata, süüdistada, mossitada, karistada kõige õelamate sõnadega. See oli vaid vormi küsimus; ahistamine on ahistamine.

      Järgmisel korral oli ta leidnud end sellist lage vaatamast pärast kodunt lahkumist. Ta oli pärast keskkooli lõpetamist ilukooli läinud ja ema juurde elama jäänud, makstes üüri, kuni ta oli kakskümmend üks. Seejärel oli ta koos kahe sõbrannaga – samuti juuksurid – üürinud pool vanast majast. Paige oli rõõmuga võtnud pööningutoa, kuigi see polnud nii suur kui tema lapsepõlvetuba ja ta pidi enamiku ajast kummardama, et mitte pead vastu kaldseinu ära lüüa.

      Talle tulid pisarad silmadesse, sest talle meenusid need kaks aastat koos Pati ja Jeanniega – kõige õnnelikumad aastad tema elus. Mõnikord igatses ta neid nii väga, et see tegi valu. Kolm juuksurit, kel olid pärast üüri maksmist ning toidu ja riiete ostmist tavaliselt näpud põhjas – see oli tundunud taevalik. Kui neil polnud raha, et välja minna, olid nad ostnud popkorni ja odavat veini ning tegid koduse peo, rääkides naistest, kelle juukseid nad lõikasid ja värvisid, kallimatest ja seksist, naerdes, kuni nad ei suutnud enam sirgelt istuda.

      Seejärel tuli ta ellu Wes, edukas ärimees, temast kuus aastat vanem. Oli ehmatav mõelda, et Wes oli olnud siis sama vana, kui Paige oli praegu – kakskümmend üheksa. Ometi oli ta tundunud nii kogenud, küps. Paige oli ta juukseid vaid paar kuud lõiganud, kui Wes ta välja kutsus ja viis nii peenesse restorani, kus ettekandjadki olid paremini riides kui Paige. Mees sõitis tuttuue Grand Prix’ga, millel olid pehmed nahkistmed ja tumedaks toonitud aknad. Ja ta sõitis liiga kiiresti, mis kahekümne kolmeselt ei tundunudki ohtlik. See oli närvekõditav. Kuigi Wes karjus teiste juhtide peale ja näitas neile keskmist sõrme, paistis see olevat tema õigus – ta oli jõuline. Ning Paige’i standardite põhjal ka rikas.

      Wesil oli juba oma maja, mida ta ei pidanud isegi kellegagi jagama. Tema karjääriks oli börsil kauplemine; kurnav töö, mis nõudis hiilgavat mõistust ja palju energiat. Ta tahtis igal õhtul väljas käia, ostis Paige’ile asju, tõmbas rahakoti taskust välja ja ütles: „Ma ei tea, mida sa tahad, milline pisiasi paneks su karjatama, et see on nii täiuslik, seega ma tahan, et läheksid ise poodidesse. Sest sinu õnn on ainus asi maailmas, mis mulle korda läheb.“ Ta oli tõmmanud pakist paar rahatähte ja ulatanud naisele kakssada dollarit – tõeline varandus.

      Patile ja Jeanniele ta ei meeldinud, aga see oli mõistetav. Wes polnud nende vastu eriti kena. Ta kohtles neid kui tapeeti, mööblit. Vastas nende küsimustele vaid ühe sõnaga, kui see võimalik oli. Tegelikult ei suutnud Paige meenutada, mida sõbrannad talle öelnud olid, kui nad teda hoiatada püüdsid.

      Sellele järgnes hullumeelsus, kui ta elu spiraalina kontrolli alt väljus, ja see tundus tänase päevani võimatu: Wes oli teda löönud enne abielu, ja Paige oli temaga sellest hoolimata abiellunud. Nad olid istunud mehe edevas autos, seisvas, tülitsenud Paige’i elukoha pärast – Wes oli arvanud, et tal oleks parem elada kodus ema juures kui selles kahtlaste naabritega vanas majalobudikus koos paari lesbiga. See oli päris inetuks läinud; Paige oli ka omalt poolt halvasti öelnud. Wes ütles midagi sellist nagu: „Ma tahan, et sa oleksid ema juures, mitte mõnes väikeses hooramajas kusagil getos.“

      Kes kurat sa enda arvates oled, et minu kodu hooramajaks nimetad?

      Kuidas sa julged minuga nii rääkida?

      Sina kutsusid mu parimaid sõpru lesbideks ja hooradeks ja nüüd kritiseerid minu keelekasutust?

      Ma mõtlen vaid sinu turvalisusele. Sa ütlesid, et soovid minuga ühel päeval abielluda, ja ma tahaksin, et sa oleksid veel elus, kui see juhtub!

      Pista see omale sinna kohta, sest mulle meeldib seal elada ja sina ei saa mulle ette kirjutada, mida ma tegema pean! Ja ma ei abiellu mehega, kes mu parimatest sõpradest nii räägib!

      Ja nii edasi. Ja veel. Paige’ile meenus ähmaselt, et oli Wesile halvasti öelnud, nimetanud teda türaks või persevestiks. Wes nimetas teda libuks, pirtsakaks libuks. Igal juhul olid nad mõlemad oma panuse andnud, selles oli Paige kindel.

      Wes oli teda näkku löönud, avatud peopesaga. Seejärel oli ta kohe murdunud, nutnud nagu lapsuke, öelnud, et ei taipa, mis temaga juhtus, aga ehk seepärast, et ta polnud iial nii armunud olnud. See oli vale, Wes teadis, et vale oli nii üle reageerida, ta oli hull, tal oli häbi. Aga… ta tahtis Paige’i igal õhtul oma käte vahel hoida, kogu ülejäänud elu tema eest hoolitseda, teda mitte iial kaotada. Ta palus vabandust selle eest, mis ta Paige’i korterikaaslaste kohta oli öelnud – ehk oli ta armukade selle pärast, kui ustav Paige neile oli. Tema jaoks oli Paige täiuslik; ta ei väärtustanud oma elus kedagi teist nii nagu teda. Ta armastas Paige’i nii palju, et see viis talt mõistuse, ütles ta. Paige oli esimene inimene, kelle vastu ta midagi sellist oli tundnud. Temata oli Wes tühi koht!

      Paige uskus teda. Ent ta ei kasutanud enam iial Wesi juuresolekul vandesõnu.

      Ta polnud sellest Patile ja Jeanniele rääkinud, sest kuigi ta oli juhtunu osas rumal, ei tahtnud ta nende edasise hukkamõistuga riskida. Tal kulus vaid paar päeva, et sellest laksust üle saada. See polnudki suurem asi löök. Tal ei võtnud aega ühte kuudki, et juhtunu peaaegu unustada ja Wesi uuesti usaldama hakata; ta pidas meest nägusaks, põnevaks, seksikaks. Wes oli äkiline ja enesekindel. Tark. Passiivsed mehed ei saavutanud sellist edu. Passiivsed mehed ei köitnud Paige’i.

      Siis oli Wes öelnud: „Paige, ma ei taha oodata. Ma soovin, et me abielluksime kohe, kui sa valmis oled. Ilusad pulmad – põrgusse nende maksumus, ma saan lubada kõike, mida sa tahad. Palu Pat ja Jeannie pruutneitsiteks. Ja sa võid lahkumisavalduse anda – sa ei pea enam tööl käima.“

      Paige’i jalad valutasid; tal hakkasid konnasilmad tekkima. Polnud lihtne kuus päeva nädalas soenguid teha, kuigi see oli talle meeldinud. Ta oli sageli mõelnud, et see meeldiks talle palju rohkem, kui ta saaks seda teha umbes kuus tundi päevas, neli päeva nädalas, kuid see oli paistnud võimatu unistusena. Ta tuli niigi vaevalt ots otsaga kokku ja ta ema oli isa surmast saati kahel kohal tööl käinud. Paige nägi emas ka enda tulevikku: üksi, nõrk ja end surnuks töötanud. Ta kujutles oma morne korterikaaslasi, kes ta pulmas kaunist satiini kannavad, naeratades, kadedana tema hea õnne ja mõnusa elu peale. Ja ta oli jah öelnud.

      Wes lõi teda uuesti mesinädalatel.

      Järgneva kuue aasta jooksul oli Paige kõike proovinud – nõustamist, politseid, põgenemist. Wes sai vahi alt kohe välja, kui nad üldse vaevusid teda kaasa viima; ta leidis Paige’i üles ja asi läks ainult hullemaks. Isegi rasedus ja Christopheri sünd polnud peksmisele lõppu teinud. Paige oli juhuslikult avastanud, et selle taga võib olla midagi enamat – teatud keemiline aine, mis andis talle sellise energia nii pikki tunde töötada ja kurnatuseni Paige’il silma peal hoida, eufooriasööstud, vägivaldne meeleolu – mingi valge pulber väikeses ampullis. Kokaiin? Ja ta võttis midagi, mida andis talle isiklik treener, kuigi Wes vandus, et need polnud steroidid. Paljud börsimaaklerid kasutasid amfetamiini, et sammu pidada nõudmistega, mida nende töö esitas. Kokaiinikasutajad kaldusid olema piitspeenikesed, ent Wes oli oma keha, oma lihaste üle uhke ja tegi selle nimel kõvasti trenni. Paige taipas, et kokaiini ja steroidi kasutamine muutis ta plahvatusohtlikuks. Paige’il polnud aimugi, kui palju, kui kaua. Aga ta teadis, et Wes oli hull.

      See oli tema viimane võimalus. Ta oli varjupaiga kaudu kohtunud naisega, kes lubas teda põgenemisel aidata, muuta ta identiteeti ja aidata pageda. Oli olemas põrandaalune organisatsioon lootusetus olukorras olevatele peksmise all kannatavatele naistele ja lastele. Kui neil õnnestuks Christopheriga esimese kontaktini jõuda, saadetaks neid ühest kohast järgmisse, korjates endale tee pealt kaasa uued identiteedid, nimed, СКАЧАТЬ