Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi". Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tassimisega palju kogemusi, aga talle meeldis see tunne. Ta silitas paar korda lapse selga. „Siitkaudu.“

      Jutlustaja juhatas teed läbi köögi ja trepist üles. Ta avas ukse ja ütles: „Andesta, tuba on pisut segamini. Ma jätsin mõned asjad siia üles, näiteks hantlid. Aga linad on puhtad.“

      „Paistab kena,“ ütles Paige. „Ma kaon siit kohe hommikul.“

      „Ära selle pärast muretse. Kui sul on vaja paariks päevaks jääda, siis saame hakkama. Nagu ma ütlesin, see pole välja üürimiseks ega midagi. Seisab lihtsalt tühjana. Ma mõtlen, kui lapsel on väike pisik küljes või midagi…“

      Ta pani poisi õrnalt voodile, tundes temast lahti laskmise vastu kummalist tõrksust. Lapse soojus ta rinna vastas oli lohutav. Ta ei suutnud vastu panna ja puudutas poisi pehmeid blonde juukseid. Ilus väike laps. „Kuidas oleks autovõtmetega? Ma lähen toon selle kohvri ära…“

      Paige sobras oma tepitud kotis, mis meenutas mähkmekotti, kuigi poiss oli mähkmete jaoks juba liiga suur. Paige ulatas talle võtmed.

      „Mul läheb vaid minut,“ ütles Jutlustaja.

      Ta läks auto, väikese Honda juurde ja istus sisse. Ta pidi istme lõpuni taha lükkama ning ta põlved hõõrusid ikka veel vastu rooli. Ta sõitis maja taha ja parkis auto oma maasturi varju, kus see peatänavale ei paistnud, juhuks kui keegi peaks Paige’i otsima. Ta polnud kindel, kuidas seda selgitada – ta ei tahtnud, et Paige hirmu tunneks.

      Ta tõmbas tagaistmelt kohvri välja; see oli kaugelt liiga väike kellegi jaoks, kes reisile on läinud. See oli sobiv inimesele, kes on lahkunud vaid nende riietega, mis tal seljas on.

      Kui ta tagasi ülakorrusele jõudis, istus Paige kramplikult voodiäärel, poeg selja taga. Jutlustaja pani kohvri maha, pani võtmed sekretärkapi sahtlisse ja astus paar sammu lähemale. Paige tõusis püsti ja vaatas talle silma. „Kuule. Hmm. Ma liigutasin su autot – panin selle oma maasturi taha. Tänavalt ära. Nüüd pole seda tee pealt näha. Nii et kui sa välja vaatad, siis tead – see on maja taga. Ma soovitan sul paigale jääda, oodata, kuni vihm üle jääb, ja reisida kuivas ja päevavalges. Aga kui sa muutud – tead küll – närviliseks, siis baar käib ainult seestpoolt lukku ja siin on su võtmed. Sellest pole midagi, kui sa… Kui sa ei suuda näiteks rahuneda ja pead lahkuma, sellest pole midagi, kui baariuks lukust lahti jääb – see on siin tõeliselt vaikne, turvaline koht. Mõnikord unustame isegi selle lukku panna. Täna õhtul panen kindlasti ukse lukku, kuni sina oled lapsega siin. Ee… Paige… sa ei pea muretsema ega midagi. Ma olen üsna usaldusväärne tüüp. Või muidu poleks Jack baari minu hoolde usaldanud. Okei? Puhka lihtsalt.“

      „Aitäh,“ vastas Paige väga vaikselt.

      Jutlustaja tõmbas ukse kinni. Ta kuulis, kuidas Paige riivi kinni lükkas, ennast kaitses. Esimest korda pärast sellesse väikelinna tulemist mõtles Jutlustaja, miks see riiv sinna üldse oli pandud.

      Ta jäi hetkeks seisma. Tal oli kulunud viis sekundit järeldamaks, et keegi – üheksakümne kaheksa protsendise tõenäosusega kallim või abikaasa – oli Paige’i näkku löönud ja naine oli nüüd lapsega jooksus. Asi polnud selles, nagu ta ei teaks, et selliseid asju juhtub. Seda juhtus pidevalt. Ta lihtsalt ei suutnud mõista, millist rahuldust võiks mees saada naise löömisest. See oli talle täiesti arusaamatu. Kui sul on selline ilus noor naine, siis sa kohtled teda õigesti. Hoiad teda turvaliselt enda lähedal ja kaitsed teda.

      Ta läks baari, kustutas tuled, kontrollis kööki, jättes tule põlema juhuks, kui Paige peaks alla tulema, ja läks siis oma köögi taga asuvasse korterisse. Ta oli seal vaid mõne minuti olnud, kui taipas, et üleval polnud enam puhtaid rätikuid – ta oli vannitoa tühjaks teinud ja kõik oma asjad alla toonud. Ta läks vannituppa, võttis mõned puhtad valged rätikud ja läks tagasi üles.

      Uks oli praokil, nagu oleks Paige juba ehk köögis käinud. Ta nägi sekretärkapil klaasi apelsinimahlaga ja tal oli hea meel, et Paige oli selle endale toonud. Läbi tollise prao nägi Jutlustaja Paige’i peegeldust sekretärkapi peeglis. Naise selg oli keeratud peegli poole ja ta oli oma laia dressipluusi üle pea ja õlgade tõmmanud, proovides peeglist näha selga ja õlavarsi. Ta oli sinikatega kaetud. Palju suuri sinikaid seljal, üks õlal ja käsivartel.

      Jutlustaja oli vapustatud. Hetkeks oli ta pilk lukustunud nendele lilladele laikudele. „Oh issand,“ sosistas ta endamisi.

      Ta taganes kiiresti ukseprao juurest ja toetas end seina vastu, kus teda näha polnud. Tal kulus hetk, et end kokku võtta; ta oli rabatud. Täis õudust. Ta suutis vaid mõelda, milline loom võiks midagi sellist teha? Ta suu oli ammuli vajunud, sest ta ei suutnud seda endale ette kujutada. Ta oli sõdur, treenitud võitleja ja ta oli üsna kindel, et polnud nii palju kahju teinud endaga võrdsele mehele, ausas võitluses.

      Mingi vaist ütles talle, et ta ei tohiks nähtut reeta. Paige kartis juba niigi kõike, kaasa arvatud teda. Lisaks tõsiasi, et see polnud naine, keda on löödud. Teda oli pekstud. Kuigi Jutlustaja ei tundnud seda tüdrukut, tahtis ta vaid maha lüüa selle litapoja, kes seda teinud oli. Pärast viit või ühteteist kuud peksmist, seejärel surm närusele kaabakale.

      Paige ei tohiks teada, et ta nii tunneb; see hirmutaks ta surmani ära. Jutlustaja hingas mõned korrad sügavalt sisse, võttes end kokku. Seejärel koputas ta kergelt uksele.

      „Mis?“ kuulis ta naist ütlemas, kõlades ehmunult.

      „Kõigest mõned rätikud,“ ütles Jutlustaja.

      „Üks hetk, eks?“

      „Nii kaua kui vaja.“

      Paige tõmbas kohe ukse rohkem lahti, dressipluus tagasi seljas.

      „Ma unustasin, ma viisin vannitoast kõik asjad minema,“ ütles Jutlustaja. „Sul läheb rätikuid vaja. Ma jätan su nüüd rahule. Ma ei tüüta sind rohkem.“

      „Aitäh, John.“

      „Pole probleemi, Paige. Puhka korralikult.“

      Paige tõmbas sekretärkapi hoolikalt ja nii vaikselt kui võimalik ukse ette. Ta lootis tõesti, et John polnud seda kuulnud, aga ta oli aru saanud, et köök oli otse selle toa all. Ja – kui see mees tahaks talle või Christopherile midagi halba teha, oleks ta seda juba teha võinud, rääkimata sellest, et lukus uks ja tühi kummut ei oleks saanud teda kuidagi takistada.

      Kuigi Paige oleks soovinud kuumas vannis liguneda, tundis ta end liiga haavatavana, et riided seljast võtta. Ta ei suutnud end veenda ka duši alla minema – ta ei pruugi kuulda uksenupu kolinat ega Christopheri hõikeid – seega pesi ta end kraanikausis ja pani puhtad riided selga. Seejärel, jättes vannitoa tule põlema, heitis ta ettevaatlikult voodile, tekkide peale. Ta teadis, et ei jää magama, kuid mõne aja pärast ta rahunes. Ta silmitses lage, puidust liistud moodustasid ta pea kohal täiusliku V. Talle turgatas pähe, et see oli kolmas kord tema elus, kui ta voodis lamas ja sellist lage vaatas.

      Esimest korda oli see majas, kus ta üles kasvas – talad olid paljad, roosa soojustus nende vahelt välja pressimas. Maja oli väike, kõigest kahe magamistoaga ja vana juba siis, kui ta vanemad sinna kolisid, kuid naabruskond oli siis, kakskümmend aastat tagasi, olnud puhas ja vaikne. Ema kolis ta pööningule, kui ta üheksane oli; Paige jagas ruumi kastidega, kus hoiti majapidamistarbeid ja mis olid ühe seina äärde lükatud. Aga see oli tema ruum ja ta põgenes sinna alati, kui sai. Ta kuulis voodist ema ja isa tülitsemist. Pärast isa surma, kui ta üksteist oli, kuulis ta oma vanemat venda, Budi, emaga СКАЧАТЬ