Koerad ja meie. Alexandra Horowitz

Чтение книги онлайн.

      Pärast Goodalli etoloogilist tööd on teadus hakanud iseenesestmõistetavaks pidama, et loomadel on iseloomud – ja teadlased on isegi iseloomu uurinud, alates šimpansidest kuni sigade ja kassideni. Nimesid pannakse ohtralt, aga ainult endamisi, mitte avaldatud töödes. Selle märke võib näha juba 21. sajandi alguse pöördelise Vene psühholoogi Ivan Pavlovi juures, kes uuris koera tema „suurepärase intellektuaalse arengu“ ja liigile omase „mõistmisvõime ning kuulekuse“ tõttu, isegi katsealuse ja lahatavana.⁴ Pavlov pani oma parimale koerale nimeks Družok – vene keeles „sõbrake“ või „semu“ – ja tegi temaga katseid kolm aastat. Katsete jooksul eraldas ta Družoki söögitoru kõhust ja paigaldas söögi jaoks „eraldi koti“, et jälgida koera süljeeritust toitu nähes. Kõik operatsioonid tehti ilma tuimestuseta – Pavlov tahtis seda vältida, kuna tema arvates tuhmistas see normaalset käitumist. Ehkki Pavlov tunnistas, et oma tundlikkuse ja läheduse tõttu on koer endaga tehtavas eksperimendis „peaaegu osaleja“, jäi Družok nagu teisedki raskelt haigeks ja suri Pavlovi operatsioonide, surkimise ja torkimise tõttu.

      Psühholoogia võlgneb Pavlovi avastustele palju. Aga psühholoogia ei tunne Družoki, kes jäi avalikkusele tundmatuks. 1927. aasta raamatus „Tingrefleksid“, kus Pavlov kirjeldab paljusid katsetulemusi, ei maini ta Družoki nimepidi. Lugejad võivad leida viiteid „loomale“, „koerale“, „sellele koerale“, „innukale koerale“, koertele number 1, 2 ja 3 või isegi „meie koertele“. Aga mingit sõbrakest ei ole.

      Tänapäeva neuroloogialaborites, kus uuritakse primaate, pannakse loomadele samuti isekeskis nimed. Antropoloog Lesley Sharp on näidanud, et uuringute ahve ristitakse sageli värvikalt ja kiindumust väljendades Disney printsesside või Kreeka jumalate järgi. Mõned saavad pooleldi innustava, pooleldi iroonilise nime – ühes laboris näiteks nimetati ahve Nobeli laureaatide järgi. Kasutatakse ka hellitusnimesid: „Spartacus“ võib olla ka „Jamie ahv“ või sõrmest hammustamise kombe järgi „Näriline“. Ehkki tavaliselt langeb nimetamise au bioinsenerile või juhendavale järeldoktorandile, kasutab seda isegi labori juhtiv uurija – vähemalt laboris. „Avalikus foorumis või väljaandes ei tohi ahve kunagi nimepidi mainida,“ ütleb Sharp, täheldades, et laborid püstitavad siiski üsna tihti mälestusmärke katsete käigus kurnatud ja surnud loomadele, näiteks mälestustahvleid või aedu.

      Aga koerad? küsite te kindlasti. Neuroloogia, psühholoogia ja meditsiiniuuringute valdkonnas on lugematu hulk koeri, kelle elu möödub laboris. Laboritöötajate jaoks võivad neil nimed olla, ent väljaannetes tuvastatakse neid vaid soo, vanuse või tõu järgi (sageli „beagle“). Aga mitte minu laboris. Minu Koerte Teadvuse Laboratoorium uurib teemat, millest ka Pavlovi lapselaps poleks unistada osanud, aga see loodab katsealuste koostöövalmidusele sama palju kui Pavlov.

      Ma ei pea koeri: minu katsealused elavad koos omanikega ja me kohtume ainult uuringu kontekstis. Nad kõik kuuluvad kellelegi, neil on nimed. Meie „laboris“ – mis võib olla koerte päevahoid, treeningukeskus, omaniku kodu või kohalik park – kutsutakse koeri nimepidi. Kindlasti on üsna mõistlik eeldada, et koerad saavad oma nimedest aru. Kuuekuune inimlaps suudab kõnet juba piisavalt mõista, et eristada oma nime teistest sõnadest. Ta on endiselt preverbaalne ja kognitiivselt paljudest koertest vähem arenenud. Nimi, mida päevade ja nädalate kaupa tihti korratakse, annab koerale teada, et te räägite temaga. Nad teavad.

      Koerte nimed jõuavad paljudesse koerte kognitsiooni väljaannetesse. See on minu teada ainus loomauuringute valdkond, kus niisugust asja regulaarselt juhtub.⁵ Tõepoolest, mõned arvustajad – teised anonüümsed teadlased, kes loevad ajakirjale saadetud tööd ja soovitavad selle vastu võtta, ümber kirjutada või tagasi lükata – kutsuvad üles puuduvaid nimesid lisama. Nii me teame, et Austrias Viinis läbiviidud uuringus, mis käsitles koerte võimet järgida toidule osutavat omanikku, osalesid katsealused Akira, Archimedes, Nanook ja Schnackerl. Kohal olid ka Max, Missy, Luca ja Lily ning head kutsud French, Cash ja Sky. Saksamaal andsid uurijad Alischale, Arcole ja Aslanile visuaalse perspektiivi ülesande, katsetades, kas neil õnnestub hiilida keelatud toiduga inimesest mööda, kui neid varjab pilgu eest barjäär. Lotte, Lucy, Luna ja Lupo said ülesandega hakkama. Inglismaal olid katsealusteks Ashka, Arffer, Iggy ja Ozzie. Pippa, Poppy, Whilma, Zippy.

      2013. aastal värbas meie New York City labor osalejaid raskele tööle: nuuskida välja, millises kahest kaetud taldrikust on suurem hulk hot dog’e. Ma ei tahaks avaldada, kes sellega hakkama said, aga olgu öeldud: professionaalsetest hot dog’i-nuuskijatest saaks kokku peaaegu terve tähestiku: A. J., Biffy, Charlie, Daisy, Ella, Frankie, Gus, Horatio, Jack (ja Jackson), Lucy (kolm tükki), Merlot, Olive (ja kaks Oliveri ning üks Olivia), Pebbles, Rex, Shane, Teddy (ja Theo ning Theodore), Wyatt, Xero ja Zoey.⁶ Võtkem teatavaks, et samal aastal jõudsid kolm nende koerte nimedest (Madison, Mia ja Olivia) samas suurlinnas kõige populaarsemate inimlapsenimede hulka.

      Muidugi on kõigil koertel nimed. „Ilma nimedeta,“ ütles üks mu akadeemiline kolleeg koerte kohta, „pole nad isiksused.“ Samas, koeri, keda ei peeta lemmikloomadena, vaid muul põhjusel, ei tohi nimepidi kutsuda. Võidujooksuhurtadel on programmis ametlikud peened nimed, mida kasutatakse harva. Võidujooksus on nad kõigest külgedele kinnitatud numbrid, suukorvid peas. Vähesed koerad meie ühiskonnas saavad nimeks Koer. Võib-olla Härra Koer. „Koer“ on liiginimi – kui anname nime sellele, kelle oma koju toome, muudame ta enda jaoks isiklikuks. Ja esimesi samme uue pereliikme vastuvõtmisel on talle nime panemine.

      • • •

      Just nagu vastsündinud imik, sunnib ka uus koer, olgu siis tudiseva peaga tuikuv kutsikas või suuresilmne uue kodu leidnud täiskasvanu, meid oma harjumusi muutma. Erinevalt imikutest kuuluvad muutuste hulka paigad, kuhu võib asetada pooliku võileiva, ning varane tõusmine, et minna välja tualetiringile. Kutsu esimesest jalutuskäigust peale mõistate, et lisaks pereliikmele olete saanud veidra ligitõmbava magneti. Kutsikaga jalutama minek on sama hea kui kanda kaasas kandikutäit sooje küpsiseid sildiga „Palun aidake mind, ma tegin liiga palju maitsvaid küpsiseid“ – enam pole te kõnniteel üksi. Koeraga jalutavale inimesele võib ligi astuda, temaga võib rääkida ja uuringud on näidanud, et teda peetakse ligitõmbavamaks. Paljud (inimestevahelised) sõprused on sündinud kellegi rihma otsas jalutavast koerast rääkides, ükskõik, kas kõnelejal endal on koer või mitte.

      „Mis ta nimi on?“ on kõige tavalisem koeraomanikule esitatud küsimus, millele järgnevad: „Kui vana ta on?“ ja „Mis tõugu ta on?“ Ükski vastus ei küüni koera kohta midagi tõeliselt olulist avaldama, vähemalt suhtlemiseks. Aga nimi näib siiski midagi tähistavat. See ütleb palju ka nimepanija kohta. Ja võib viia koerateemalise vestluse jätkumiseni, kui ma täpsustan: „Ta on tegelikult Finnegan-Ninnegan Kolmas …“

      Aga vähemalt USA-s on koera nimel vähe pistmist sellega, mida mina tänaval kohatud võõrast arvan. Mõnes Aafrika osas on teisiti. Baatombud Beninis Lääne-Aafrikas annavad oma koertele kindlaid nimesid selleks, et naabritega kaudselt suhelda. Koerte nimed võivad olla kujundlikud, näiteks tuttavatest vanasõnadest – selleks, et ähvardada mõne kogukonnaliikme mainet. Baatombu kultuuris on häbiväärne teisele otse vastu astuda, palju tavalisem on avaldada rahulolematust kellegi käitumisega. Kui koeraomanik peaks tundma, et naaber on talle mõne teene eest võlgu, võib ta koerale nimeks panna „durom mū te“, esimene osa vanasõnast „Kui headus jääb tasumata, on idioot unustanud.“ Kui võlglasest naaber juhtub läbi astuma, „võib peremees märgata seda, kelle kohta nimi käib, ja meelega just sel hetkel koera kutsuda“. Nii saab ta naabriga rääkida ja teda hurjutada otseselt tema poole pöördumata. Kui keegi kutsub naabrit nähes kavalal moel koera nimega „Ya duura“, tähendab see hoiatust: „Kuidas külvad, nõnda lõikad.“ Mõlemal puhul ei teki otsest vastasseisu, aga koera kaudu manitsetud inimene on saanud avaliku süüdistuse ja peab oma põlastusväärse eksisammuga silmitsi seisma. Mõnikord võib kutsu СКАЧАТЬ