Elu mõttetusest. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

      Sissejuhatus

       Märkmeid Pettunud inimeste külast

      See on lihtsalt selline nimi – Pettunud inimeste küla. Tegelikult pole see mingi küla, pigem linnriik, ja ka inimesed siin pole pettunud, vastupidi, nad on siia tulnud suurte unelmatega, lootuses, et nüüd kõik muutub, kõik õnnestub, algab uus ja parem elu.

      Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga siit läbi kihutas. Peeter1I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks. Esmalt oli siin vaid paar väikest majakest, needki teineteisest meeletus kauguses. Kuid siis rajati sadam ja maanteed, kerkisid hooned, esmalt ühepereelamud, siis juba kortermajad. Siia elama soovijaid oli rohkem, kui ehitada jõuti. Peagi töötasid koolimaja, lasteaed, ostukeskus, jäähall, pakiautomaadid koos kullerteenusega, valmisid seikluspark, haigla ning hooldekodu. Ka paljud firmad olid otsustanud oma tootmise ja logistikakeskused koos kontoritega siia üle tuua. Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Ka turistide huvi ja külastatavus tõusid iga aastaga. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde.

      Mina tulin siia kuulutuse peale. Olin juba tükimat aega viibinud mingis augus, mu vaimne, emotsionaalne ja füüsiline aku vilkus viimase kriipsu peal. Mind ei huvitanud enam miski, mulle ei pakkunud rõõmu ei mu töö ega kodu, ei mu naine ega lapsed, ka ei tahtnud ma enam näha oma sõpru, kuni ma ühel hetkel avastasin, et mul ei olegi enam sõpru, mu lapsed ja naine hoiavad minust eemale, tööandjal on ilmselgelt keegi palju vilkam, elurõõmsam ja andekam välja vaadatud ja ta ootab vaid mõjuvat põhjust, et minust vabaneda. Sel hetkel ma taipasin, et ma olen täiesti üksi ja seisan oma elust eemal nagu üks vana mopp koridori harjakapis.

      Kui ma nägin kuulutust, et Pettunud inimeste küla otsib endale kroonikut, et üles kirjutada selle paiga pärimus ja siinsete inimeste lood, ei kõhelnud ma hetkekski. Minu kuupalk oli 2018. aasta seisuga 1800 eurot bruto, lisaks anti mulle elamiseks ridaelamuboks, ja seda täiesti tasuta. Sest kroonik peab ju ka kusagil elama.

      Muidugi olin ma väga õnnelik selle süllekukkunud võimaluse üle, kuid elatud elu taak ja väsimus rippusid ikka veel mu küljes nagu tina, kohanemine võttis aega. Isegi kauem, kui ma arvasin. Ilmselt oligi asi minus, et ma kippusin nägema kõike tumedates toonides ja märkasin nende justkui rõõmsate inimeste eludes ka seda, mida nad ei oleks tahtnud näidata.

      Järgnevalt mõned sissekanded.

      Pettunud inimeste küla kõige vanem elanik Artur pole terve elu oma vanemate talust ja sellest külast välja saanudki. Aga ootamine tasus end ära. Korraga sattus Artur oma maja ja perega elama keset linna, mitte kunagi varem polnud tal nii vedanud, lapsed ja lapselapsed jagasid talu maad kruntideks ja neil oli hea. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks, aga sel korral see paika ei pidanud.

      Täna võtab Artur oma kodus vastu külalisi, on suur juubel, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud! Järgneb paus, tekib juba kahtlus, kas linna kõige vanem inimene üldse kuulis, mis talle öeldi? Aga kuulis küll, Artur lihtsalt mõtleb, mida öelda, mõtleb pikalt, vaatab siis lilli vaasis, vaatab valgust, mis lõikab läbi tolmuse õhu, viimaks ta vastab:

      „Nojah, aga mis see muudab?”

      Inimene, kes lapsest peale on kogunud raha, rublasid, dollareid, kroone, eurosid, väärtpabereid, aktsiaid, väärismetalli, kinnisvara, et oleks veidigi lihtsam.

      „Aga ei ole!”

      Naabrimees oli pikalt oodanud puhkust, et siis alustada vannitoa remondiga. Ta laob ehituspoes auto täis pahtleid, liivapabereid, pintsleid, rullikuid, kaks kasti vannitoa seinaplaate, plaadisegu, vuugisegu ja montaaživahtu, seda läheb alati. Auto võtab paigast, korraga käib tagaistmel ilge jumakas, lõhkeb üks vahupurk. Mees jätab auto seisma, tuleb välja, avab tagaukse ja jääb vaatama.

      „Kus ikka paisub!”

      Ä ärelinna taksojuht käib harva oma piirkonnast väljas, kui tahetakse minna keskusesse, siis need sõidud ta tühistab. Kuid täna on teisiti, ta on otse sündmuste epitsentris, on teatripäeva pidu, antakse auhindu, kohale tulevad kõik kuulsad näitlejad.

      Ta oli terve õhtu oma autoga teatri ees ootel. Aga kui jõudis kätte tema kord, istusid taksosse üks tundmatu kirjanik (see olin mina, sain sel õhtul auhinnaks ühe klaasist kuuli, hakkasin endast hetkeks juba hästi arvama) ja veel tundmatum teatriteadlane. Taksojuht andis oma pettumusest igal võimalikul moel kehakeelega märku (teised vedasid õhtu otsa näitlejaid, kes mängisid seriaalides, isegi filmides, oli ka ilusaid naisi, väga ilusaid!), iga tema rakk kisendas solvumisest ja ülekohtust. Omaette mühisedes viskas ta kirjaniku ja teatriteadlase sinna, kuhu need tahtsid. Autouks jäi minejatest veidi irvakile, juht venitas end üle käigukangi, üle kõrvalistme, tõmbas ukse vihase pauguga kinni ja võttis kummivilinaga paigast. Ega see temast ilus ei olnud.

      „Aga mis nad siis tulevad!”

      Nii sageli näen vastasmaja aknaid jälgides, kuidas СКАЧАТЬ