Täiskasvanute mängud. Toomas Vint

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Olen just selline, kui olen ja olen võimetu midagi asja muutmiseks ette võtma.

      Mõned aastad tagasi, kui minus tõstis pead sugutung, algas mõistmatu ja vastik protsess – mida suuremaks tung kasvas, seda kõrgemaks kavas psüühiline tõke, mis ei lase mul vastassooga suhelda. Nii on lood. Kindlasti on maailmas välja antud hulga raamatuid, mis oskavad minusugust aidata – aga kust neid kätte saada? Meil on ju kõik seksuaalsust puudutav peaaegu nagu riigireetmine. Olen oma murega üksi jäetud ja sõna otseses mõttes üksi jäänud, ning pole mingi ime, et psüühilised häired mu ajus võimust võtavad.

      Kui olla enda vastu aus, siis tegelikult oli peamiseks põhjuseks, et oma mugava kodu maha jätsin, usk, et omaette elades on mul võimalus naisi lähemalt tundma õppida. See näis lõpliku pääsemisena. Nüüd olen ma üle kahe nädala elanud selles keldrikorteris, aga midagi pole juhtunud. Vastupidi – sisemine pinge on mitmekordistunud, paisunud üle igasuguste piiride.

       Ma võin küll muuta väliseid tingimusi, aga pole suuteline iseennast muutma!

      Ma ei tea naistest mitte kui midagi. Kirjandusteostes tegutsevad nad täpselt nii nagu kirjaniku peab otstarbekaks kirjutada – kui tegelikus elus peaks naistegelane ütlema ei, ütleb ta autori tahtel jah. Luuakse karakterite illusoorsus, mis jätab näilise reaalsusemulje. Võimalik, et mõned elavadki kirjanduse loodud stampide järgi? Ei, niivõrd tobe ei saa vist ükski inimene olla.

       Huvitav, kas naist juhib instinkt või mõistus? Kindlasti mingi ebaloogiline segu mõlemast. Aga mis minus eneses toimub? Kas räpased instinktid varjutavad mõistust?

      Hommik. Tõmban kardina eest ja lähen tagasi voodisse. Näen kojamehe naist kuuri minemas. Naine otsib midagi pappkastist ning vahib mu aknasse. Laman, aga ma ei tõmba tekki peale. Oletan, et minu ülesärritatud keha nägemine äratab naises iha. Erutus suureneb. Ma ei tõmba ikka veel tekki peale, sest tunnen erakordset naudingut mõttest, et naine võib mind praegu ihaldama hakata… Samal ajal ma pole teinud midagi siivutut, vastupidi – mina magan, aga hoopis naine patustab võõrasse tuppa vahtides.

       Mõne aja pärast läheb naine kuuri, toob uue kasti, mille paneb otse akna alla, siis kummardub ja ma näen ta lumivalgete jalgade vahel paljast tumedust. Taipan, et tal polegi pükse jalas. Vahest ta ei kannagi neid palava ilmaga? Aga võib olla ta võttis püksid kuuris jalast kindla eesmärgiga kontrollida, kas ma magan või ainult teesklen magamist…

       Ma ei tea, mis mul sisse läks, aga ma tormasin voodist otse akna alla teda vahtima. Noh, kui ta kontrollis mind, siis sai naine oma tahtmise ja nüüd räägib kõigile majaelanikele, et see noormees, kes tuli hiljuti keldrikorterisse elama on liputaja. Näitab oma riista. Küllap edaspidi saadavad mind kõikjal põlastavad pilgud, paljuteadvad muiged…

       Kui ta minu poole vaatas, siis põgenesin kööki peitu. Minu meelest polnud ma seal eriti kaua, aga kui ma uuesti akna poole pilgu heitsin, polnud seal enam midagi. Ma ei usu, et tal oli nilbe kõlaka laialirääkimisega nii kiire, et ta selle vähese ajaga suutis kastid ära koristada ja minema minna?

       Ma kardan, et naine akna taga oli ainuüksi unenägu või tegelikkusega ära vahetatav nägemus.

       Kas ükski hallutsinatsioon saab olla sedavõrd pikaajaline ja ülimalt reaalne?

       Kas ma olen liputaja, kes saab naudingu ja rahulduse naistele oma paljastatud suguelundi näitamisest?

       Kui õnn on nauding, kas ma olin siis õnnega koos, kui kojamehe naine mind vahtis?

      Panen päeviku käest. Tegelikult viskan selle tooli peale, heidan kirjutatu sõna otseses mõttes endast eemale – praegu on tekst, mille ma äsja kirjutasin, minu jaoks liialt võigas. Mugav on iseendast head arvata. Tõde võib olla väga ebamugav. Väljas tibutab vihma, peened piisad koovad akna ette päevakardina, kuurisein muutub häguseks, ujub laiali, aga ei saa olematuks.

      Ma ei suuda süveneda. Vaatamata hoolikale kuivatamisele on märjaks saanud lehekülgedele jäänud kollakad plekid ja paberil laiali ujunud tint muudkui irvitab mu üle. Piiran joonega märgunud kohti, kus nüüd moodustuvad saared, arhipelaagid ning paberil ongi olematu maa maakaart. Juhuslik võtab kindlad piirjooned, saab reaalsuseks – minu poolt loodud saarestikuks, kuhu võib märkida peale tuletorne, lennuvälju, asulaid, kus kriipsjooned tähistavad laevateid, ankrud sadamapaiku. Kui minu loodud maailm saab valmis, käristan kaustikust lehe, kortsutan selle kägaraks ja viskan prügikorvi. Ma arutlen: kui kojamehe naisel on praegu valgemummuline kittel seljas, siis oli aknast nähtu vaieldamatu reaalsus. Ma arvan, võiksin seda kindlaks teha, koputades mingil ettekäändel ta uksele.

      Juba mõte, et ma peaksin naise uksele kloppima, halvab mu teotahte. Süda ärevalt tagumas, jalad nõrgad, kujutan ma ette lugematuid ebamugavaid olukordi, kindlat võimalust sattuda naerualuseks, kuulen end suust välja puterdamas totraid sõnu, näen naise mõnitavat pilku. Väljas sajab vihma ja pole võimalustki, et ta jälle kuuri läheks. Aga on võimalus, et tal on vajadus koridorist vett tuua või väljakäiku minna.

      Kui ma uksest välja läheks, näeksin ma koridori – võrdlemisi avarat tsementpõrandaga ruumi, mille keskel on puust luugiga ava. Luuk on tehtud värvimata laudadest ja see pole päris täpses mõõdus, vaid veidi väiksem, alatasa ligane, mustavast praost immitseb ebameeldivat lõhna. Hiljuti, paduvihma aegu, hakkas sealt roiskvett tulvama, põrand oli üle ujutatud ning üle minu uksepakugi voolas vett, õnneks mitte palju. Veetase hakkas alanema pikkamööda, aga märgatavalt alles hilisõhtul ja järgmiseks hommikuks oli põrand kuiv, kuigi ilge hais jäi seniajani õhku rippuma.

      Ruumi ühes seinas on veekraan, selle kõrval väljakäiguputka, sealt edasi tühja korteri uks, vastasseinas kojamehe ning minu oma. Laes rippuv elektripirn annab hämarat, just nagu pimedat valgust ja kui see on läbi põlenud, tuleb käsikaudu tee ukseni leida. Trepi juures on veel üks uks, mis on lukus, aga see ei olegi vist korter, pigem mingi hoiuruum, ja trepp viib üles valguse kätte, värskesse, ilma lõhnadeta õhku.

      Kui hästi kuulatada, siis võib teada saada, kas keegi koridoris liigub; juhul kui naabrusest kostab uksepaugatus, võin minagi oma uksest välja minna , et kraanist vett võtta või väljakäigus vett lasta. Kui läheb õnneks, on kojamehe naine välja tulnud, ja kui tal on seljas valgemummuline kittel, siis ei kahtlusta ma enam end hallutsinatsioonide nägemises. Võin kindel olla, et mu mõistusega on kõik korras ja ma saan rahulikult oma töödele keskenduda.

      Toon köögist väikese pingi, asetan selle ukse juurde ja jään kõrv kikkis kuulama. Ümberringi on tumm vaikus. Ma pole enne keldrivaikust tähele pannud, see üllatab ja kohutab mind. Vaikus kumiseb, tungib minusse, muutub väljakannatamatuks ja ma pean selle ära lõhkuma.

      Võib tasakesi sõrmi nipsutada, jalga kratsida, nihutada kriiksatusega pinki, millel istun, või siis keerata oma mõtteid valjemaks, et need üle vaikuse mühiseks. Aga mõtted on nii üheülbalised, keerlevad kojamehe naise ümber, kutsuvad üha esile nilbeid kujutelmi. Ma ei suuda oma erutust talitseda, tõusen püsti, teen võimlemisharjutusi – kükke, kummardusi, käteringe, painutusi; ma pean pealetükkivatest erootilistest mõtetest lahti saama, ma ei saa ju punnitavate pükstega uksest välja minna.

      Rahustan oma keha maha, võtan voodi kõrvalt toolilt poolelioleva J. D. Salingeri ja loen:„ …Ta võttis laualt sigaretipakist ühe sigareti ja süütas selle, kusjuures ta sõrmed lakkamatult vabisesid. Ta nõjatus toolil kergelt tagasi ja tõmbas suitsu, tundmata õieti mingit maiku. Juba nädalaid oli ta vahetpidamata suitsetanud. Ta igemed СКАЧАТЬ