Roosi märgi all. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tal ei olnud aimugi, mis asju poiss siin saarel ajas, kuid kindlasti ei uurinud ta Suuremõisa lossi ajalugu.

      Muidu oleks ta eelkõige just kummitustest teadnud.

      8.

      Ingel lebas oma voodil ja silmitses lage. Seal ei olnud suurt midagi vaadata, kuid valge värv mõjus sellegipoolest kuidagi rahustavalt. Vähemalt ei tekitanud see erilisi mõtteid ega tundeid. Valge välistas kõik emotsioonid. Järele jäi ainult tühjus. Võib-olla sellepärast oligi Hiinas valge leinavärv? Sest pärast surma ei olnud enam midagi. Ja võib-olla aitas valge ka leinajaid.

      Ingel pigistas sõrmedega tekki enda all. Ta ei tohtinud surmast mõelda. Ta pidi keskenduma valgele. Kuigi ilmselgelt oli juba lootusetult hilja. Kogu kurbuselaviin valgus talle uuesti peale.

      Leina ei tohiks vältida, oli ta mingitest artiklitest lugenud. Aga ta ei jõudnud enam. Tal oli tunne, et see ei saa kunagi otsa. Ja tema elu ei ole enam kunagi endine. Ta jääb igavesti siia voodisse. Siia tuppa. Siia saarele.

      Üksi.

      Nii, nagu ta end kogu aeg nagunii tundis. Ingel mõistis, et varsti ei tule enam keegi teda vaatama. Ta ju teadis, et Saara ei käi siin juba ammu enam omast vabast tahtest, vaid kohusetundest. Ta ju nägi, kui raske oli Saaral nende vestlusi üleval hoida, kõndida rääkimise ja teatud teemadest vaikimise õhukesel jääl. Iga sõna võis vallandada mõne mälestuse. Iga sõna võis vallandada ta pisarad. Ingel võis ju olla meeleheitel, kuid ta ei olnud loll. Ta ju ometi nägi seda. Saara vastumeelsust, tüdruku vaikset piinlemist.

      Ta sai sellest aru, kuid ometi ei osanud ta midagi selles osas ette võtta. Ei osanud ega suutnud.

      Täna oli Johani sünnipäev. Oleks olnud… Vahel ta lootis, et poiss on elus. Et ta on lihtsalt põgenenud. Alustanud elu mõnes välisriigis täiesti puhtalt lehelt. Ingel oli tuhat korda mõtelnud, et ehk oli Johan tema teadmata segatud mingisse kahtlasesse ärisse. Ehk pidi ta põgenema, et kaitsta ennast ja oma lähedasi? Ja ta ei saanud jätta mitte ühtegi vihjet, sest siis ei oleks see tundunud usutav. Võib-olla just praegu jälgis Inglit keegi? Võib-olla just sellepärast ei olnud Johan saanud teda hoiatada?

      Muidugi teadis Ingel, et see ei saa olla tõsi, aga see ei takistanud teda seda uskumast. Kuigi peamiselt küll lootmast. Lootmast, et ühel päeval tuleb Johan tagasi.

      Just teadmatus oli kõige hullem. Sest selles teadmatuses eksisteeris veel killukene lootust. Isegi kui see oli nii naeruväärne, et ta ei julgenud seda mitte kellegagi jagada.

      Sest see ei saanud ju päriselt tõsi olla. Johan ei olnud põgenenud. Ta ei olnud mingi pätt. Keegi ei ajanud teda taga. Ta ei olnud teinud mitte midagi sellist, mille tõttu ta oleks pidanud ennast varjama. Politsei oli kõik turvakaamerate salvestused kümneid kordi üle vaadatud, seega oli täiesti kindel, et ta ei olnud läinud praamile. Vähemalt mitte omal jalal. Alati jäi võimalus, et ta kas läks või viidi saarelt ära mõne auto pakiruumis. Või siis mõne paadi või kajakiga, aga ka see ei tundunud kuigi usutavana. Pealegi ei paistnud kellelgi ühtegi veesõidukit kadunud olevat.

      Ingel vaatas kella. Ajal ei olnud juba ammu mitte mingit tähtsust. Aga ta tahtis teada, kui palju aega on veel ema kojutulekuni. Ta ei tundnud nälga, kuid plaanis siiski enne ema saabumist korraks köögist läbi käia ja paar ampsu midagi kerget süüa. Kui ta oleks ennast tappa tahtnud, siis oleks ta seda juba ammu teinud. Seega ei kuulunud surnuks nälgimine hetkel ta plaanide hulka. Vähemalt ei olnud ta sellele siiani veel mõtelnud. Võib-olla küll ainult sellepärast, et mõtlemine ja mingitegi tulevikuplaanide tegemine kulutas liiga palju energiat. Ja seda tal lihtsalt ei olnud.

      Ingel tõusis voodist, vedas end kööki ja võttis külmikust ühe jogurti, haaras sahtlist lusika ja naasis oma tuppa. Tal ei olnud isu, kuid ta sundis ennast sööma. Ta peaaegu ei tundnudki maitset. Või isegi kui ta tajuski jogurti magusust, siis mõjus see kuidagi võõralt ja ebamaiselt. Nii nagu mõjusid kõik asjad, millel ei olnud tema elus enam tähtsust.

      Mustikajogurt. Johani sünnipäev. Pestud juuksed. Kool. Tulevik.

      Nad olid eelmisel aastal samal ajal käinud mere ääres piknikul ja teinud lõket ning poiss oli Inglit pidevalt oma uue kaameraga filminud. Ja siis oli ta filminud merd. Johanile meeldis meri. Purjetamine. Kalal käimine. Aga ta ei olnud kunagi läinud kuhugi nii, et ta poleks kellelegi öelnud. Ühtegi paati ei olnud puudu. Ühtegi lainelauda ega purjekat. Ja mõte, et Johan oleks end lihtsalt ära tapnud… See oli rohkem kui naeruväärne.

      Ingel pani pooliku jogurtitopsi kirjutuslaua nurgale. Viimane amps ta suus segunes mööda nägu voolavate pisaratega. Ingel pööras pilgu uuesti lakke. Kuid seekord ei avaldanud valge lagi rahustavat mõju.

      Ta nuttis nii kaua, kuni pisarad otsa said.

      9.

      Mingeid imelikke kulinaid täisriputatud või siis salapäraselt musta riietunud ekstravagantsete nimedega nõiakandidaadid pidid kinniseotud silmadega kirjeldama ruumi, kus nad viibisid. See oli täiega hale lavastus ja Vika vajutas ristile ekraani nurgas. Ta ei teadnud isegi, miks ta sellist jama vaatas. See tegelikult ju isegi ei huvitanud teda. Kõik need inimesed selles saates olid mingid veidrad tähelepanunäljas wannabed. Kas ta tõesti vaatas seda seepärast, et end alateadlikult neist paremini tunda? Kas ta vajas sellist eneseupitust? Tüdruk hammustas mõtlikult huulde. Kui see oli tõsi, siis ei meeldinud see talle.

      Aga jah, kui keegi oleks tema käest suvatsenud küsida, siis oleks ta kinnitanud, et „Selgeltnägijate tuleproovis” ei ole ühtegi õiget selgeltnägijat, vaid inimesed, kes kujutasid endale vaid asju ette või olid lihtsalt vaimselt veidi ebastabiilsed, et mitte öelda hullud. Miks pidi päris selgeltnägija üldse sellisesse saatesse minema? Pealegi oli saade väidetavalt nagunii suures osas lavastus, mis ju ka kinnitas fakti, et osalejatel polnud oluliselt rohkem nõiavõimeid kui nende keemiaõpetajal. Kuigi pealtnäha võis keemiaõpetajal neid isegi rohkem olla. Kogu see tsirkus oli ju vaid selleks, et saada reklaami ja vaatajaid.

      Vika krimpsutas tahtmatult nägu. Ta polnud valmis, et ta mõtted sellise suuna võtavad. Ta oleks pidanud praegu koolis olema. Ja vähemalt ta vanemate arvates ta oligi seal. Keegi teine vaevalt sellepärast väga muretses. Võib-olla küll ka nende klassijuhataja, kuid ta ei olnud veel Vikaga ühendust võtta suvatsenud. Ema oli talle kaks päeva tagasi helistanud ning Vika oli öelnud, et ta ei tule nädalavahetuseks koju, kuna ta on laupäevaks ühe klassiõe sünnipäevale kutsutud.

      Teda ei oldud eelmisel aastal terve kümnenda klassi jooksul uues koolis veel kordagi ühegi klassiõe sünnipäevale kutsutud, ent see oli miski, mida ema ei teadnud. Kui aus olla, siis ei tundnud Vika kutsumisest ka vähimalgi määral puudust. Tal polnud oma klassi tüdrukutega kõige vähematki rääkida. Vahel oli tal tunne, et nad isegi pelgavad teda natuke. Kuid enamasti ta lihtsalt ei vaevanud selle üle oma pead. Nad tõepoolest ei huvitanud teda. Nii nagu tema ei huvitanud ilmselt ka neid.

      Oli ainult üks asi, mille pärast ta neid natuke kadestas. Neil kõigil olid üsna suured ja vist ka kindlad tulevikuplaanid. Kes tahtis saada advokaadiks, arstiks, geeniteadlaseks või hoopiski näitlejaks. Ja isegi kui need soovid kunagi ei täitu, siis vähemalt praegu nad uskusid nendesse. Ja ilmselt andis just see neile õppimiseks ja koolis käimiseks vajaliku motivatsiooni.

      Vika ise polnud kunagi mõtelnud, mida oma eluga peale hakata, kui ta kooli lõpetab. Ehkki see, et ta oli Kohtla-Järvelt Tallinna gümnaasiumisse läinud, vist siiski ütles tema kohta midagi. Või siis ikkagi pigem tema perekonna kohta, kes lootis, et ta pärast lõpetamist ülikooli läheb. Kui ta kunagi lõpetab. Sest selle asemel, et tundides käia, oli ta ju praegu siin. Koos СКАЧАТЬ