Mõrtsuka jahil. Monika Rahuoja-Vidman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võtnud ja naisele näole pannud. Nojah, kohe tuleb kohtuarst ja keegi veel saab selle eest mööda päid ja jalgu, arvas ta, kuid ei öelnud midagi. Ega see surnu jõllitamine kellelgi olemist paremaks teinud. Ka mitte temal, kes ta oli üksjagu koledusi näinud.

      Pilk jäi pidama naise kleidil. Punast värvi, mustade rombidega. Läikiv selline… Peokleit, oli Robert kindel. Küsimus oli selles, kas ohver tahtis keset ööd veel kuhugi minna või oli juba peolt koju tulnud, külalisega. Peale selle… Vaja oli minna ja vaadata, mis seisus on magamistuba. Kas naine magas öösel või oli ta surnud juba õhtul. Kuid siis oleks ju keegi majaelanikest tema lahtist korteriust arvatavasti tähele pannud? Kui tal käis keegi korteris aga hilja õhtul või öösel siis võibolla olid teised majaelanikud juba rahulikult kodus. Magama heitnud?

      Jah… tuleb lasta meestel kõigi majaelanike ja miks mitte ka vastasmaja elanikega rääkida. Keegi ikka ehk mingisugust liikumist märkas. Üks niidiots viib ikka teiseni.

      Voodi magamistoas oli puutumata. Nii, tähendab, et naine suri õhtul? Aga… kui ta tuli koju hoopiski vastu hommikut ja mitte üksinda? Kui just siis läksid suhted sassi, tekkis tüli ja juhtus see, mis poleks kunagi pidanud juhtuma? Mõrv…

      Robert tundis, kuidas põsed kergelt õhetama hakkasid. See oli see kaasa minemine… Kas ta mitte isegi polnud eelmisel õhtul läinud kaasa naisega, keda ta õieti ei tundnudki…

      „Mida sa siin imetled?“ astus magamistuppa Martin.

      „Mõtlesin just, et siin on kõik korras, et kõik viitab sellele, et ta tuli kellegiga koos öösel koju… peolt ilmselt…“

      „Ma käisin ja vaatasin, et ukselukk on terve ja muukimise või lõhkumise jälgi ka pole,“ teatas Martin, kes oli vahepeal avanud riidekapi ukse ja viipas nüüd nurgas seisva lapsevoodi poole. „Ja näe, siin peaks veel üks elanik olema… Aga kapis meesterahva riideid pole, ainult naise ja lapse riideid. Riiete järgi otsustades peaks laps olema nii 4-5 viie aastane,“ konstateeris ta.

      „Jah, ma ka just vaatan, et üks laps on emata jäänud. Too, kes on vist kellegi juurde jalust ära viidud… Lapsehoidja teab ka kindlasti, et mis meie ohvril oli õhtul plaanis teha…“

      „Mis me ikka arvame,“ katkestas Robertit töökaaslane. „Paari päeva pärast saame teada täpse surma aja ja eks siis on näha, kuidas see läheb ajaliselt kokku sellega, mida majanaabrid räägivad ja teised… tunnistajad.“

      „Loodame, et nad räägivad ja midagi ka tähele panid, sa tead ju küll kui raske on alati tunnistajaid leida. Eriti häid… Keegi ei taha olla millessegi segatud, eriti kui aimatakse, kes võib süüdlane olla. Kardetakse kättemaksu.“

      „Pole ka ime, et kardetakse, eriti kui kohtus kõigi nimed ja aadressid ette loetakse,“ arvas Martin.

      Meeste jutu katkestas magamistoa uksele ilmunud politseinik, „väljas on keegi noormees, kes ütleb, et siin elab tema endine abikaasa ja et ta tuli talle last ära tooma. Laps oli eile tema juures olnud. Ma ei tea… Ei tahaks teda  korterisse sisse lasta…“

      „Väga hea,“ hakkas Robert ukse poole minema. „Ma tulen välja. Siia sisse ei tohi kedagi peale kriminaaltehnikute enam sisse lasta.“

      II peatükk

      „Niisiis, teie nimi?“ Robert Mets ja Martin Küütsa istusid ülekuulamisruumis laua taga. Nende vastas istus lühikeseks lõigatud soenguga heledapäine noormees, kõrvas oli tal hõbedaselt helkiv rõngas. Noormees oli närviline ning mudis laua peal lebavaid käsi. Ta oli lapse vanaema juurde viinud ning tulnud jaoskonda tunnistust andma.

      „Mm… Mati Loor…“

      „Sünniaasta?“

      „1994. Kümnes oktoober…“

      „Nii… ja kes te…“ Robert vaatas enda ees olevatele paberitele, et mitte surnud naise nime valesti öelda, „…olete Tiina Loorile?“

      „Ma olen tema eks… endine abikaasa. Me olime abielus, meil on poeg, neljane juba… Ma tulin lihtsalt poissi ära tooma… Ma ei osanud ju arvata, et teda… et teda enam pole.“ Noormehe hääl värises.

      „Kas te suhtlesite tihti oma… lapse emaga? Kuidas te läbi saite?“ sekkus Martin Küütsa.

      „Me saime hästi läbi, me mõlemad armastame ju oma poega üle kõige ja… ma ei tea, kuidas ma talle nüüd ütlen, et  emmet… pole enam. Ta on ju nii väike, ta ei saa sellest ju aru… Ma ei saa ise ka sellest aru! Tundub nii ebatõenäoline… Me ju alles eile rääkisime temaga. Ma nägin teda… Kuidas see võis ometi juhtuda, et teda enam… ei ole?“

      „Kas teie eksnaisel oli vaenlasi?“ küsis Robert.

      „Ei… muidugi mitte. Ta meeldis kõigile…“

      „Miks te lahku läksite?“ torkas Martin vahele.

      „Noh ma ei teagi… Läks kuidagi nii. Me abiellusime ju noorelt. Käima hakkasime juba kooliajal ja nii see läks. Kui Tiina rasedaks jäi, siis tegime pulmad. Ja siis äkki, ma ei teagi, miks see tundus nii naljakas sel ajal… siis… miskipärast, kui selgus, et meil on erinevad soovid ja tahtmised, et mida oma eluga peale hakata ja ma ei tea praegu küll, et mis seal naljakat on aga siis… kuidagi… aga meie lahutus oli meie ühine otsus. Me polnud üksteise peale vihased ega midagi!“

      Noormees tundus päris segaduses olevat ja Robert ohkas, enne kui esitas küsimuse. „Kas teil oli kokku lepitud, mis kell te täpselt lapse ära toote?“

      „No tegelikult… oli nii, et ma ei pidanudki teda ära tooma. Ta pidi eile õhtul ise talle järele tulema. Me rääkisime temaga veel õhtul kella seitsme ajal ja ta ütles, et hakkab varsti tulema ja et tahab korraks ka minu ema näha, nad on ju suured sõbrannad, nii et me läksime poisiga minu ema juurde ja ootasime… aga ta ei tulnud. Kell üheksa ajal panin lapse magama ja hakkasin ise filmi vaatama ja… jäin magama. Kui hommikul ärkasin, nägin, et poiss on ikka veel seal ja helistasin Tiinale aga keegi ei vastanud ja ma mõtlesin, et ehk tuli mingi takistus, et võibolla läks tööle, et kutsuti välja või midagi ja tal polnud aega helistada või arvas, et on liiga hilja, et helistada ja et ta on nüüd kodus ja magab või midagi…“

      „Kas ta on enne ka nii teinud, et lubab lapsele järele tulla aga ei tule?“ küsis Robert.

      „E-ei, mul küll ei tule midagi sellist meelde. Ta on ikka helistanud, kui jääb hiljemaks või midagi ja lepime uue aja ja nii…“

      „Kas poiss on tihti teiega?”

      „No ta elab emaga. Tiinal on hooldusõigus aga mina olen tihtipeale lapsehoidjaks. Alati, kui tal vaja on. Mulle meeldib Mattiasega aega veeta. Ta on nii tark ja lõbus ja… Ma lihtsalt ei tea, kuidas ma talle ütlen, et ema… Vabandust… See on lihtsalt nii raske. Ma ei suuda harjuda mõttega, et… Tiinat pole enam.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

СКАЧАТЬ