Annie Thorne'i kadumine. C. J. Tudor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Võib-olla ei taha keegi seda maja üürida selle pärast, mis siin juhtus? Te teate, see pisike mõrvenesetapp, mida teil mainida ei õnnestunud.”

      Tema nägu tõmbub pingule, nagu oleks keegi just tema taguotsa kuuma ora torganud. Ta neelatab. „Seadus ei kohusta meid üürnikke informeerima ...”

      „Ei, aga kõlbelisuse seisukohast võiks see kena olla?” Naeratan meeldivalt. „Seda kõike arvestades arvan ma, et ettemaksu märkimisväärne alandamine on vähim, mida te pakkuda saate.”

      Ta surub lõuad kokku. Tema parema silma juures hakkab tõmblema väike lihas. Ta tahaks mulle ebaviisakalt vastata, võib-olla mind koguni lüüa. Aga ta ei saa, sest siis jääks ta ilma oma tööst, mis toob aastas sisse kakskümmend tonni pluss komisjonitasu, ja kuidas saaks ta sel juhul maksta kõigi nende kenade ülikondade ja läikivate mustade kingade eest?

      Ta voldib tšeki kokku ja torkab selle kausta vahele. „Loomulikult. Pole probleemi.”

      Lahtipakkimisele ei kulu kaua. Ma ei ole üks nendest inimestest, kes asju nende kogumise pärast kokku kuhjab. Ma ei ole kunagi mõistnud kaunistusi ja fotod on täiesti mõistetavad, kui sul on pere ja lapsed, aga mul pole kumbagi. Kannan riideid, kuni need ära kuluvad ja asendan need siis täpselt samasugustega.

      Sellest reeglist on, mõistagi, erandeid. Kaks asja, võtan need oma kohvrist välja viimastena. Üks on pakk väga kulunud mängukaarte. Libistan need endale taskusse. Mõned kaardimängijad kannavad kaasas õnnetoovaid talismane. Ma ei uskunud kunagi õnne, kuni hakkasin kaotama. Siis süüdistasin ma viltu vedamist, kingi, mida ma kandsin, kuradi tähtede seisu. Kõike, ainult mitte ennast. Kaardid on mu äraspidine talisman – püsiv meeldetuletus, kui hullusti ma kõik nässu keerasin.

      Teine ese on kopsakam, mässitud ajalehte. Tõstan ta välja, asetan voodile nii õrnalt, nagu oleks tegemist päris lapsega, ja mässin ta siis ettevaatlikult lahti.

      Väikesed töntsakad jalad on püsti, tillukesed käed on surutud vastu külgi, läikivad blondid kokkukleepunud lokid on lehvikukujuliselt laiali. Tühjad sinised silmad vahivad üles mulle otsa. Või vähemalt üks vahib. Teine keerleb silmakoopas, vahib veidra nurga all kõrvale, nagu oleks sellele midagi huvitavamat silma jäänud ja see poleks vaevunud oma kaaslast teavitama.

      Võtan Annie nuku ja panen ta istuma kummutile, kust ta saab mind oma kõõrdpilguga päevad ja ööd otsa jõllitada.

      *

      Veedan ülejäänud pärastlõuna ja õhtu askeldades, püüdes sooja saada. Mu jalg vaevab mind, kui ma liiga kaua paigal istun. Maja jahedus ja niiskus ei tule kasuks. Näib, et radiaatorid ei tööta liiga hästi – ilmselt on kuskil süsteemis õhku.

      Elutoas on halgudega köetav kamin, aga maja ja väljas asuvat väikest kuuri läbi otsides ei leia ma ühtki halgu ega tulehakatist. Samas tuleb ühest kapist lagedale vana elektriradiaator. Lülitan selle sisse, ribidel on krõbekuiv paks tolmukiht ja õhk täitub kõrbelõhnaga. Siiski peaks see piisavalt sooja andma, kui see mind just enne elektrilöögiga ei tapa.

      Hoolimata maja kergest lagunemisest saan ma aru, et kunagi oli see ilmselt mõnus kodu perekonnale. Vannituba ja köök on kulunud, aga puhtad. Tagaaed ulatub kaugele ja on jalgpallisõbralik, seda piirab avatud maastik. Kena, mugav, turvaline koht, kus poiss võiks üles kasvada. Ainult et üles ta ei kasvanudki.

      Ma ei usu vaimudesse. Mu vanaema armastas mulle korrata: „Kullake, mitte surnuid ei ole sul vaja karta. Karta tuleb elavaid.” Tal oli peaaegu õigus. Aga ma usun, et on võimalik siiski tunda halbade asjade kaja. Need jätavad meie tegelikkusele oma jälje nagu jalajälje betooni. See, mis selle jälje jättis, on ammu kadunud, aga märki, mille see jättis, ei saa kunagi kustutada.

      Võib-olla sellepärast ei olegi ma veel poisi tuppa läinud. Ma võin ennast majas elades hästi tunda, aga maja ei pea tingimata hästi mõjuma. Kuidas see saakski? Selle seinte vahel on juhtunud midagi kohutavat ja hooned mäletavad.

      Ma ei ole toidu järel käinud, aga ma ei ole näljane. Kui kellaosuti libiseb üle seitsme, avan pudeli viskit ja kallan endale neljakordse koguse. Ma ei saa kasutada oma sülearvutit, sest ei ole veel tegelenud internetiühenduse saamisega. Praegu ei ole suurt muud teha, kui istuda ja kohaneda uue ümbrusega, püüda eirata valu jalas ja nõrka, tuttavlikku kihelust kõhus. Võtan kaardipaki välja ja panen selle diivanilauale, aga ei ava seda. See pakk ei ole selle jaoks. Kuulan hoopis telefonist natuke muusikat ja loen seni kõvasti üles haibitud põnevikku, mille lõpu ma olen juba ära arvanud. Seisan siis tagaukse juures ja suitsetan ülekasvanud aeda vahtides ühe sigareti.

      Taevas on tumedam kui auk põrgu põhjas, mitte ainsamgi täht ei puuri mustast läbi. Olin unustanud, milline on pimedus maal. Liiga kaua linnas elanud. Linnas ei lähe kunagi korralikult pimedaks, samuti ei jää nii vaikseks. Ainsad helid on mu enda väljahingamine ja sigaretifiltri krõbin.

      Juurdlen jälle, tõesti, miks ma tagasi tulin. Jah, Arnhill on eraldatud, poolunustatud punkt kaardil. Aga välismaal oleks turvalisem olnud. Tuhanded miilid minu, mu võlgade ja inimeste vahel, kes ei suhtu kaotusteritta leebelt. Juhul, kui sa ei suuda maksta.

      Ma oleksin võinud nime muuta, võib-olla leida töö baarmenina mingis saras kuskil rannal. Limpsinud päikeseloojangu ajal margariitasid. Aga ma valisin selle paiga. Või siis valis see paik minu.

      Ma ei usu tegelikult saatusesse. Aga ma usun, et teatud asjad on meie geenidesse sisse ehitatud. Me oleme programmeeritud käituma ja reageerima kindlal viisil ning see kujundab meie elusid. Oleme võimetud seda muutma, täpselt nagu me ei suuda muuta oma silmade värvi või kalduvust päikese käes tedretäpiliseks minna.

      Või ehk on see lihtsalt jama ja mugav vabandus mille abil vältida vastutust oma tegude eest. Tegelikult oleksin ma nagunii ühel päeval tagasi tulnud. See e-kiri muutis lihtsalt otsuse hõlpsamaks.

      See saabus mu kirjakasti peaaegu kahe kuu eest. Üllatav, tõesti, et seda ei suunatud otse rämpsposti hulka.

      Saatja: [email protected]

      Teema: Annie

      Oleksin selle peaaegu otsekohe kustutanud. Ma polnud saatjast kunagi midagi kuulnud. See oli ilmselt mingi troll, keegi, kes viskas haige vembu. On teemasid, mida ei tohiks uuesti avada. Nende avamisest ei saa ealeski midagi head tulla. Ainus mõistlik teguviis oli sõnum kustutada, tühjendada prügikast ja unustada, et ma seda kunagi nägin.

      Nii otsustanud, klõpsasin ma kirja lahti.

      Ma tean, mis su õega juhtus. See juhtub jälle.

      3.

      Vanematel ei tohiks olla lemmiklast. Järjekordne lollus, mida räägitakse. Loomulikult on vanematel lemmikud. Selline on inimloomus. See ulatub otse tagasi aega, mil kõik su järeltulijad ellu ei jäänud. Sa soosisid tugevamat tibu. Pole mingit mõtet kiinduda sellesse, kes ei pruugi hakkama saada. Ja, oleme ausad, mõnda last on lihtsalt kergem armastada.

      Annie oli meie vanemate lemmik. See oli mõistetav. Ta sündis, kui mina olin seitsmeaastane. Minu armsa väikelapse periood oli jäänud ammu selja taha. Olin kasvanud tõsiseks, kõhnaks väikeseks poisiks, kelle põlved olid kogu aeg korpas ja lühikesed püksid räpased. Ma ei olnud enam armas. Ma isegi ei teinud seda tasa, nautides jalgpalli togimist pargis või isaga Foresti mängu vaatamas käies. Jäin pigem tuppa ja lugesin koomikseid või mängisin arvutimänge.

      See СКАЧАТЬ