Annie Thorne'i kadumine. C. J. Tudor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rahupreemia.

      „Noh,” ütlen ma, „ma olen kohalik. Ma kasvasin üles Arnhillis. Usun, et ma tahaksin kogukonnale midagi vastu anda.”

      Paistab, et ta tunneb ennast ebamugavalt, sobrab laual olevates paberites. „Kas te olete kursis asjaoludega, mille tõttu see töökoht vabanes?”

      „Ma lugesin uudist.”

      „Ja mis tundeid see teis äratab?”

      „See on traagiline. Kohutav. Aga üks tragöödia ei peaks määratlema tervet kooli.”

      „Mul on hea meel, et te nii ütlete.”

      Mul on hea meel, et ma nii harjutasin.

      „Ehkki,” lisan ma, „ma mõistan, et te kõik olete ilmselt endiselt endast väga väljas.”

      „Proua Morton oli populaarne õpetaja.”

      „Kindlasti.”

      „Ja Ben, noh, ta oli paljutõotav õpilane.”

      Tunnen, et mu kurk tõmbub kokku, ainult veidike. Ma olen enda kalestamise hästi ära õppinud. Aga hetkeks tungib see minuni. Elu täis lubadust. Aga enamat ei ole elu kunagi. Lubadus. Mitte garantii. Meile meeldib uskuda, et meie jaoks on koht tulevikus valmis seatud, aga meil on ainult broneering. Elu võib iga hetk tühistada, ilma etteteatamiseta, tagasimakseta, sõltumata sellest, kui kaugele sa oma reisil jõudsid. Isegi kui sul on vaevu aega olnud, et vaadet silmitseda.

      Nagu Benil. Nagu mu õel.

      Saan aru, et Harry räägib ikka veel.

      „Arusaadavalt on tegemist tundliku olukorraga. On esitatud küsimusi. Kuidas on võimalik, et kool ei märganud, et üks meie õpetajatest oli vaimselt tasakaalutu? Kas õpilased võisid olla ohus?”

      „Saan aru.”

      Saan aru, et Harry on mures pigem oma positsiooni ja kooli kui vaese surnud Benjamin Mortoni pärast, kelle näo peksis sisse see üks inimene maailmas, kes oleks pidanud teda igal juhul kaitsma.

      „Tahan öelda seda, et ma pean kaaluma väga hoolikalt, keda ma sellele töökohale valin. Vanemad peavad meid usaldama.”

      „Absoluutselt. Ja ma mõistan täiesti, kui teil on parem kandidaat ...”

      „Ma ei öelnud seda.”

      Tõesti ei öelnud. Ma olen selles kuradima kindel. Ja ma olen hea õpetaja (enamasti). Tõtt-öelda on Arnhilli Akadeemia sitaauk. Mahajäänud. Madalalt hinnatud. Ta teab seda. Mina tean seda. Saada siia tööle korralik õpetaja, on raskem kui leida karu, kes ei situ metsa – eriti arvestades praeguseid „asjaolusid”.

      Otsustan peale käia. „Ma loodan, et te ei ole vastu, kui ma räägin ausalt?”

      Seda on alati hea öelda, kui sul pole vähimatki kavatsust aus olla.

      „Ma tean, et Arnhilli Akadeemial on probleeme. Sellepärast ma siin töötada tahangi. Ma ei otsi lihtsat tööd. Ma otsin väljakutset. Ma tean neid lapsi, sest ma olin üks nende hulgast. Ma tunnen kogukonda. Ma tean täpselt, kelle ja millega mul on tegemist. See ei aja mind segadusse. Küllap te leiate tegelikult, et mind ajavad segadusse väga vähesed asjad.”

      Ma näen, et ta on mul peos. Ma olen intervjuudel hea. Ma tean, mida inimesed kuulda tahavad. Kõige olulisem: ma tean, kui nad on meeleheitel.

      Harry nõjatub tooli seljatoele. „Noh, minu meelest ei ole rohkem midagi küsida.”

      „Hästi. Kena, oli meeldiv kohtuda ...”

      „Oh, tegelikult, üks asi siiski.”

       Oh, sa kuradi ...

      Ta naeratab. „Millal te alustada saate?”

      1 Kokteil, milles on pooleks hele õlu ja siider ning lisaks törts mustikasiirupit. [ ↵ ]

      2.

      Kolm nädalat hiljem

      Majas on külm. Sedasorti külm, mida võib tunda hoones, mis on kinni pandud, kus pole mõnda aega elatud. Sedasorti külm, mis tungib su kontidesse ega lahku isegi siis, kui kütte põhja keerad.

      Siin ka haiseb. Kasutamata seismise, odava värvi ja niiskuse järele. Fotod veebis ei näidanud seda õiges valguses. Need jätsid mulje kulunud elegantsist. Kummastavast mahajäetusest. Tegelikkus on pigem kurb ja lagunev. Mitte, et saaksin endale pirtsutamist lubada. Ma pean kusagil elama ja isegi sellises peldikus nagu Arnhill on see maja ainus, mille eest ma maksta jaksan.

      Muidugi, see pole ainus põhjus, miks ma selle valisin.

      „Kas kõik on korras?”

      Pöördun peadligi silutud juustega noore mehe poole, kes ootab ukseavas. Mike Belling, Belling & Co üüriagentuurist. Pole kohalik. Liiga hästi riides ja hea väljendusviisiga. Ma näen, et ta kibeleb tagasi oma kesklinna kontorisse, pühkima lehmasitta oma läikivatelt mustadelt rasketelt kingadelt.

      „See pole päris see, mida ma ootasin.”

      Tema naeratus vajub ära. „Noh, nagu me kinnisvara kirjelduses väidame, see on traditsiooniline maja, mugavusi eriti ei ole, ja see on mõnda aega tühjana seisnud ...”

      „Paistab nii,” ütlen ma kahtlevalt. „Te ütlesite, et boiler on köögis? Ma arvan, et ma peaksin maja soojaks kütma. Tänan, et te mu sisse lasksite.”

      Ta passib ikka veel kohmetult uksel. „Ainult üks asi veel, härra Thorne ...”

      „Jah?”

      „Ettemaksu tšekk?”

      „Mis sellega on?”

      „Olen kindel, et see on lihtsalt eksitus, aga ... me pole seda veel saanud.”

      „Tõesti?” Ma raputan pead. „Postiteenistus käib järjest alla, mis?”

      „Noh, see pole probleem. Kui te saaksite lihtsalt ...”

      „Loomulikult.”

      Torkan käe taskusse ja tõmban tšekiraamatu välja. Mike Belling ulatab mulle pastaka. Toetun kulunud diivani käetoele ja kritseldan tšeki valmis. Rebin selle raamatust ja ulatan talle.

      Ta naeratab. Siis vaatab ta tšekki ja naeratus kustub. „See on viiesajale naelale. Ettemaks, pluss esimese kuu üür, on tuhat.”

      „Õige. Aga nüüd olen ma tõepoolest seda maja näinud.” Vaatan ringi ja teen grimassi. „Oleme ausad, see on peldik. See on külm, see on niiske, see haiseb. Te peaksite olema õnnelikud, kui saate siia kellegi skvottima. Teil polnud isegi viisakust siia kohale tulla ja enne minu saabumist küte sisse lülitada.”

      „Ma kardan, et see pole tõesti vastuvõetav.”

      „Otsige endale siis uus üürnik.”

СКАЧАТЬ