Armastuse meri. Барбара Картленд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuidas te ütlesitegi tema nime olevat?”

      „Drayton! Garry Drayton.”

      Markii naeris jälle.

      „Tegelikult on asi nii, et te kirjutate raamatut ja olete selle kõik välja mõelnud. Tunnistage üles.”

      „Kui ma ainult saaksin öelda, et see on tõsi, aga ei ole,” vastas härra Johnson. „Kui see oleks nii, võiks see olla esimene peatükk, milles te olete kangelane ja murrate pead, kuidas võlgadest lahti saada, siis aga langeb teile sülle ideaalne võimalus.”

      „Arvatavasti te loodate, et härra Drayton maksab Highcliffe Hall’i eest ülihead renti.”

      Raamatupidaja noogutas.

      „Austatud lord pole selle koha eest kunagi varem nii kõrget renti saanud ega hakka saama üheltki teiselt rentnikult, kui härra Draytron peaks lahkuma, mida ta kahtlemata teeb, kui te keeldute temaga kohtumast.”

      „Olgu,” nõustus markii. „Teie võit! Ma vaatan selle tütarlapse üle, kuid kinnitan teile üht: mul pole mingit kavatsust abielluda ühegi naisega tema raha pärast või mingil muul põhjusel peale armastuse.”

      Markii häälest kostis kindlameelsust ning raamatupidaja vaatas talle üksisilmi otsa.

      Siis järsku sõnas ta vaikselt:

      „Ma imetlen teie meelekindlust, kuid häda ajab härja kaevu!”

      „Ja häda ongi juba teel. Kuramus! Kas keegi on veel kunagi nii hullus olukorras olnud nagu mina praegu? Mida varem me sellele murele leevendust saame ja selle unustame, seda parem.”

      Markii kõndis seina ääres seisva puhvetkapi juurde, milles tema isa oli alati hoidnud viskit.

      Kui ta lukuaugus olevat võtit keeras ja kapi ukse avas, ilmus teda jälgiva härra Johnsoni näole naeratus.

      Umbes samal ajal, kui markii ratsutas tagasi talli, kihutas selsamal maastikul tuhatnelja ka teine hobune.

      Kaugelt paistis, et ratsanik oli pikk ja nõtke noormees, kes hoidis hobust oma õblukesest kehast hoolimata kindlalt kontrolli all.

      Lähemal vaatlemisel oleks selgunud, et see polnudki noormees, vaid noor naine, kellel oli kombevastaselt seljas meestesärk, jalas ratsapüksid ning ta istus kaksiratsa hobuse seljas.

      Tema silmades leegitsesid elurõõm ja entusiasm ning tema juhitav hobune tõusis õhku, ületas ühe takistuse teise järel ja maandus alati pehmelt, andes märku sellest, et ratsanik ei kaotanud kordagi kontrolli hobuse üle, olgugi et too oli suurt kasvu ja küllaltki metsiku olekuga.

      Temast veidi maad tagapool ratsutas keskealine tallimees, kes talle lõpuks järele jõudis ja teda anuval toonil kõnetas.

      „Peaksite selle tõesti lõpetama, preili Lexia. Härra tõmbab mul naha üle kõrvade, kui saab teada, et te nii metsikul kombel ratsutate.”

      „Ei tõmba, Hawkins, sest ma ei luba. See on ainult minu enda süü ja nii ma talle ütlengi, kui ta teada saab.”

      Hawkinsi hirmu see muretu ütlus märgatavalt ei vähendanud, kuid ta jäi vait ja järgnes oma käskijannale kerge galopiga kodu poole.

      „Kas Skylark polnud täna hommikul tubli?” hüüdis Lexia.

      „Ei tea, preili, ma jäin teist liiga kaugele maha ja ei oska seetõttu selle kohta midagi öelda,” vastas tallimees mornilt.

      Lexia kihistas naeru. Ta tegi asju omamoodi ning tal polnud plaanis midagi muuta, kuigi tekitas sellega teistes imestust ja pahameelt.

      Samuti ei olnud tal plaanis kuulata isa moraalilugemist, seepärast otsustas ta siseneda majja külguksest ja vahetada ratsariided kleidi vastu, enne kui isa silma alla sattub.

      Õnnetuseks juhtus isa just hetkel, mil ta talli juurde ratsutas, aknast välja vaatama.

      „Lexia! Tule kohe siia!”

      Lexia ohkas.

      „Jah, paps.”

      Ta hüppas abi ootamata kõrge hobuse seljast maha, viskas ohjad Hawkinsile ning suundus otsejoones klaasukse poole, mis viis otse hommikusöögituppa.

      „Miks sa ometi pead kõiki oma skandaalse riietumisstiiliga šokeerima?” riidles isa, kes tuli teisest toast, mille aknast ta oli tütart jälginud. „Mine üles ja vaheta kohe riided – ei, mõtlesin ümber, jää siia! Pean sulle midagi ütlema.”

      „Oh, hästi, olen näljane.”

      Lexia istus toolile, kallas endale tassi kohvi, haaras tüki röstileiba ning hakkas siis isa rahustama.

      „Paps, ma ju ainult ratsutasin!”

      „Ja ära kutsu mind papsiks!”

      „Miks mitte?”

      „See ei kõla elegantselt. Inglise leedid ütlevad isa.”

      „Aga mina olen ameeriklanna.”

      „Ei ole. Mina olen inglane ning ka sinu ema oli inglane. Ja sa sündisid Inglismaal.”

      „Aga kolmeaastasena läksin ma Ameerikasse ja kasvasin seal üles. Mulle meeldis seal ning ma tunnen end nüüd ameeriklasena.”

      „Olgu, mida varem see lõpeb, seda kiiremini oled sa valmis Inglise ühiskonda sulanduma,” vastas isa enesekindlalt.

      „Kas ma ei kuulunud siis Inglise ühiskonda, kui me Londonis olime?” küsis Lexia süütul ilmel. „Minu mäletamist mööda käisime me paljudel pidudel.”

      „Kuid sind ei ole esitletud õukonnas ja see on ülim, mida ma sulle soovin.”

      Lexia silmis välgatas miski.

      „Tõesti? Arvasin, et sinu ülim soov on naida mind ühiskonnas kõrget positsiooni omava mehega. Walesi prints? Oh, ei, unustasin täiesti. Ta on juba hõivatud, kuid tal on mitu poega…”

      „Palun sind, Lexia, ära tee tõsiste asjade üle nalja. Miks sa ei võiks abielluda väga kõrgest soost mehega?”

      „Sest mina pole mitte keegi,” vastas Lexia rõõmsalt.

      „Luba endale midagi öelda, mu tüdruk. Inimene, kellel on raha, ei saa olla kunagi mitte keegi. Kas sa ei ole seda veel selgeks saanud?”

      „Pidasin silmas seda, et meie ei ole kõrgest seisusest. Meil pole pisimatki tiitlit.”

      „Sinu ema oli rüütli tütar.”

      „Jah, aga seda ei saa võrrelda hertsogi või markiiga. Ma olen mitte keegi, isa, ning mulle see sobib. Olen õnnelik mitte keegi.”

      Rabatuna sellisest ketserlusest, vaatas härra Drayton tütrele üksisilmi otsa.

      „Sa ei tohi teiste kuuldes nii rääkida,” tõreles ta tütrega sosinal, hirm hääles.

СКАЧАТЬ