See on siis armastus. Teine raamat. Барбара Фритти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuttavad. Ta ahmis õhku ja pani käe suule, sest järsku tabas teda iiveldustunne. „See on õde Margaret,” ütles ta.

      Maxi silmad läksid suureks. „Raisk!”

      Emmal oli väga raske vaadata selle naise elutut keha, kes oli olnud tema õpetaja, aga ta sundis end seda tegema. Iga pisiasi oli tähtis.

      Õde Margaretil olid väga lühikesed valged hõredad juuksed. Tema nägu polnud põlenud, aga nahk oli väga valge ja kergelt sinakas. Tal olid jalas laiad mustad püksid, mis rippusid räbaldunult põlenud, villis jalgade ümber. Valge nööpidega särk oli suitsust ja nõest must. Pikad varrukad olid põlenud ning kätel ja sõrmedel oli luude peal vaid natukene liha.

      Emma pidi võitlema kurku kerkiva oksetundega. Ta nägi põlenguohvreid tihti, aga polnud sellega ikka harjunud.

      „Tema käed on põlenud,” nentis Max, silmitsedes samuti hoolega surnukeha.

      Emma tahtis öelda, et õde Margaret ei võinud kuidagi tulekahjut süüdata, aga ei saanud. Kas see naine oli salaja tulest võlutud olnud? Kas ta oli langenud iseenda kätetöö ohvriks?

      Noa ega mingi muu relva silmaga nähtavaid haavu ei paistnud. Kas õde Margaret suri vingumürgitusse või juhtus midagi muud?

      „Kohtuarst peaks oskama rohkem öelda,” sõnas Max ja andis parameedikutele käega märku surnukeha ära viia.

      „Ma ei suuda seda uskuda,” pomises Emma, kui parameedikud surnukeha kiirabiautosse tõstsid. Ta mõtles juhtlõngadele, mida nad olid suutnud koguda. „See, kes süütas tulekahju, tappis ka õde Margareti.”

      „See on üks teooria.”

      „Ära ürita teha õde Margaretist kurjategijat,” sõnas Emma teravalt, elades viha ja valu Maxi peal välja. „Ta ei teinud seda.”

      „Ma ei välista midagi. Võib-olla peaksid sina samamoodi suhtuma, laskmata isiklikel tunnetel oma otsustusvõimet mõjutada.”

      „Minu otsustusvõimel pole midagi viga,” nähvas Emma. „Sina tee oma tööd ja mina teen oma.”

      „Me peame koos töötama.”

      „Täna öösel mitte. Sina ei tohi hoonesse siseneda enne, kui tuli on kustutatud, aga mina võin minna kohe.”

      „Emma, oota,” ütles mees, kui Emma lahkuma pöördus.

      „Mis on?”

      Mehe suu tõmbus kitsaks kriipsuks. „Ole ettevaatlik.”

      Emma ei osanud selle peale midagi kosta, sest talle jäi mulje, nagu muretseks mees tema pärast.

      „Olen alati ettevaatlik,” vastas ta ja eemaldus. Emma tundis kergendust, kui rühma komandör andis talle loa hoonesse siseneda. Õde Margareti surm oli panuseid tõstnud ja ta tahtis leida kaabaka, kes oli tapnud tema lemmikõpetaja ja pannud põlema Brady’se baari.

      Max vaatas, kuidas Emma sisenes ikka veel põlevasse hoonesse. Ta imetles tahtmatult naise julgust. Tulekahju oli kontrolli alla saadud, aga mitte kustutatud ja osa katust oli juba sisse varisenud, ent naise sammus polnud mingit kõhklust. Tal oli kindel eesmärk. Max soovis, et oleks saanud naisega koos majja minna, aga ta pidi ootama ja ta vihkas ootamist. Ta vihkas ka asjaolu, et Emma saab esimesena kuriteopaika uurida, ent naine tundis oma tööd ja tema eesmärk oli säilitada võimalikult palju asitõendeid. Loodetavasti viivad need asitõendid neid mõlemaid õigesse suunda.

      Max vaatas kella ja nägi, et kell on pool viis hommikul. Hetkel polnud tal siin midagi teha. Ta ootab, kuni kohtuarst on ametlikult surnukeha tuvastanud, ja teavitab alles siis õde Margareti sugulasi. See ei juhtu enne homset. Ta ei pääse ka niipea Brady’sesse. Mõistlik oleks koju minna ja mõni tund magada. Teda ootas tähtis päev ja ta polnud selleks kaugeltki valmis.

      Oma korterisse jõudnud, vajus Max voodisse. Paraku ei lasknud erutus tal uinuda. Alati, kui ta sai uue juhtumi, tabas teda adrenaliinisööst, ja õde Margareti surm oli tekitanud hulga küsimusi. Ta oli esialgu selle juhtumi vastu võtnud teenena oma mentorile kapten Hank Crowleyle. Hank oli tundnud õde Margareti aastaid ega tahtnud, et see juhtum vajuks kusagile kadunud isikute otsimisega tegeleva ja niigi tööga koormatud üksuse kaustade vahele, ning oli palunud Maxil asja uurida.

      Max oli vestelnud nunna sõprade ja sugulastega pärast õde Margareti kadumist korduvalt ning oli lootnud teistsugust lahendust. Nüüd, kui kõige halvem oli juhtunud, jätkub juurdlus uues suunas. Loodetavasti leiavad nad DNA-d või mingeid vihjeid nunna mõrtsukale, kui ta ikka tapeti.

      Ehkki Max sai aru, miks Emma nii kindlalt oma endist õpetajat kaitseb, ei saanud ta jätta tähelepanuta asjaolu, et nunn oli kadunud vahetult enne tulekahjut oma töökohas ja tema surnukeha leiti järgmise kahtlase tulekahju kohast. Kui ta polnud süütaja, oli ta süüdlasega kuidagi lähedalt seotud. Max pidi välja mõtlema, kuidas.

      Kui ta oli kolm tundi voodis vähernud, käis ta duši all, jõi kohvi ja sõitis ema juurde. Ta jõudis kohale täpselt kell kaheksa, nagu lubatud. Välisuks oli lahti ja kohe, kui auto peatus, tuli ema majast välja ja lukustas enda järel ukse. Ema kibeles teele asuma, Max ei olnud kaugeltki sama innukas.

      Kui ema trepist alla tuli, märkas Max tahtmatult, et ema pole kaua aega olnud nii tarmukas ja talitsetud. Ta oli lasknud teha pruunidesse juustesse heledaid triipe ning vahetanud tavapärased teksad ja dressipluusi mustade pükste ja halli jaki vastu. Autosse istudes oli ema pruunides silmades säde, mis lasi tal paista noorem kui viiskümmend kuus. Susan Harrison oli saanud kusagilt juurde optimismi ja energiat. Max tundis ta vaevu ära, kuna viimased kakskümmend aastat oli ema olnud väsinud, nutune ja depressioonis.

      „Ma ei arvanud, et see päev kätte jõuab,” ütles ema turvavööd peale tõmmates. „Tundub, nagu oleks see olnud igavik.”

      „See oleks võinudki olla igavik,” mõtles Max käiku sisse lükates, ent tema venna õnneks oli mõrvasüüdistus muudetud tapmissüüdistuseks.

      „Ostsin su venna lemmiktoiduaineid,” jätkas ema. „Õhtusöögiks on rostbiif, kartulipuder ja köögiviljad, magustoiduks õunakook ja jäätis. Ma pole niimoodi ammu süüa teinud. Kummaline oli minna poodi ja osta asju rohkem kui ühele inimesele.”

      „Olen kindel, et Spencerile maitseb kõik, mida sa lauale paned.”

      „Sina tuled ka,” ütles ema.

      „Ma ei tea, kas saan.”

      Ema heitis talle morni pilgu. „Ära ole tobe, Max. See on esimene õhtu väga pika aja jooksul, kui me saame perekonnana õhtust süüa. Muidugi sa tuled. Meil on palju rääkida.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Loodan, et Spenceril on kõik hästi. Ma ei taha mõeldagi, mida ta selles hirmsas kohas on pidanud üle elama. Loodan, et vangla pole teda püsivalt muutnud.”

      Max lootis sama, aga kahtles selles.

      „Soovin, et oleksime juba kohal,” lausus ema. „Tahaksin oma poja juba koju tuua.”

      Max ei vastanud, teades, et ema mõtleb ainult õnnelikule perekondlikule taasühinemisele. Vanem vend oli alati olnud ema lemmik. Spencer oli olnud kaksteist, kui nende isa jalga lasi, ja ema oli vanemast pojast perekonnapea teinud. Max polnud kaheksa-aastasena suutnud ema vajalikul määral toetada, aga Spencer oli seda teinud.

СКАЧАТЬ