See on siis armastus. Teine raamat. Барбара Фритти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jutuajamisest. Shayla heitis Maxile väga uudishimuliku pilgu. Õnneks ei pidanud Max kellegagi rääkima, sest rühm inimesi tuli Jacki õnnitlema.

      Uutele tulijatele ruumi tehes astus Max eemale. Emma samuti.

      „Vabanda selle pärast,” ütles naine. „Mu vanaemal on algstaadiumis Alzheimer ja me ei tea kunagi, mida ta öelda võib.”

      „Kahju, et ta on haige.”

      „Raske on pealt vaadata, kuidas tema tervis halveneb. Kui ma noorem olin, oli ta väga terase mõistusega. Tal ei jäänud midagi märkamata.” Emma kortsutas kulmu. „Ma ei suuda uskuda, et ta mäletas Joni. Jon pole mitu kuud meil käinud.”

      „Tundub, et Joni toodud kommid jäid su vanaemale meelde.”

      „Mina viisin talle sünnipäevaks komme. Jon võttis lihtsalt au endale.” Emma pilk kandus tagasi vanaemale. „Ma ei tea, mida ta silmas pidas, kui viitas mingile väga halvale päevale. Kui kummaline seda öelda.”

      „Su vanaisa paistis teadvat, milles asi. Ta segas kiiresti vanaemale vahele.”

      Emma pilk libises küsivana tagasi mehele. „Minu meelest ka. See on teine kord viimaste nädalate jooksul, kui vanaema mainib mingit saladust ja vanaisa muudab teemat. Ma ei kujuta ette, mis saladus see olla saab.”

      „Oled sa vanaisalt küsinud?”

      „Ei. Minu vanaisalt selliseid asju ei küsita. Tõtt-öelda olen ma teda alati natuke peljanud. Tema on ainuke inimene perekonnas, kes tekitab minus kasulapse tunde.”

      See märkus üllatas Maxi. Emma tundus nii enesekindel, nii kindel oma kohas maailmas, aga sel hetkel nägi mees tema silmis ebakindlust ja arutles, kas Emma pidi olema võimekas ja tal pidi olema alati õigus selleks, et tõestada ennast oma perekonnale, kuna ta polnud sünni poolest Callaway. See võis seletada asjaolu, et naine tahtis alati võita, edukas, kõiges parim olla.

      „Igatahes,” ütles Emma ja pöördus mehe poole tagasi. „Miks sa ei öelnud, et kasvasid siin, ja ära ütle, et ma ei küsinud. Ma rääkisin sinuga Los Angelesest ja su siiatuleku põhjustest ja sa ei öelnud kordagi, et tuled koju tagasi.”

      „Ma ei ole seda linna väga kaua aega oma koduks pidanud. Lahkusin siit kaheksateistkümneaastasena. See oli neliteist aastat tagasi.”

      „Kas su pere elab veel siin?”

      „Osa pereliikmeid.”

      „Miks sa lahkusid ja miks sa tagasi tulid?” küsis Emma vett rüübates.

      „Läksin kolledžisse ja tulin tagasi, sest oli aeg.”

      „See oli väga ebamäärane vastus, Harrison.”

      „Pane siis vihjet tähele ja jäta see teema, Callaway.”

      Emma ohkas dramaatiliselt. „Jälle keegi, kel on saladusi. Neid paistab täna palju olevat.”

      Mees naeratas. „Ei tea midagi. Su Itaalia poisid tunduvad üsna ausad.”

      „Moretti kaksikud? Ma tunnen neid lapsest saadik. Neid ei saa tõsiselt võtta.”

      Emma ükskõiksed sõnad tekitasid Maxis palju parema tunde selle suhtes, mille tunnistajaks ta varem oli olnud. „Oled kindel? Esimene tundus olevat sinust sisse võetud.”

      „Tony on flirtija. Ta on kõigiga selline.”

      „Kui sa nii ütled.”

      „Ütlen jah,” sõnas Emma kindlalt. „Aga sina? Sul pole täna kohtamist?”

      „Mitte täna.”

      „Sulle meeldib olla salapärane, jah?”

      „Arvan, et see muudab mu võluvamaks.”

      „Võluvamaks? Sa arvad, et oled võluv?” küsis Emma kahtlevalt.

      Max muigas tahtmatult tema pahura ilme peale. „Sina ilmselgelt nii ei arva.”

      „Täna on esimene kord, kui ma näen sind naeratamas. Võib-olla on sinus siiski peidus midagi enamat, kui ma arvasin.”

      „Võib-olla.”

      Emma vaatas talle otsa ja ütles siis: „Noh, mul pole salapärasteks meesteks aega. Mul on hetkel niigi tegemist.”

      Max oleks pidanud selle vastuse üle kergendust tundma, aga oli hoopis kummaliselt pettunud.

      „Ma pean inimestega suhtlema,” sõnas naine.

      „Jah,” vastas Max klaasi tühjendades. „Mina pean minema.”

      „Juba?”

      „Pean vara tõusma. Ilusat õhtut.”

      „Sulle ka.”

      Max pani tühja klaasi lauale ja läks kiiresti läbi rahvast täis baari. Kui ta väljas seisatas, nägi ta üllatunult mingit meest baari aknast sisse vahtimas. Mehel olid jalas teksad ja seljas lohvakas dressipluus, mille kapuuts oli pähe tõmmatud. Mees nõksatas, taibates, et Max vaatab teda. Ta pöördus kohe ja sammus eemale.

      Maxi tabas ebamugav tunne. Tema auto oli teisel pool, aga miski sundis teda mehele järgnema. Mees lisas tänavanurgale jõudes tempot. Max tegi sama, aga kui ta ümber nurga jõudis, oli mees kadunud.

      Max seisatas, pahane, et oli mehe käest lasknud, ehkki ei teadnud täpselt, miks ta teda taga ajas, ent ta oli kaua aega oma sisetunnet usaldanud ja enamasti see ei eksinud. Võib-olla seekord eksis. Ta oli närviline. Tema elu pidi lähiajal palju muutuma ja ta ei teadnud, kas on selleks valmis.

      Ta pöördus ja läks tuldud teed tagasi. Auto juurde jõudes helises telefon. Ta võttis telefoni välja ja nägi ema numbrit. Kõhulihased tõmblesid.

      „Ema? Mis on?”

      „Tahtsin kontrollida, kas sa võtad mu homme kell kaheksa peale,” ütles ema.

      „Ma ju lubasin,” vastas Max.

      „Ära hiljaks jää. Su vend on seda päeva kaua oodanud.”

      „Ma ei jää hiljaks,” lubas Max. Ta torkas telefoni tagasi taskusse, avas autoukse, istus rooli taha ja süda põksus veidi kiiremini, kui ta mõtles järgmisele hommikule – pea sajakilomeetrisele sõidule põhja poole vanglasse, kust ta saab kätte oma venna.

      Teine peatükk

      Hädakõne tuli esmaspäeva hommikul kell kolm, kolm tundi pärast Callawayde peo lõppu. Emma oli maganud, nähes und endisest kallimast Jonist, ebameeldivast inspektor Harrisonist ja oma vanaemast, kui mobiiltelefoni helin ta üles ajas.

      Mõistus ei tahtnud seda halba uudist kohe vastu võtta. See polnud tavaline tulekahju, vaid tulekahju Brady’se grillbaaris ja esimesed kohalejõudnud tuletõrjujad olid otsustanud, et tegemist võib olla süütamisega.

      Emma ajas riided selga ja СКАЧАТЬ