Название: See on siis armastus. Teine raamat
Автор: Барбара Фритти
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные любовные романы
isbn: 9789949847181
isbn:
Stopp!
Emma tõmbas sellistele mõtetele pidurit. Ta ei suudle Max Harrisoni. See oleks mõtlematu ja rumal. Samas oleks see arvatavasti imeline, sest Max nägi välja nagu mees, kes oskab naist suudelda, ent Emma ei kavatsenud seda teooriat praktikas katsetada.
Ta ei tohtinud lasta ihal kainet mõistust tumestada. Nad peavad koos töötama. Nende vahel saab olla vaid professionaalne suhe.
Ta köhatas ja ütles: „Pean isa üles otsima.”
„Kas see pole mitte tema?” Max nookas ruumi keskele.
Inimesed tõmbusid veidi eest ning Emma nägi ruumi keskel laua taga istumas oma vanemaid, vanavanemaid ja vendi-õdesid. Isa oli tähelepanu keskpunktis, mis teda ei üllatanud. Jack Callaway tõmbas alati tähelepanu ja nagu tema iiri esivanemad, nautis ka tema üle kõige ühe hea loo jutustamist ja paari kannutäie õlle joomist.
Nüüdseks halliseguste tumepruunide juuste, teineteisest kaugel asuvate siniste silmade ja kõmiseva naeruga Jack oli karismaatiline ja sarmikas ning sellepärast ta ilmselt oligi karjääriredelil nii hästi edenenud – ta oli sündinud juht. Ta oli ka väga väärikas ja oma tööle pühendunud inimene, mis tegi temast suurepärase eeskuju. Emma oli teda kaua imetlenud mitte ainult isa, vaid ka tuletõrjujana. Ta nägi samasugust lugupidamist laua taga kõigi silmis.
„See on tema,” pomises Emma Maxi poole vaadates. „Te pole veel kohtunud?”
„Ei. Kas see ilus blondiin punases kleidis tema kõrval on su ema?”
„Jah.”
„Sa oled rohkem ema kui isa moodi.”
„Ma olen ema moodi, aga Jack pole ka mu bioloogiline isa, vaid kasuisa.”
Maxi pilgus vilksatas üllatus. „Ma ei teadnud seda. Sul on tema perekonnanimi.”
„See oli väga ammu. Minu ema Lynda abiellus Jackiga, kui ma olin nelja-aastane. Jack lapsendas minu ja mu vanema õe Nicole’i kolm aastat hiljem. Kuna me nägime oma bioloogilist isa harva, said meist Callawayd hea meelega.”
„Nii et sina ja Nicole olete bioloogilised õed. Aga teised õed-vennad? Kes on kelle laps?”
„Burke, Aiden, Drew ja Sean on mu kasuvennad. Nende pärisema suri. Jack oli minu emaga kohtudes lesk. Kui nad abiellusid, sündisid kaksikud Shayla ja Colton. Siin on sinu, minu ja meie lapsi, aga tegelikkuses oleme üks suur õnnelik ja mõnikord ka pöörane perekond.”
„Näen su pilgus uhkust,” märkis mees.
„Ma armastan oma perekonda, ehkki kui sa oled Callaway, siis on sinu peal teatud ootused. Jack ja tema isa on tõsise märgi maha pannud.”
„Minu arvates oled sa võimeline sama palju saavutama.”
Emma kallutas pead ja vaatas meest mõtlikult. „Oli see kompliment, Harrison?”
„Ära sellest üleliia leili mine, Callaway. Kes veel su isa lauas istuvad?”
„Ema kõrval on Jacki vanemad Eleanor ja Patrick, siis mu noorem õde Shayla. Ta on geenius. Alles kakskümmend kolm ja arstiteaduskond peaaegu lõpetatud. Ja viimasena Colton, Shayla kaksikvend. Ta on algaja tuletõrjuja. Ma ei tea, kus ülejäänud õed-vennad on.”
„Nad on vist kõik ülipüüdlikud.”
„Jack ütles meile, et Callawayd sünnivad teenima ja kaitsma, ning enamik mu vendadest-õdedest on seda traditsiooni järginud, sest neli on tuletõrjujad, üks töötab meditsiinialal, üks päästeteenistuses ja üks õpetab. Mu vend Sean on ainuke, kes seda plaani ei järginud. Ta on muusik, vapustav laulja ja laulukirjutaja,” lisas Emma, soovimata, et Max arvaks, et ta pole Seani üle uhke. „Ta ei saanud täna tulla, sest on looderannikul tuuril.”
„Kuidas ta su isaga läbi saab?”
„Pole viga, aga Sean on alati oma teed käinud. See on minu perekond. Räägi nüüd enda omast.”
„Nemad pole kaugeltki nii huvitavad,” vastas mees napilt.
„Las selle üle otsustan mina.”
„Võib-olla mõni teine kord. Kas sa midagi juua tahad? Tundub, et järjekord hõreneb.”
Emma polnud üllatunud, et Max vastamisest kõrvale põikles. Mees polnud kunagi oma eraelust rääkida tahtnud. Emma oli mitu korda tundnud ahvatlust selle kohta uurida, aga oli end tagasi hoidnud. Mida vähem ta mehest teab, seda parem.
„Kui sa baari lähed, too palun mineraalvett,” ütles ta. „Olen sel nädalavahetusel valves.”
„Hästi.”
Kui Max pöördus, oleks üks Emma ammustest sõpradest, Tony Moretti, ta peaaegu pikali jooksnud.
Tony oli kena välimusega kolmekümne kahe aastane Itaalia juurtega mees. Tema ja ta kaksikvend Jarod olid elanud lastena nende lähedal.
„Emma,” ütles Tony ja ajas käed laiali. „Lootsingi, et sa tuled. Otsisin sind täna missal, aga sind polnud.” Emma kallistas teda korraks, teades, et Max polnud läinud baari, nagu oli lubanud. Selle asemel seisis ta sealsamas ja vaatas neid. Emma arutles, miks Tony meest huvitab.
„Ma ei jõudnud täna hommikul kirikusse,” vastas Emma Tony poole pöördudes. „Tööl on palju tegemist.”
„Uskumatu, et keegi pani St. Andrew’si kooli põlema. On sul kahtlusaluseid?”
„Veel mitte, aga ma pole alla andnud.”
„Muide, sa oled mulle kohtamise võlgu,” jätkas Tony. „Mäletad? Ma aitasin sul endise kallima korterist välja kolida ja sa pakkusid, et teed mulle õhtusöögi välja.”
„Mäletan küll. Anna andeks. Mul on olnud palju tegemist.”
„Lepime siis midagi kokku.”
Emma nägi Tony pilgus otsustavust ja imestas, millest see tuli. Ta tundis meest sellest saadik, kui oli kuueaastane, ja ehkki nad olid aastaid samade inimestega suhelnud, polnud nad kahekesi väljas käinud ja Emma polnud kindel, kas tahabki seda teha. Tony meeldis talle, aga mees oli suur flirtija ja Emma ei tahtnud sattuda ebamugavasse olukorda. Nende perekonnad olid sõbrad.
„Ma vaatan homme kalendrist järele ja küllap leiame sobiva päeva,” lubas ta.
„Tore.”
„Mis on tore?” küsis mehehääl.
Emma naeratas Tony vennale Jarodile. Morettid ei olnud identsed kaksikud, ent tumedate juuste ja silmadega olid nad siiski väga sarnased.
„Kas mu vend lööb sulle jälle külge, Emma?” küsis Jarod.
„Me ainult lobiseme,” vastas naine. „Kuidas sul läheb? Kuidas ehituses seis on?”
„Äri edeneb.” Jarod kallutas pea paremale ja silmitses teda mõtlikult. „Ma pole sind vist sestsaadik näinudki, kui СКАЧАТЬ