Sel ööl. Esimene raamat. Барбара Фритти

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ abi.“

      „Ma tulen kohe tagasi,“ lubas Sara.

      Ta jooksis trepist üles, ehmunud ja vapustatud sellest, kui palju oli tuli mõne minutiga paisunud. Kuumus oli talumatu. Ta sai vaevu hingata ning tema ja ainsa väljapääsu vahel oli leekidest müür. Praegu ei tohtinud hirmul endast võitu saada lasta. Ta haaras pesumasina pealt rätiku, kattis nina ja suu kinni ning valmistus jooksma.

      Enne, kui ta liigutada jõudis, ilmus teisele poole leeke kellegi kogu – mees.

      Sarat tabas kergenduslaine. Abi oli kohal.

      Mees tormas läbi tule ja suitsu, lüües leeke kätega eemale, nagu oleks need tüütud mesilased. Kui ta naise ees peatus, nõksatas viimase süda taas.

      „Aiden?“ Sara lasi rätikul alla vajuda. See oli küll viimane Callaway, keda Sara näha tahtnuks.

      „Sara?“ hüüdis mees jahmunult.

      „Mu isa on keldris. Ta on vigastatud.“ Sara viitas käega pesuruumi avatud ukse poole. „Ta murdis vist jalaluu. Sa pead teda aitama.“

      „Enne sina, siis tema,“ lausus mees otsustavalt.

      „Aga...“

      „Mida kauem sa siin vaidled...“

      „Olgu.“ Sara võttis mehe käest kinni, pani rätiku suu ja nina peale ning lasi mehel end läbi leekide juhtida.

      See oli hirmutav. Sarale tundus, et juuksed süttivad iga hetk põlema. Tal oli hea meel, et oli need üles pannud, nii oli vähem lahtisi salke, mis tuld saaksid võtta. Pisarad voolasid ja iga suitsune hingetõmme kõrvetas kopse. Ta nägi hädavaevu mööblit ja oli ülimalt tänulik, et Aiden oli temaga. Mees liikus tuld trotsides otsustava enesekindlusega.

      Kui nad esikusse jõudsid, patsutas mees sädemeid naise juustel ja riietel, libistades siis kiire pilgu üle naise, öeldes: „Mine välja. Tuletõrje on teel.“ Seejärel kadus ta tulle.

      Sireenide hääl tegi majast lahkumise lihtsamaks.

      Sara haaras esikulaualt käekoti ja nägi, et välisuks ripub hingede küljes. Aiden lõi selle ilmselt sisse. Toimuva reaalsus tabas Sarat uue hooga. Veel mõni minut ning ei tema ega isa poleks majast välja saanud.

      Ta jõudis kõnniteele parasjagu siis, kui esimene tuletõrjeauto ümber nurga pööras, selle järel veel kaks ja kiirabi.

      Sara läks esimese tuletõrjuja juurde kohe, kui mees kõnniteele astus. „Mu isa on keldris lõksus,“ ütles ta. „Sinna saab pesutoast köögi kõrvalt. Aiden Callaway läks teda ära tooma, aga nad pole veel välja tulnud.“

      „Aiden?“ kordas mees.

      Sara noogutas ega olnud eriti üllatunud, et tuletõrjuja paistis Aidenit teadvat, kuna paljud Callawayd töötasid tuletõrjes.

      „Oodake siin,“ kamandas mees.

      Sara pani käed vaheliti ja vaatas, kuidas tuletõrjujad majja sisenesid. Ta kinnitas endale, et kõik saab korda. Aiden oli tema isa juures ja mõlemad pääsevad välja.

      Ilmselt nägi Aiden naabermajast leeke ja jooksis talle omaselt abijõude ootamata põlevasse majja. Callawaydel polnud kunagi vaprusest puudust tulnud, vahel küll kainest mõistusest, aga mitte julgusest. Ja Aiden ei sattunud juhuslikult probleemidesse – ta lausa otsis neid. Vähemalt oli nii olnud siis, kui ta oli noorem.

      Sara polnud vägagi seksikat naabripoissi – kellesse ta oli ülepeakaela armunud olnud – näinud kümme aastat. Aiden oli olnud paha poiss ja Sara väga korralik tüdruk. Aga üks ülemeelik öö oli nende suhte uuele tasandile viinud. Siis oli Aiden kõigele järsu lõpu teinud.

      Sara sisemus tõmbus kokku, meenutades oma elu kõige paremat ja samas kõige hullemat ööd. Ta oli Aideni pikaks ajaks unustanud, aga nüüd olid nad mõlemad tagasi.

      Ainult ajutiselt, tuletas ta endale meelde. See polnud enam tema kodu ega saa kunagi olema.

      „Sara?“

      Sara pöördus ja nägi Lynda Callawayd, Aideni kasuema, kes tuli reipal sammul üle muru. Pikk sale blond Lynda liikus graatsiliselt, nagu tantsijatele omane.

      „On kõik korras, Sara? Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ümber nurga pöörates tuletõrjeautosid ja suitsu nägin. Mis juhtus? Kus su isa on?“

      „Majas. Aiden samuti,“ lisas Sara.

      Lynda läks seda kuuldes näost valgeks ja vaatas kohe maja poole. „Aiden? Aiden on siin?“

      „Jah, ju ta nägi suitsu. Ta lõi ukse sisse.“ Sara vaatas maja poole. Välisuksest kandus välja suitsu, leegid oli läbi akna söögitoas näha. Miks neil nii kaua läheb? „Aiden läks mu isa välja tooma. Isa kukkus keldritrepist alla. Ma ei tahtnud teda maha jätta, aga ei jaksanud teda liigutada.“

      Lynda pani käe rahustavalt tema käsivarrele. „Sa tegid õigesti.“

      „Ta murdis vist jalaluu.“

      „Su isa on tugev mees. Ta saab hakkama.“

      Sara oli ise ka isa tugevaks pidanud, aga teda põrandal lebamas nähes oli viimane tundunud üllatavalt habras ja järsku ka väga inimlik.

      „Kuidas tulekahju alguse sai?“ küsis Lynda.

      „Isa tegi süüa. Ma segasin teda, kui ukse taha ilmusin. Olime ülakorrusel ja tülitsesime ega tundnud kohe suitsulõhna. Miks neil nii kaua läheb?“

      „Nad tahavad tema liigutamisega väga ettevaatlikud olla,“ vastas Lynda ja pani käe ümber Sara õlgade.

      Sara polnud sellist emalikku puudutust ammu tundnud ja see tõi pisarad silmi. Ta oli olnud kaua tugev iseseisev naine, aga praegu tundis ta end ebakindla plikana, kel oli väga hea meel, et ta ei pea üksi olema.

      Nad seisid natuke aega vaikselt ja vaatasid, kuidas tuletõrjujad sees ja väljas tulega võitlesid. Sara nägid katusel kahte meest kirvestega mingisugust šahti tekitamas. Nad töötasid tõhusalt ja pealtnäha hirmu tundmata. Sara oli selle kuumuse sees olnud ega kujutanud ette, et ta vabatahtlikult sinna tagasi läheks.

      „Kuidas nad seda teevad?“ pomises ta. „Kuidas sa seda teed, Lynda? Tuli oli kohutav, kontrollimatu, ja seda ainult köögis. Kuidas sa suudad olla muretsemata, kui su abikaasa või pojad tööle lähevad?“

      Lynda naeratas. „Olen palju harjutada saanud. Ma usaldan oma meest, lapsi, nende kolleege ja väljaõpet. See aitab mul hakkama saada.“ Ta vaikis, naeratus taandus ja tema pilk pöördus maja poole. „Uskumatu, et Aiden on siin. Teda on olnud viimased nädalad võimatu kätte saada. Ma polnud kindel, millal või kas me teda veel näeme.“

      „Tõesti? Miks?“

      „Tal on probleeme olnud.“

      „Aideni puhul on see tavaline.“

      „Seekord on teisiti.“

      Enne, kui Lynda selgitada jõudis, ilmus Aiden verandale, Sara isa seljas. СКАЧАТЬ