Hõbedatee. Stina Jackson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ krabinat. Terrassilt tõusis kõdulehka ja koera küüned krõbisesid halliks tõmbunud puidul, kui loom tema jalge ette maha heitis, nii lähedale, et ta peaaegu tundis tolle karmi karva oma varvaste all. Koer kergitas aeg-ajalt pead ja vaatas metsa poole, otsekui kuuleks ta selle sügavusest midagi. Meja tundis iga kord, kuidas süda kiiremini lööma hakkas. Viimaks ei kannatanud ta enam välja. Köögis olev võõras mees oli parem kui kõik see, mida ta ei näinud.

      Thorbjörn oli lauale pannud tassid, saia ja võileivakatte.

      „Kahjuks pole mul midagi magusat pakkuda.“

      Meja kõhkles ukselävel, kõõritas suletud kambriukse poole, mille taga Silje ennast varjas, siis uuesti toitu.

      „Võileib kõlab hästi.“

      Ta istus Thorbjörni vastu, kuid hoidis pilgu kriimulisel lauaplaadil. Mees valas kohvi, see oli nii tuline, et aur hõljus nagu loor nende vahel.

      „Kohvi sa ju ikka jood?“

      Meja noogutas. Ta oli kohvi joonud nii kaua, kui mäletas. Kas kohv või alkohol, aga niisugust asja ta ei tunnistaks, kõrvalisele inimesele mitte. Sai oli valge ja pehme ning sulas suus, ta tegi endale ühe viilu teise järel, kõht oli nii tühi, et ta ei suutnud ennast tagasi hoida. Thorbjörn näis seda üldse mitte märkavat, sest ta istus näoga akna poole ja rääkis ning näitas. Näitas läbi metsa viivaid teeradu, nurgapealset puukuuri, kus olevat nii jalgrattaid kui õngi ja muud kraami, mida Meja võiks tahta kasutada.

      „Siin talus on kõik sinu käsutuses. See on nüüd sinu kodu. Ma tahan, et sa seda teaksid.“

      Meja kuulas suutäite vahel ja tundis, kuidas neelamine raskeks muutub.

      „Ma pole kunagi kalal käinud.“

      „Pole hullu, ma võin sind millalgi õpetada.“

      Mejale meeldis, kuidas mehe nägu naeratades krimpsu tõmbus, meeldis tema katkendliku jutu meloodia. Thorbjörni pilk peatus temal ainult natukeseks ajaks, otsekui ei tahaks ta ennast peale suruda, ja Meja laskis ennast nii palju lõdvaks, et julges endale veel ühe tassi kohvi valada, ehkki pidi kannuni ulatumiseks laua kohale kummarduma. Tegelikult poleks ta tohtinud nii hilja õhtul kohvi juua, aga päike paistis aknast sisse ja tal ei tuleks nagunii und.

      „Ah nii, siin te siis istute ja mõnulete.“

      Silje seisis aluspükste väel ukselävel, eredas valguses nukralt kahvatud rinnad lõdvalt rippumas. Meja keeras pea ära.

      „Tule ja istu, enne kui su tütar terve pätsi nahka pistab,“ ütles Thorbjörn.

      „Jaa, Meja võib maja vaeseks süüa, kui sa lased.“

      Silje rääkis säärase terava tooniga, millest Mejal kõht krampi tõmbus. Silje loivas üle põranda, jäi ventilaatori alla seisma, klõpsutas välgumihklit ja tõmbas sigaretist nii sügava mahvi, nagu püüaks suitsu varvasteni välja tõmmata. Meja nägi vanaaegse kella klaasil tema peegelpilti, silmad läikisid, ribid paistsid naha alt. Ta mõtles, kas Siljel on rohuvõtmise võõrutusnähud, kuid ei tahtnud Thorbjörni kuuldes küsida. Mees kergitas Silje poole kohvikannu.

      „Ma ütlesin just Mejale, et ta võib talus ringi vaadata, mul on mitu jalgratast, kui ta tahab järve äärde või külasse minna.“

      „Kas kuulsid, Meja? Miks sa ei võiks natuke ringi vaadata?“

      „Võib-olla homme.“

      „Sul pole ju midagi muud teha. Mine rattaga külasse ja vaata, kas leiad mõne endavanuse. Suvi on tegelikult käes, sa ei saa ju lihtsalt siin konutada.“

      Silje kägrutas sigareti kokku ja küünitas käe rahakoti järele, võttis kahekümnelise ja ulatas Mejale.

      „Osta jäätist või midagi.“

      „Nii hilja pole midagi lahti,“ lausus Thorbjörn oma kohalt. „Aga noortel on ikkagi kombeks külasse kokku tulla. Uus nägu teeks neile kindlasti rõõmu.“

      Meja tõusis vastutahtsi lauast ja sirutas käe raha järele. Silje saatis ta terrassile.

      „Minul ja Thorbjörnil on lihtsalt vaja natuke omaette olla,“ sosistas ta. „Sa võid ju mõne tunni ära olla? Mine ja lõbutse natuke!“

      Ta kummardus ja puudutas huultega Meja põske ning andis talle kaks suitsu, pani siis ukse kinni ja keeras lukku. Meja jäi seisma, pilk lukustatud uksel. Tema selja taga nagisesid puud otsekui tema üle naerdes. Ta keeras pikkamööda ringi ja adus korraga, et on metsaga kahekesi. Täpipealt nii, nagu ta oli kartnud.

      *

      Ta käis mahajäetud paikades. Kohtades, kus talud olid lagunenud ja teerajad umbe kasvanud. Üks Kemi selgeltnägija oli öelnud, et tema tütar on seesuguses kohas. Paksu metsa sees lagunenud puitmajas, kus inimesi enam ei ela. Lelle selgeltnägijatest suuremat ei pidanud, aga praegu tuli tal leppida sellega, mis antakse, ta ei kõhelnud enam õlekõrrest kinni haaramast.

      Üle künniste astudes ja roostetanud hingedel ausõna peal püsivatest ustest sisse pugedes oli ta öise valguse eest tänulik. Ta kõndis mööda vanu kägisevaid niiskuse ja aja mõjul plekiliseks muutunud põrandaid. Libistas pilgu üle kulunud köögisohvade, puupliitide, hoolitsevalt ämblikuvõrkudesse ja tolmu mähitud lambivarjude. Mõnes talus haigutas tühjus, aga mõni näis olevat kiiruga maha jäetud, riiulitel katkised nõud ja seintel raamitud tikandid, mis kuulutasid igasuguseid tarkuseteri:

       Armasta mind kõige rohkem siis, kui ma olen selle kõige vähem ära teeninud, sest siis on mul seda kõige rohkem vaja.

       Pea meeles, et keda pisku ei rahulda, seda rohke ei rõõmusta.

       Kui su hinges on rõõm, piilub tuppa päikesesõõm.

      Mõni ime, et nad minema läksid, kui olid seinad seesuguste pilkavate õpetussõnadega katnud. Ta mõtles punetavate põskedega naistele, kes talveõhtuti petrooleumilambi valgel istusid, nõel ja niit käes. Mõtles, kas need lihtsad riimid tundusid nende karmis elus lohutavad. Kas viga on temas, kui ta neid mõnitavaks peab.

      Kesköine päike paistis aknaaukudest sisse ning joonistas hiire- ja jänesepabulaid peitvale rämpsule mustreid. Ta hiilis kambritesse, piilus voodite alla ja riidekappidesse. Astus ebakindlaid põrandalaudu mööda nii kiiresti, kui julges. Kui ta viimasesse tallu jõudis, oli vere tukslemine kõrvades vaibunud. Kõik on peaaegu möödas, varsti istub ta jälle turvaliselt autos. Viimane talu tundus paremas korras olevat, akendel klaasid ees ja katuseplaadid ühtlased. Välisuks ei tahtnud järele anda. Ta pidi kogu oma keharaskusega sikutama ja tirima, enne kui see nii äkitselt avanes, et ta pikali lendas. Ennast püsti ajades vandus ta valjusti, tundis, kuidas niiskus läbi teksaste tungib ja sabakont tulist valu teeb. Heitis pilgu üle õla otsekui veendumaks, et tühjuses pole kedagi tema üle naermas.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив СКАЧАТЬ