Hõbedatee. Stina Jackson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise ei rääkinud kellegagi. Tal ei olnud aega. Tal oli vaja Lina üles leida. Otsimine oli ainus tähtis asi. Hõbedateel sõitmine algas tol suvel, ta kergitas iga prügikasti kaant, sobras paljakäsi konteinerites, tuhnis suletud kaevandustes ja mudastes soodes. Istus kodus arvuti ees ja luges internetifoorumitest pikki lugusid, kus võhivõõrad Lina kohta oma teooriaid kirja panid. Eri kujutlustest kootud pikk jõle jutukangas: Lina olevat põgenenud, tapetud, röövitud, tükeldatud, ta olevat ennast ära tapnud, uppunud, auto alla jäänud, ta olevat prostituudiks sunnitud ja terve rodu muid luupainajalikke stsenaariume, mida Lelle mõistus ei suutnud vastu võtta, aga siiski sundis ta ennast neid lugema. Peaaegu iga päev helistas ta politseisse ja karjus nende peale, et nad ei tee oma tööd. Ta ei maganud ega söönud. Ta tuli pärast pikki otsingupäevi koju, riided porised ja nägu täis kriimustusi, mida ta seletada ei osanud. Anette ei pärinud enam. Võib-olla tundis Lelle isegi kergendust, kui naine ta Thomase pärast maha jättis, siis sai ta täielikult otsingutele pühenduda. Otsingud olid kõik, mis tal oli.

      Lelle istus arvuti taha, kohvikruus käes. Kuvari taustapildilt naeratas talle vastu Lina. Õhk oli raske, tuba tuulutamata. Kardinad olid ette tõmmatud ja sissepääsenud valguskiirtes keerles tolm. Aknalaual konutas unustatud lill. Kõikjal kurvad meeldetuletused tema allakäigust, sellest, missuguseks ta on muutunud. Ta logis Facebooki leheküljele, kus oli kutse Lina mälestamisele. Sada kolm inimest olid seda laikinud ja kuuskümmend neli osavõtjat ennast kirja pannud. Lina, me igatseme sind ega jäta kunagi lootust, oli üks tema sõpradest kirjutanud ning lisanud sellele hüüumärke ja nutvaid emotikone. Viiskümmend kolm inimest laikisid seda postitust. Anette Gustafsson oli üks neist. Lelle mõtles, kas naine muudab millalgi perekonnanime ära. Ta klõpsas edasi, lasi pilgu üle luuletuste, piltide ja vihaste hüüatuste. Keegi teab, mis Linaga juhtus, on aeg ette astuda ja tõtt rääkida! Vihased punetavate põskedega emotikonid. Üheksakümmend kolm meeldimist. Kakskümmend kommentaari. Lelle logis välja. Facebook tekitas temas üksnes masendust.

      „Miks sina ei võiks sotsiaalmeedias üles astuda?“ oli Anettel kombeks tänitada.

      „Kus üles astuda? Virtuaalsel nutupeol?“

      „Jutt on tegelikult Linast.“

      „Ma ei tea, kas sa taipad või ei, aga mina keskendun Lina leidmisele, mitte tema leinamisele.“

      Lelle võttis väikese lonksu kohvi ja logis Flashbacki. Lina kadumise teemal ei olnud midagi uut kirjutatud. Viimane postitus oli tehtud eelmise aasta detsembris ja selle autor nimetas ennast „Tõeotsijaks“.

       Politsei peaks uurima, missugused rekajuhid sel hommikul mööda Hõbedateed sõitsid. Kõik teavad, et see on sarimõrvarite meeliselukutse, vaadake kas või Kanadat ja USA-d. Seal läheb kiirteede ääres iga päev inimesi kaduma.

      Flashbacki postitatud tuhande kahekümne nelja sissekande põhjal otsustades paistis valdav enamik anonüümsetest kasutajatest olevat ühel meelel selles, et mõni autojuht võttis Lina enne bussi tulekut peale ja viis minema. Teisisõnu – sama teooria, mis politseilgi. Lelle oli ise transpordifirmadesse ja veondusettevõtetesse helistanud ning uurinud, missugused juhid Lina kadumise ajal selles piirkonnas sõitsid. Ta oli mõnega neist kohvi joonud, nende sõidukeid läbi otsinud ja nende nimed politseiuurijatele teatavaks teinud. Aga keegi ei paistnud kahtlane ja keegi polnud midagi näinud. Politseile ei meeldinud, et ta oma joru ajas. Siin olevat Norrland, mitte Põhja-Ameerika. Hõbedatee polevat mingi kiirtee, siin ei valitsevat mingit sarimõrvarit.

      Lelle tõusis ja kääris suitsu järgi haiseva särgi varrukad üles. Astus Põhja-Norrlandi kaardi ette ja vaatas kississilmi sisemaa kohal õilmitsevat nööpnõelapeade kobarat. Ta võttis kirjutuslaua sahtlist uue nõela ja torkas veel kord kaardi sisse. Märkimaks kohta, kus ta eelmisel öösel käis. Ta ei jäta enne, kui iga millimeeter on kaetud, enne kui iga teejupp, ringikeeramise koht ja mahajäetud eluase on läbi otsitud. Järgmist külastatavat teekäänakut otsides vedas ta verise sõrmega üle kaardi. Salvestas koordinaadid mobiiltelefoni ja küünitas siis käe võtmete järele. Ta oli juba küllalt aega raisanud.

      *

      Silje silmad omandasid tolle hullumeelse läike. Justkui oleks kõik äkitselt võimalik, justkui oleks metsas asuv lobudik vastus kõigile tema palvetele. Tema hääl kerkis mõne oktavi võrra, muutus selgeks ja meloodiliseks. Sõnad voolasid tal suust, komistasid üksteise otsa. Otsekui poleks aega välja öelda kõike, mis peab öeldud saama. Thorbjörn paistis seda nautivat. Ta istus rahulolevalt vaikides, samal ajal kui Silje vadistas ja praalis. Rääkis, kui rõõmus ta Thorbjörni ja tolle kodutalu üle on, kui väga talle kõik meeldib, alates kirjust linoleumist kuni suurelilleliste kardinateni välja. Rääkimata loodusest, mis embavat neid täpselt nii nagu unistustes, mida ta kõik need aastad oli hellitanud. Ta tegi molberti ja pintslite väljavõtmisest suure numbri. Tõotas, et maalib tolle imelise öise valguse abiga oma parimad tööd. Siin vabaduses saavat tema vaim hingamisruumi, siin saavat ta tõesti midagi luua. Uus ekstaas muutis ta pealetükkivaks. Sõnavalinguid pidid rõhutama musitamised ja silitused ning pikad kallistused. Silje ootamatu energia ajas Mejale judinad peale. Seesugune maania tähendas alati uue põrgu algust.

      Rohi lendas juba teisel õhtul prügikasti. Kartulikoorte ja kohvipaksu seast vahtisid Mejale vastu poolikud tabletilehed. Süütutes pastellvärvides kanged tabletid. Väikesed keemilised imeasjad, mis suutsid hullusest ja pimedusest võitu saada. Suutsid inimesel elu sees hoida.

      „Miks sa oma rohu minema viskasid?“

      „Sest mul pole seda enam vaja.“

      „Kes ütleb, st sul seda vaja pole? Oled sa arstiga rääkinud?“

      „Mul pole vaja mingi arstiga rääkida. Ma tunnen ise, et rohtu pole vaja. Siin olen ma oma õiges elemendis. Nüüd saan ma tõepoolest olla mina ise. Pimedus ei saa mind siin kätte.“

      „Kas sa ise kuuled, missugune su hääl on?“

      Silje naeris oma helisevat naeru.

      „Et sina ka alati kõige pärast muretsed. Meja, sa pead õppima ennast lõdvaks laskma.“

      Pikkadel valgetel öödel oli Meja voodis pikali ja silmitses seljakotti, milles olid endiselt kõik tema asjad. Ta võiks natuke raha varastada ja rongiga tagasi lõuna poole sõita. Senikaua sõprade juures ööbida, kui ta tööd otsib. Halvimal juhul sotsiaalosakonnast abi küsima minna. Seal teati, missugune Silje on, kui destruktiivseks ta võib muutuda. Ent ta teadis, et ei tee seda. Ta peab tühje sõnakõlkse tulvil Siljel silma peal hoidma.

       Nii värsket õhku pole ma eluilmaski hinganud!

       Loomulikult on see vaikus suurepärane!

      Kuid Meja ei tajunud mingit vaikust. Vastupidi, mets oli täis mõtetest üle kostvaid hääli. Öösiti oli kõige hullem, sääsed pinisesid, linnud siristasid, tuul vilistas ja painutas kuuselatvu. Ja lisaks alumise korruse toast kostvad hääled. Karjed ja ähkimine ning teeseldud häälitsused. Enamasti tõi neid kuuldavale muidugi Silje. Thorbjörn oli vaikse loomuga. Alles siis, kui nad vait olid jäänud ja toad olid täis ainult Thorbjörni norskamist, söandas Meja alla minna, et Siljest järele jäänud veinitilgad ära juua. Vein oli häälte vastu ainus rohi.

      *

      Suviti Lelle enam ei maganud. Ta süüdistas valgust, päikest, mis kunagi looja ei läinud ja läbi ruloode musta kanga tuppa paistis. Süüdistas linde, kes ööd läbi lärmasid ja sääski, kes ümberringi pinisesid, niipea kui ta pea padjale pani. Ta süüdistas kõike peale selle, СКАЧАТЬ