Kaarma Karu ja teised loomad. Arno Kuusk

Чтение книги онлайн.

      „Hei, poisid, auuu! Mis pidu siin peetakse?” püüab Jänes üle lärmi karjuda.

      „Kas oli palgapäev, või õnnestus kellelgi kusagilt terve nahaga pääseda?”

      Hunt püüab tähelepanu Jänesele koondada, mis ka suurivaevu korda läheb.„Näe, Reps, Jänkud isiklikult, hõk, on saabunud. Tulge kampa, ärge kartke, siin juua ja ruumi kõigile. Tulge tehke, hõk, oma musid mesiseks,” ja sirutab Jänese poole õllepurgi. „Saate ka pisut mehisemaks!”

      Jänes võtab purgi ja teeskleb rüüpamist.

      Hunt seletab: „Vot meie tähistame, ökk, siin Ük… Üksteise Abistamise MTÜ asutamist. Abi on kogu aeg kõvasti vaja! Te, Jänkud, olete just õigel ajal õiges kohas. Arutasimegi siin, et kes, hõk, võiksid järgmised ühingu liikmed olla. Ah, et teid polegi kaks? Tont võtaks, näe kuda õhtuvalgus silmi petab! Vot, seda me tähistamegi ja otsustasime esimese asjana teineteist janu kustutamisel aidata! Istu aga siia, tähistame sinu ühingusse vastuvõtmist ka!”

      „Ja-jah,” kogeleb Jänku, „aga siiamaani olen ma ikka ise hakkama saand!”

      „Kuule nüüd juttu, kudamoodi ise? Keegi ei saa ilma abita hakkama! Proosit!” Joob. Pühib vurrusid ja jätkab: ”Tänu kelle abile on sul sihukesed kiired koivad?

      Kes on need, kes on vaeva näinud su metsa mööda jooksutamisega! Kas pahad vaimud või?”

      „Eks nad ole pahad jah,” ütleb Jänes. Tal on asjast selge pilt ja püüab putket teha. Otsustab siiski diplomaatia kasuks.

      „Ma lähen arutan seda asja sõber Otiga, ta tahab võib-olla ka ühingusse astuda – siis tuleme koos!”

      Kaob pikkade hüpetega, enne kui pidutsejad jõuavad midagi öelda.

      REEMU JA HIIRENEIU

      Vana rebane Reemu sörkis mööda metsaalust.

      Jäi äkitselt seisma.

      Ei uskunud oma silmi.

      Puu oksal lamas Hiirepreili ja päevitas.

      Päikeseprillid, bikiinid ja puha.

      Nahk säras päevituskreemist.

      Reemu neelatas.

      Milline suutäis!

      Hindas kõrgust, kaugust.

      Ei ulatu!

      Jäi mõttesse.

      Korraga Reemu nägu selgines ja ta traavis minema.

      Tuli tagasi redeliga.

      Hiireke oli vahepeal kolinud kõrgemale, päikesele lähemale.

      Redel ei ulatunud.

      Reemu mõtles.

      Talle meenus ähmaselt, et õrnemat sugu pidi saama mõjutada kõrvade kaudu.

      „Hei, tere! Küll sa oled seal oksal kole ilus!”

      Hiireke tõstis pea: „Et kumb siis, kas kole või ilus?”

      Reemu: „Ma tahtsin öelda, et jube kena!”

      Hiireneiu: „Kas jube või kena?”

      „Noh, ikka kangesti kena!”

      „No kui kange see su kena siis ka on?” küsis Hiireneiu. „Ega sa ei taha mulle luuletust lugeda? Kuule, Reps, kas sa koolis ikka oled käinud?”

      „Mina vää? No olen! Üks suvi käisin nats Karu juures,” pomises Reemu.

      „On näha jah, et kooliga pole küll sulle liiga tehtud!” pilkas Hiireke.

      Reemu tundis, et ka plaan B kõrbeb ja otsustas kõrvade asemel muljuda Hiire kõhule.

      Küsis: „Kuule, Hiireke, kas juustu tahad?”

      „Juustu? Mis juustu?” oli Hiireneiu huvitatud.

      „Noh, lõhnavat ja… ja aukudega.”

      „Olgu, too!” kostis Hiireke.

      Reemu kadus ja ilmus veidi aja pärast küsitud pruukost hambus.

      Loodame meie, et ta ei käinud Karumamma sahvris tuuseldamas.

      „Tore! Pista see läbi juustuaugu!” õpetas Hiireneiu ja lasi vahepeal hangitud nööriotsa alla.

      Veidi aja pärast nautis hiireke juustu.

      Reemu istus raskelt mõttes puu all ja vahtis seda idülli vesise suuga pealt.

      „Nii pisike suutäis, aga nii palju jama,” mõtles ta.

      Asi oli muutunud põhimõtteliseks. Reemu võimed olid pandud tõsisele proovile. Juba jonni pärast ei saanud hiiretühjale käpaga lüüa ja minema löntsida.

      Ta pingutas ajusid, nii et need ragisesid ja pea ümber sähvisid sädemed.

      „Ahaa! Heureka! Proovime!” tuli mõte ja aju vagurdus.

      „Ahoi, neiuke! Kas sa kangnämmi oskad? Terve maailm vuhib tantsida! Ma võin õpetada!” Reemu tegi mõned hobutantsu sammud.

      Hiirekeses tärkas huvi ning ta ajas end oksakesel jalule.

      Uudishimu oli suurem kui ettevaatlikkus.

      Aga oks oli kitsas.

      „Mismoodi see käib? Näita veel!” palus ta Reemut.

      „No vaata hoolega siia ja püüa järele teha,” seletas Reemu tähtsalt ja hakkas hüplema.

      Hiireneiu proovis ka, aga kahjuks oli oks tõesti sellise karglemise jaoks kitsas ja hiirekese tantsuproov muutus lennuprooviks, mis lõppes teadagi kuidas ning arvata võib kus. Sedamoodi lõpeb ka inimlik alpus ja edevus talle ikka suure kahju ning pettumusega. Aga hiir pole inimene. Ta õpib oma vigadest kiiresti ning sel juhul ulatab ka Saatus oma abistava käe.

      Nii astus hiireneiu, kes langes otse rebase käppade vahele, vapralt oma vaenlasele vastu. Ta maandus osavalt jalgadele ja Reemule, kes avas juba oma lõuad, et viimaks ometi igatsetud maiuspala ampsata, kõlas vastu järsk käsklus:

      „Seisa! Lõuad kinni!”

      Hääles kõlas metalne toon, mida Reemu nii väga kartis, sest see meenutas seda, mida ta oli oma СКАЧАТЬ