Eriline Eri Klas. Paavo Kangur

Чтение книги онлайн.

      „Kergemuusikaga tegeles ta õpingute kõrvalt. Ta ei saanud kõrvale jääda ühestki ettevõtmisest ja pidi olema igal pool liider. Ta on kahetsenud, et ei jõudnud õppima lavakunstikateedrisse, aga võib-olla on see isegi hea. Temast oleks ehk saanud kohaliku tähtsusega näitleja! Võiksime tänulikud olla, et nii ei läinud,” arutleb Velmet. „Muidugi oli ta andekas, ta matkis vapustavalt hästi spordireporter Juri Ozerovi ja oma aja suurkujusid nagu Ronald Reagan ja Leonid Brežnev. Kindlasti oleks ta säranud saates „Su nägu kõlab tuttavalt”, kui seda saadet oleks tehtud 30 aastat varem,” jätkab Velmet.

      „Eril on väga kiire ja arukas reaktsioon, ebaõnnestumisi märkab ta juba eos või maskeerib need. Tema väga suur toetaja ja õpetaja oli Suure Teatri dirigent Haikin,” arvab Velmet. „Rabinovitši juures käis ta tunnis, sai seal vehkida ja pärast kuulda, et vsjo eto nepravilno, aga Suures Teatris oli ta Haikini abiline, sai viibida proovides, koos läbi töötada partituurid. Suur Teater on ikkagi Suur Teater oma erilise auraga, oma staaride ja intriigidega.”

      „Noored dirigendid pääsevad harva kuulsate orkestrite ette ja kui pääsevad, siis saavad tihti keerulisi ülesandeid. Eri suurus avaldus filmimuusika sissemängimisel. Dirigent ju vastutab. See muusika oli kiiresti kirjutatud, partituurides võis olla vigu ja Eri tabas need ära. Tal oli olemas kiirus ja täpsus, ta ei hakanud lõppfaasis enam midagi nikerdama.

      Kultusfilmi „Kevade” muusika mängisime sisse Tallinna kammerorkestriga. Veetsime mitmeid öid koos Eri Klasi ja filmimuusikaga. Neid salvestusi tehtigi öösiti, sest hommikuti olid proovid, õhtuti kontserdid ja muud aega ei jäänud. Eesti Raadio esimesel stuudiol oli tohutu koormus, filmimuusikud ei saanud seal aega enne kella 21. Tavaliselt on helilooja viibimine filmimuusika sissemängimisel paras nuhtlus. Ikka võib heliloojal tekkida tahtmine midagi muuta, aga kui aega on üks või kaks ööd, siis ei ole see kõige parem mõte. On lausa õnnetus, kui helilooja üritab tagantjärele parandada, juurde kirjutada, ümber teha. Loomeisiku kahtlused tuleb summutada. Öösel pole enam aega nikerdada ega venitada,” vestab Velmet.

      „Maailmas on väga palju häid dirigente, palju väga häid dirigente ja piisavalt väga-väga häid dirigente, kuid sinus peab olema veel midagi, mis teeb sinust eriti nõutud mehe, suure dirigendi. Eril on need isikuomadused olemas. Ma ei jõuaks ära kiita tema empaatiavõimet ja suhtlemisoskust, detailimälu. Ta võib kolm aastat hiljem minna tagasi sama orkestri ette kuskil võõras ja kauges linnas ja küsida viiuldajalt, kuidas laps kasvab või panna tähele, et kontrabassimängija on habeme maha ajanud. Ja teda võetakse soojalt vastu, ta saab oma meheks.

      Dirigendi töö juures on kõige tähtsamad asjad operatiivsus ja kiirus, et sa ühegi detaili juures ei lasku tüütuseni peensustesse. Kerge on oma nõudmistega orkestrit ära tüüdata, palju raskem on hoida tasakaalu, võita orkestri poolehoid ja säilitada loominguline hasart. Need on tõeliselt suure dirigendi tunnused. Ta on täiuslik professionaal, kes leiab üles orkestri nõrga lüli, aga ei ütle seda nõrgale või väsinud muusikule orkestri ees, vaid otsib delikaatsema võimaluse. Seda peab tegema juba autoriteedi huvides, näitamaks, et sa kuuled peensusteni, kuidas orkester mängib.”