Masin, platvorm, inimene. Meie digitulevik. Andrew McAfee

Чтение книги онлайн.

      Miks on tehnikas toimuvat arengut, mis tagantjärele vaadates on nii arusaadav, nii raske mõista selle toimumise ajal? Ja miks suudavad muutusi kõige vähem mõista just paljud kõige taibukamad ja kogenumad inimesed ning firmad, keda need kõige enam puudutavad?

      Paljudes eri valdkondades on uurimistööga jõutud samale järeldusele: just seepärast, et vanad tegijad on nii asjatundlikud, suurte teadmistega ning status quo’sse kinnistunud, ei märka nad, mis on tulekul, ega oska hinnata uue tehnika potentsiaali ja tõenäolist arengut. See fenomen, mida on nimetatud „teadmisneeduseks” ja „status quo hälbeks”, võib ohustada isegi edukaid ja hästi juhitud ettevõtteid. Olemasolevad protsessid, kliendid ja tarnijad, varutud oskusteadmised ning üldse mõtteviis võib vanu tegijaid pimestada millegi nii päevselge suhtes, nagu on varasematest tugevasti erineva tehnika võimalused.

      Igatahes paistab, et just see juhtuski tehaste elektrifitseerimisel. Seda ajajärku on hoolsalt uuritud ning palju kordi samale järeldusele jõutud. Majandusteadlased Andrew Atkeson ja Patrick J. Kehoe teevad kokkuvõtte: „Kui algas üleminek [elektrienergiale], ei soovinud töösturid [oma] tohutuid teadmisi kõrvale heita tehnika pärast, mis [oli] alguses olemasolevast vaid mõnevõrra parem.”13 Veel üks majandusajaloolaste duo, Paul David ja Gavin Wright, nentis, et suur põhjus, miks elektris kätkevate võimaluste täielik realiseerimine nii kaua aega võttis, oli „vajadus korralduslike ja ennekõike põhimõtteliste muutuste järele ülesannete ja toodete defineerimises ning struktureerimises”. Sääraste põhimõtteliste muutuste näiteks olid koosteliinid, konveierilindid ja sildkraanad. Need olid elektri täieliku potentsiaali avamiseks hädavajalikud, ent vastuvõetamatud paljudele ettevõtetele, kes olid suureks ja edukaks kasvanud aurumasinate ajastul.

      Clay Christensen rajas oma hiilgava karjääri ärindusõpetlasena näidetega selle kohta, kui tihti hukutasid auahneid firmasid läbimurded tehnika arengus. Elektrifitseerimine oli tehnika arengus üks kõige murrangulisemaid sündmusi, mis põhjustas XX sajandi esimestel aastakümnetel USA tööstuses omamoodi massilise väljasuremise.

      XX sajandi alguses domineerisid USA tööstuses firmad, mida nimetati tööstustrustideks. Need olid liitumistest sündinud suurettevõtted, kelle omanikud taotlesid mastaabisäästu tootmises, hangetes, levitamisel, turunduses jne. Oli neidki trustiloojaid, kes lootsid luua nii suuri ettevõtteid, et neile tekiks monopol hindade määramiseks. Ühes 1904. aastal ilmunud uurimuses oli luubi all üle 300 säärase trusti.

      Sel ajal paistis, et USA tööstustruste ootab pikk põli. Nad olid hästi kapitaliseeritud, neid juhtis esimene elukutseliste mänedžeride põlvkond ning uue tehnika suhtes polnud nad kaugeltki vaenulikud. Trustid olid kiiresti õppinud telegraafi kasutama ning raudteel kaupa vedama ja nad olid valmis oma tehastes elektri peale üle minema. Ent elektrifitseerimise levides jäi nende ressurssidest ja pädevusest ikkagi väheks, et tipus püsida – või paljudel juhtudel üldse ellu jääda.

      Majandusteadlane Shaw Livermore avastas oma 1935. aastal ilmunud uurimuses, et aastatel 1888–1905 tekkinud tööstustrustidest üle 40 protsenti oli 1930. aastate alguseks läbi kukkunud. Lisandus 11 protsenti „põduraid, kelle tulemustes leidus … nii head kui ka halba … Üldiselt ilmnesid halvad tulemused pigem vaadeldava perioodi viimastel aastatel”. Säilinud trustidest enamik jäi palju väiksemaks. Kui majandusteadlane Richard Caves ja tema kolleegid uurisid 42 tööstusettevõtet, mis olid 1905. aastal turgu valitsevas seisundis ning tegutsesid veel ka 1929. aastal, märkasid nad, et nende ettevõtete keskmine turuosa kahanes rohkem kui kolmandiku võrra 69-lt 45 protsendile.

      Need ja teisedki uurimused viitavad, et USA tööstusettevõtete vaheline konkurents muutus XX sajandil tigedaks ning 1920. aastateks olid paljud neist oma tugeva seisundi kaotanud. Oli see vähemasti osaliselt tingitud elektrifitseerimisest?

      Meie arvates on vastus: jah. Selge on, et arukas elektrifitseerimine tegi vabriku palju tootlikumaks, kui see muidu oleks olla saanud. Suurim võit johtus mitte lihtsalt aurumasinate asendamisest elektrimootoritega, vaid tervete tootmismenetluste ümberkujundamisest. Arukalt elektrifitseeritud tehased, kus igal masinal oli oma mootor, kus olid koosteliinid, konveierilindid, sildkraanad jne, olid igas konkurentsiolukorras tõsised relvad. Need vabrikud suutsid vähemaga rohkem ära teha ja võimaldasid oma omanikel rivaale hinna ja paindlikkusega lüüa ning turu oma kaupadega üle ujutada. Teame aga ka, et kõiki vabrikuid ei elektrifitseeritud arukalt. Ühed firmad ja nende juhid mõistsid üksikajami potentsiaali ja võtsid selle tarvitusele, teised aga vaidlesid selle üle veel aastakümneid hiljem. Kõigil neil põhjustel võib arvata, et varakult elektrifitseeritud tehaste ja arvukate vanade tööstustrustide hukkumise vahel on otsene seos.

      Ameerika tööstust XX sajandi alguses tabanud suurtel häiretel oli mitu põhjust, sealhulgas Esimene maailmasõda ning president Teddy Roosevelti ristisõda trustide vastu, ent üks tähtsamaid põhjusi, miks nii palju tippfirmasid põrus, oligi elektrifitseerimisest tingitud šokk.

      Vabrikuomanikud, kes pidasid elektrifitseerimist üksnes paremale energiaallikale üleminekuks, ei saanud asjast üldse aru ja jäid aja jooksul oma elektrifitseeritud rivaalidest maha. Need pikatoimelised võisid valmistada imelisi tooteid, teha hiilgavat turundust, omada lojaalseid kliente ning kasutada müügitööks efektiivseid jaotusvõrke, aga kui nad ei elektrifitseerinud oma vabrikuid arukalt, läksid nad viimaks pankrotti. Nad ei jaksanud hinnas võistelda, kaupa sama СКАЧАТЬ