Kolme neljandiku mõistatus. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ei süüdista teda enda eksiteele juhatamises. „Mu ema ja isa surid, kui mina olin seitsmene, ja Papa − nii ma teda kutsusin − võttis meid enda juurde, minu ja Lenore’i. Lenore on samuti olnud mulle rohkem ema eest, omal moel. Ma ei kujuta üldse ette, mida ma ilma temata teeksin. Papa oli nii vana. Muidugi on kurb neist ilma jääda, aga vanad inimesed lõpuks ikkagi surevad, on ju nii? Loomulikku surma, siis kui nende aeg lihtsalt otsa saab.”

      Kontrast preili asjaliku tooni ja temast uhkuva kurbuse vahel laskis Poirot’l arvata, et see pole vanaisa surm, mis ta südant rõhub.

      Järsku märkas Poirot preili olekus muudatust. Naise silmis süttis tuluke, kui ta jätkas ägestudes: „Vana inimese surma suhtutakse nii leigelt ja see on nii ebaõiglane! „Tema elutee oli pikk,” ütlevad nad, justkui siis ei peakski kurvastama, aga kui sureb laps, on kõigile selge, et enam hirmsamat asja ei saagi olla. Mina leian, et iga inimese surm on tragöödia! Kas teie siis ei leia, et see on ebaõiglane, härra Poirot?”

      Sõna „tragöödia” oleks justkui jäänud õhku värelema. Pidanuks Poirot valima välja üheainsa sõna, mis võtaks kokku tema vastas istuva naise olemuse, oleks ta tõenäoliselt valinud just selle sõna. Nüüd oli see sõna valjusti välja öeldud, mis tõi omamoodi kergendust.

      Kui Poirot kohe ei vastanud, värvusid Annabel Treadway palged roosaks ning ta lisas: „Kui ma mainisin vanade inimeste suremist, millest keegi justkui sama palju ei hooli … Ma muidugi ei mõelnud … Ma pidasin silmas ikka väga vanu inimesi. Papa oli üheksakümmend neli, mis on kindlasti palju vanem kui … Ma loodan, et te ei pannud pahaks.”

      Ja nii võib juhtuda, mõtiskles Poirot, et inimene tahab öeldut siluda, kuid seda tehes hoopis põhjustab suuremat meelepaha kui see ütlus, mida ta püüdis pehmendada. Ta polnud päris siiras, kui kinnitas Annabel Treadwayle, et ei võtnud preili vihjet sugugi südamesse. „Mil moel te hävitasite oma kirja?” küsis ta siis.

      Preili langetas pilgu oma põlvedele.

      „Teie eelistaksite mulle seda mitte avaldada?”

      „Kui sind süüdistatakse mõrvas − mitte teie, aga ometi kellegi poolt −, siis sa ei ole nii väga varmas pihtima.”

      „Ma mõistan. Ja siiski ma tahaksin teada, mismoodi teie oma kirja hävitasite.”

      Preili kortsutas kulmu. „Alors!” hüüatas Poirot mõttes, kui korts Annabel Treadway kulmude vahel veelgi süvenes. Vähemalt üks mõistatus on lahendatud. Kulmude kortsutamine oli ilmselt aastatepikkune harjumus. Sellest andiski tunnistust otsmikule tekkinud vagu.

      „Nüüd te kindlasti leiate, et ma olen rumal ja ebausklik.” Preili tõstis taskurätiku nina alla. Ta ei nutnud, kuid oletas, et võib iga hetk nutma hakata. „Ma võtsin musta tindiga sulepea ja kriipsutasin viimase kui ühe sõna jämedalt läbi, et mitte midagi kirjutatust enam nähtav ei oleks. Tegin sama ka teie allkirjaga, härra Poirot. Iga sõnaga selles kirjas! Siis veel rebisin tükkideks ja põletasin ära.”

      „Kolm isikupärast moodust kiri hävitada.” Poirot naeratas. „Muljet avaldav. Madame Rule ja Monsieur McCrodden, nemad polnud nii põhjalikud kui teie, Mademoiselle. Veel on midagi, mida ma tahaksin teilt küsida. Mulle tundub, et te olete õnnetu ja võib-olla isegi hirmul?”

      „Mul ei ole midagi karta,” tuli kiire vastus. „Ma ju ütlesin teile, et olen süütu. Oleks see ometi Lenore või Ivy, kes mind süüdistab, siis ma teaksin, kuidas neid ümber veenda. Ma lausuksin lihtsalt: „Vannun Hoppy elu nimel,” ja nemad mõistaksid, et ma räägin tõtt. Nad muidugi teavad niigi, et ma Papat ei tapnud.”

      „Kes on Hoppy?” tahtis Poirot teada.

      „Hopscotch. Minu koer. Ta on nii armsake. Ma ei suudaks iialgi tema elu nimel valet vanduda. Ta kindlasti meeldiks teile, härra Poirot. Mitte keegi ei suuda tema vastu külmaks jääda.” Esimest korda pärast saabumist ilmus Annabel Treadway näole naeratus ja rusuv kurvastuse õhkkond andis pisut järele. „Ma peangi tema juurde tagasi minema. Küllap te peate mind narrikeseks, aga ma nii kangesti igatsen ta järele. Ja ma ei karda midagi − ausõna. Kui inimene, kes mulle kirja saatis, polnud valmis sinna oma nime alla panema, siis ei saa tema süüdistus olla tõsiselt võetav, on ju nii? See pole muud kui rumal nali ja mul on väga hea meel, et ma teiega kohtusin ja asjasse selgust tõin. Aga nüüd ma pean minema.”

      „Palun, Mademoiselle, jääge veel veidikeseks. Mul oleks veel mõned küsimused.”

      „Aga ma pean minema tagasi Hoppy juurde,” jäi Annabel Treadway endale kindlaks ja tõusis püsti. „Ta vajab … Ja mitte keegi neist ei oska … Kui mind pole temaga, siis ta … Mul on väga kahju. Loodan, et kirjade kirjutaja, kes ta ka poleks, ei valmista teile enam rohkem ebameeldivusi. Aitäh, et nõustusite mind vastu võtma. Head aega, härra Poirot.”

      „Head aega, Mademoiselle,” ütles Poirot tühjale toale, kus võis ikka veel aduda lootusetuse painavat hõngu.

      4. PEATÜKK

      Kes ei kuulu teiste hulka?

      Järgmisel hommikul hakkas Hercule Poirot’l pikapeale lausa imelik. Kell sai kümme ja ikka veel polnud keegi talle helistanud. Mitte keegi polnud ilmunud Whitehaven Mansionsisse, et süüdistada detektiivi tema süüdistamises Barnabas Pandy mõrvas. Ta jäi koju ootama, kuni kell sai kahekümne minuti pärast kaksteist (ei või iial teada, millal äratuskell mõnd süüdistatavat alt veab), ja asus alles siis teele Pleasant’si kohviku poole.

      Pleasant’si kohviku eest kandis mitteametlikult hoolt noor ettekandja, kelle nimi oli Euphemia Spring. Kõik kutsusid teda lühema hüüdnimega Fee. Poirot oli temast vaimustatud. Fee võis öelda kõige ootamatumaid asju. Naise lendlevad juuksed ei hoidnud kombekalt peadligi, vaid oleksid justkui keeldunud allumast maa külgetõmbejõule, samas kui seda, mis toimus juuste all, poleks saanud mitte kuidagi kerglaseks pidada, vastupidi, Fee mõistus oli alati terane ja asjalik. Ta valmistas Londoni kõige paremat kohvi ja tegi siis kõik, mis suutis, et veenda kliente seda mitte jooma. Tee, nagu ta meelsasti rõhutas, on palju parem ja pealegi tervisele kasulik, samas kui kohv pidavat põhjustama magamata öid ja üldse kõiksugu hädasid.

      Fee hoiatusi ja palveid eirates käis Poirot järjekindlalt tema suurepärast kohvi joomas ning oli pannud tähele, et ettekandja oskab öelda midagi tarka paljudel teemadel (välja arvatud juba mainitud kohvi teema). Näiteks oli Fee arvestatav asjatundja inspektor Edward Catchpooli, Poirot’ sõpra ja ajutist abilist puudutavates küsimustes. Mis oligi täna tema tuleku põhjus.

      Kohvik täitus tasapisi kundedest. Aknaklaasid tõmbusid seestpoolt higiseks. Poirot’ saabudes teenindas Fee saali teises otsas üht meesklienti, kuid ta viipas detektiivile vasaku käega, andes elegantse liigutusega märku, kuhu tuleb istuda teda ootama.

      Poirot istus. Nagu alati, nihutas ta söögiriistad enda ees laual täpselt õige nurga alla ja püüdis mitte näha teekannude väljapanekut riiulil, mis asus üleval seinal. Tal oli neid teekanne valus vaadata, igaüks ise nurga all ja täiesti juhuslikult ritta seatud. Ei olnud seal mingit loogikat. Et keegi, kes armastab teekanne piisavalt, et neid sellisel hulgal koguda, ei pea vajalikuks keerata kõik tilad samasse suunda … Poirot kahtlustas juba ammu, et Fee oli korraldanud selle segaduse meelega, nimelt tema kiusamiseks. Ükskord palju aega tagasi, siis kui teekannude asetus riiulil oli olnud veidigi korrapärasem, oli Poirot juhtinud Fee tähelepanu neist ühele, mida oleks pidanud pisut kohendama. Pärast seda olid kõik kannud ümber paiknenud ja enam juhuslikumat asetust oli võimatu ette kujutada. Paistis, et Fee Spring ei talu kriitikat.

      Nüüd ilmus naine ta kõrvale ja lajatas lauale noa-kahvli СКАЧАТЬ