Kolme neljandiku mõistatus. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ plait. Ma olen valmis uskuma, et keegi tõepoolest saatis teile kirja ja selles kirjas teid süüdistatakse mõrvas. Täpsemalt Barnabas Pandy mõrvamises. Seda osa teie jutust ma ei püüagi eitada. Aga …”

      „Kuidas te saaksitegi seda eitada,” torkas McCrodden vahele.

      „Monsieur, palun uskuge mind, kui ma kinnitan teile, et mina pole kirjutanud seda kirja, mis teile saadeti. Hercule Poirot ei näe mõrva juures mitte midagi tühist. Mina …”

      „Ah, mingit mõrva pole üldse toimunud,” segas McCrodden kibestunud naerupahvaku saatel jälle vahele. „Isegi kui on, siis võttis politsei süüdlase ammu kinni. See on üks neid mu isa lapsikuid mänge.” Ta kortsutas kulmu, justkui oleks talle nüüdsama tulnud mingi kõhedust tekitav mõte. „Või on see vana peletis veel sadistlikum, kui ma arvasin, ja kavatseb kasutada minu kiusamiseks mõnd lahendamata mõrva, mind niiviisi surmaohtu seades. Tegelikult pole see tõesti välistatud. Arvestades tema verejanulist hoolimatust …” McCrodden vakatas ja lisas siis pominal: „Jah. See on võimalik. Oleksin pidanud taipama.”

      „Teie isa on jurist Rowland McCrodden?” küsis Poirot.

      „Teate väga hästi, et on.” John McCrodden oli oma pettumuse juba eelnevalt teatavaks teinud ja nüüd võis tema häälest välja lugeda, et iga järgmise lausega vajus Poirot ta silmis üha madalamale.

      „Ma tean teie isa ainult kuulduste põhjal. Ma pole temaga isiklikult tuttav ega ole vahetanud temaga ainsatki sõna.”

      „Muidugi, te peate teesklemist jätkama,” ütles John McCrodden. „Ta kindlasti maksis teile hästi selle eest, et te tema osalust eitaksite.” Ta laskis pilgul ringi käia, justkui näeks alles nüüd ruumi, mille keskel ta seisis. Ta noogutas nagu keegi, kes on oma oletusele kinnitust saanud, ja jätkas siis: „Rikkad inimesed, kes kõige vähem raha vajavad − sellised nagu teie ja minu isa − ei kohku ju millegi ees tagasi, et seda veel ja veel juurde saada. Sellepärast olen ma ise rahasse alati umbusuga suhtunud. Ja õigesti teen. Jõukusega harjumine mõjub iseloomule hävitavalt ja teie, härra Poirot, olete selle elav näide.”

      Poirot isegi ei mäletanud, millal keegi oleks teda nii isiklikult solvanud või ülekohtuselt süüdistanud. Ta madaldas häält: „Ma olen kogu oma elu teeninud üldist hüvangut, kaitsenud süütuid ja − kujutage ette! − ka neid, keda on alusetult süüdistatud. Viimaste hulka kuulute ka teie, Monsieur. Ja täna lisandus sinna juurde veel Hercule Poirot. Ka mind süüdistatakse alusetult. Mina olen sama vähe süüdi teile kirjutamises ja kirja saatmises nagu teie olete süüdi mõrvamises. Ka mina ei tunne mitte ühtegi Barnabas Pandyt. Ma ei tea mitte midagi ei surnud Barnabas Pandyst ega elavast Barnabas Pandyst! Aga sellega − ah! Sellega meie sarnasused ka lõpevad, sest kui teie kinnitate oma süütust, siis mina kuulan teid. Ma mõtlen: „See mees võib-olla räägib tõtt.” Samas kui ma ise …”

      „Ärge raisake minu peale suuri sõnu,” lõikas McCrodden ta jutu katki. „Pean valmistama teile pettumuse, kui te kujutate ette, nagu ma võiksin usaldada kõneosavust rohkem kui raha, reputatsiooni või muid asju, mida mu isa nii kõrgelt hindab. Kuna ma oletan, et te peate Köie-Rowlandile ette kandma, mismoodi ma tema väikese räpase intriigi peale reageerisin, siis öelge talle minu poolt edasi: ma ei kavatse tema mänguga kaasa minna. Ma pole isegi kuulnud mingist Barnabas Pandyst, ma pole mitte kedagi tapnud ja seega pole mul midagi karta. Mul on meie riigi õiguskorda siiski nii palju usku, et olla kindel − mind ei pooda üles roima eest, milles ma süüdi pole.”

      „Kas te usute, et teie isa sooviks seda?”

      „Ma ei tea. Pole välistatud. Mulle on alati tundunud, et kui mu isal peaksid hukkamiseks tõelised süüdlased otsa saama, pöörab ta pilgu süütute poole ning veenab nende süüs nii kohut kui ka iseennast. Ta on kõigeks valmis, et vaid rahuldada oma verejanu.”

      „See on üks väga erakordne süüdistus, Monsieur, ja sugugi mitte esimene, mille te olete pärast siia ruumi sisenemist lendu lasknud.” McCroddeni jahedalt asjalik toon tõi Poirot’le kananaha ihule. See justkui andis ta sõnadele kaalu, ta oleks nagu esitanud kuivi vasturääkimatuid fakte.

      Köie-Rowland, kellest Poirot oli aastate jooksul palju lugusid kuulnud, ei langenud kokku mehega, keda kirjeldas tema poeg. Kõnealune jurist oli küll surmanuhtluse veendunud pooldaja − samas kui Poirot’ arvates oleks mõnel juhul pidanud arvestama süüd kergendavate asjaoludega −, kuid võimalus, et pooduks osutub süütu mees või naine, oleks äratanud McCrodden seenioris samasugust õudust nagu Poirot’s endas, selles ei tasunud ometi kahelda. Kui siis oleks tegemist veel mehe enda pojaga …

      „Monsieur, mina pole kogu oma pika karjääri jooksul veel kordagi kohanud isa, kes sooviks oma poja surmamõistmist kuriteo eest, mida viimane pole sooritanud.”

      „Siiski, te olete teda kohanud,” nähvas McCrodden. „Te võite küll tagasi ajada, aga ma tean, et te olete mu isaga kokku saanud või vähemalt vestelnud ja kahekesi välja nuputanud, kuidas saaks mind süüdistada. Seega andke Kallile Isale teada, et ma teda enam ei vihka. Nüüd, kui ma olen näinud, kui madalale ta on võimeline langema, on mul temast veel ainult kahju. Ta ise pole põrmugi parem mõrvarist. Nagu ka teie, härra Poirot. Või üldse kõik need, kes leiavad, et süüdlane tuleb köiega surnuks kägistada, nii nagu meie ebainimlik kohtukord ette näeb.”

      „Selline on siis teie arvamus, Monsieur?”

      „Terve oma elu olen ma isale pettumust ja meelehärmi valmistanud, keeldudes tema ees koogutamast, tegemast tema tahtmise järgi, jagamast tema vaateid, asumast tema valitud ametisse. Ta tahab, et minust saaks jurist. Ta pole mulle kunagi andestanud, et ma ei soovi saada temasarnaseks.”

      „Ja mis ametit te peate, kui tohib küsida?”

      „Ametit?” McCrodden irvitas. „Ma teenin endale elatist tööga. Mitte mõne peene ametiga. Ma ei osale neis suurelistes mängudes, kus panuseks on kellegi elu. Olen töötanud kaevanduses, farmis, tehases. Olen valmistanud naistele kulinaid ja neid müütanud. Ma olen osav müüja. Peangi parajasti turul müügiletti. Sellest piisab ulualuse jaoks, aga isa meelest pole miski küllalt hea. Ja tema, Rowland McCrodden, ei saa ju tunnistada end lööduks. Mitte iialgi.”

      „Mida te silmas peate?”

      „Ma lootsin, et ta on mu maha kandnud. Saan nüüd aru, et seda ei juhtu kunagi. Ta teab, et mõrvas süüdistatud mees peab end kaitsma. Tegelikult päris kaval temast. Ta püüab mind provotseerida ja küllap loob endale pettekujutelmi sellest, kuidas ma hakkan ise enda advokaadiks ja end Old Baileys mõrvasüüdistuse vastu kaitsen. Ja siis tuleks mul tahes-tahtmata veidi juurat tudeerida või kuidas?”

      Polnud kahtlust, et John McCroddeni jaoks oli Rowland McCrodden sama, kes Eustace Sylvia Rule’i jaoks.

      „Võite talle minu poolt edasi öelda, et tema plaan kukkus läbi. Minust ei saa mitte kunagi seda, kellena mu isa soovib mind näha. Ja oleks tore, kui ta ei püüaks tulevikus enam minuga ühendust võtta, ei otseselt ega ka teie või teiste teietaoliste armetute käsilaste vahendusel.”

      Poirot tõusis oma toolilt. „Palun oodake siin mõni minut,” ütles ta. Väljus siis toast, kuid jättis ukse meelega pärani.

      Tagasi tuli Poirot koos oma kammerteenriga. Ta naeratas John McCroddenile ja ütles: „Te juba kohtusite George’iga. Loodan, et te kuulsite, kuidas ma avaldasin soovi, et ta meiega veidikeseks ühineks. Ma rääkisin valju häälega, et te kuuleksite iga sõna, mis ma talle ütlesin.”

      „Jah, ma kuulsin,” nõustus McCrodden tüdinult.

      „Oleksin СКАЧАТЬ