Hõive, intressi ja raha üldteooria. John Maynard Keynes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seoses “töökohtade vahel” olemisega, vahelduva nõudlusega kitsalt spetsialiseeritud ressursside järele või ametiühingute poolt vaba tööjõu suhtes “suletud poe” põhimõtte rakendamise mõjuga. Seega on klassikalise traditsiooni autorid, pööramata tähelepanu oma teooria erilistele eeldustele, jõudnud vältimatult nende eelduste kohaselt täiesti loogilisele järeldusele, et esinev tööpuudus on (mõningaid erandeid kõrvale jättes) põhiliselt tingitud sellest, et tööta olevad tootmistegurid ei nõustu nende piirtootlikkusele vastava tasuga. Klassikaline ökonomist võib rahapalga alandamist aktsepteerimast keelduvale tööjõule kaasa tunda ning nõustuda seisukohaga, et seda pole ajutiselt muutunud tingimustega kohanemiseks arukas teha, kuid teaduslik järjekindlus sunnib teda kinnitama, et just tasu vastuvõtmisest keeldumine on probleemide sügavamaks põhjuseks.

      Kuid ilmselt saab klassikalist teooriat rakendada ainult täishõive korral ja seda oleks eksitav kasutada mittevabatahtliku tööpuuduse puhul, kui niisugune nähtus esineb (ja kes seda eitaks?). Klassikalised teoreetikud sarnanevad Eukleidese geomeetria kasutajatele mitteeukleideslikus maailmas, kes kogemuste põhjal avastades, et näiliselt paralleelsed sirged sageli lõikuvad, saavad ainsa väljapääsuna teha nendele joontele etteheiteid, et nad pole päris sirged. Tegelikult on seal ainsaks lahenduseks, et tuleb heita paralleelseid sirgeid puudutavad aksioomid kõrvale ning töötada välja mitteeukleideslik geomeetria. Midagi samasugust oleks vaja tänapäeva majandusteoorias. Peame klassikalise doktriini teise üldväite kõrvale heitma ja töötama välja majandusliku käitumise süsteemi, kus mittevabatahtlik tööpuudus kitsamas mõttes on võimalik.

V

      Rõhutades erimeelsusi klassikalise süsteemiga, ei saa me kõrvale jätta üht olulist punkti, millega me nõustume. Siin ja edaspidi jääme esimese üldväite kui sellise juurde, arvestades samu erandeid, mida on teinud klassikaline teooria. Peatume hetkeks, et selgitada, mida sellega on mõeldud.

      See tähendab, et antud organisatsiooni, seadmete ja tehnika puhul on reaalpalgad toodangumahuga (samuti hõivega) ainulaadselt seotud, nii et üldjuhul saab tööhõive suureneda ainult koos reaalpalga määra alanemisega. Sellega ei vaidlusta ma seda elulist tõika, mille klassikalised ökonomistid on (põhjendatult) esitanud vältimatuna. Antud organisatsiooni, seadmete ja tehnika korral on tööjõuühiku teenitud reaalpalk (pöörd-) võrdeline hõivatud töötajate arvuga. Nii et kui hõive kasvab, siis peab lühiperioodil tasu tööjõuühiku kohta palgakaupades üldjuhul vähenema ja kasumid suurenema.13 See on lihtsalt vastupidisel kujul esitatud tuttav väide, et lühiperioodil, kui eeldatakse seadmete jm. püsimist samal tasemel, töötab tööstus tavaliselt kahaneva tulemuslikkusega. Seega hõive suurenedes peab palgakaupu tootva tööstuse piirtoodang (mis määrab reaalpalga) vähenema. Kuni see väide peab paika, saab iga tööhõive suurendamise viis samaaegselt kaasa tuua ainult piirtoodangu vähenemise ja samuti selles toodangus väljendatud palgamäära alanemise.

      Kuna me heitsime teise üldväite kõrvale, siis ei ole hõive vähenemine – kuigi see on vältimatult seotud tõsiasjaga, et tööjõud saab palka, mis võrdub suurema hulga palgakaupadega – tingimata seotud tööjõu nõudmisega suurema palgakaupade koguse järele, samuti ei ole tööjõu valmisolek madalamate rahapalkadega nõustumiseks tingimata tööpuuduse ravim. Kuid hõivega seostuvat palgateooriat, mille suunas me liigume, saab selgitada täielikul kujul alles 19. peatükis ja selle lisas.

VI

      Say ja Ricardo aegadest alates on klassikalised ökonomistid õpetanud, et pakkumine loob iseendale nõudluse, pidades sealjuures oluliseks, kuid oskamata selgelt defineerida asjaolu, et kogu tootmisega seotud kuludena väljamakstud raha tuleb tingimata kasutada koondkujul otseselt või kaudselt sellesama toodangu ostmiseks.

      John Stuart Milli “Poliitilise ökonoomia alustes” on see doktriin esitatud järgmiselt:

      “Kaupade eest tasumise vahendid pole midagi muud kui kaubad. Iga isiku vahendid teiste inimeste toodangu eest maksmiseks kujunevad nendest, mis ta ise on omandanud. Kõik müüjad on vältimatult selle sõna otseses tähenduses ostjad. Kui me suudame riigi tootmisvõimsust kahekordistada, peame kahekordistama kaupade pakkumist igal turul, kuid me peame sama hoogsalt kahekordistama ostujõudu. Igaüks toob kaasa nii kahekordse nõudluse kui ka pakkumise; igaüks suudab osta kaks korda sama palju, sest igaüks saab vahetuseks välja käia kaks korda sama palju.”14

      Selle õpetuse põhjal on oletatud, et iga individuaalsest tarbimisest loobumise akt toob tagajärjena vältimatult kaasa tarbimissfäärist vabastatud tööjõu ja kaupade investeerimise tootmisvahendite tootmisse. Järgmine lõik Marshalli “Kodumaistest väärtustest puhtteoreetilises plaanis”15 illustreerib traditsioonilist lähenemist:

      “Inimese kogu sissetulek kulutatakse teenuste ja kaupade ostmiseks. Tõepoolest on öeldud, et inimene kulutab osa oma sissetulekust, osa aga säästab. Kuid on teada-tuntud majanduslik tõde, et inimene ostab tööd ja kaupu vastavalt nendele sissetulekutele, mida ta säästab, mitte aga vastavalt nendele, mida ta on väidetavalt kulutanud. Öeldakse, et ta kulutab, kui ta püüab saada kohest naudingut kaupadest ja teenustest, mida ta ostab. Öeldakse, et ta säästab, kui tema ostetud tööd ja kaupu hakatakse rakendama sellise rikkuse tootmiseks, kust ta loodab saada tulevasi naudinguallikaid.”

      Tõepoolest oleks keeruline leida võrreldavaid lõike Marshalli hilisemast teosest,16 Edgeworthilt või professor Pigou’lt. Seda õpetust ei sõnastata tänapäeval kunagi selle algsel kujul. Ometi põhineb sellel kogu klassikaline teooria, mis kukuks muidu kokku. Kaasaegsed ökonomistid, kes ei taha Milliga nõustuda, ei kõhkle nõustumast Milli õpetusest kui eeldusest tulenevate järeldustega. Veendumus, mis näiteks läbib peaaegu kõiki professor Pigou’ uurimusi, et rahal pole mingit reaalset mõju, välja arvatud hõõrdumise kujul, ning et tootmis- ja hõiveteooriat saab välja töötada (nagu Millil) “reaalsete” vahetuste põhjal, tuues raha sisse alles hilisemas peatükis, kujutab endast klassikalise traditsiooni moodsat versiooni. Kaasaegses mõtlemises on seni juurdunud arvamus, et kui inimesed ei kuluta oma raha ühtmoodi, siis kulutavad nad seda teistmoodi.17 Sõjajärgsetel18 ökonomistidel on küll harva õnnestunud säilitada seda seisukohta järjekindlalt; selleks on nende tänast mõtteviisi liiga palju mõjutanud vastupidised suundumused ning kogemuslikud faktid, mis on varasema vaatenurgaga silmnähtavalt ühendamatud.19 Aga nad ei ole teinud piisavalt kaugeleulatuvaid järeldusi ega oma fundamentaalset teooriat üle vaadanud.

      Esmajärjekorras on ehk sellised järeldused majanduse kohta, milles me tegelikult elame, tekkinud eksliku analoogia põhjal mingisuguse vahetustehinguid mitte kasutava Robinson Crusoe’ majandusega, kus indiviidide tarbitud või kõrvale pandud sissetulek on täielikult ja eranditult nende tootmistegevuse tulemuseks, in specie selle tegevuse väljundiks. Aga kui see kõrvale jätta, siis on järeldus, et väljundikulud on kogusummas alati kaetud nõudlusest tuleneva müügituluga, väga usutav, sest seda on raske eristada teisest sarnasest ja vaieldamatust väitest, et kõigi ühiskonnaliikmete tootmistegevusega loodud sissetuleku väärtus on täpselt võrdne väljundi väärtusega.

      Samuti on loomulik oletada, et indiviidi toiming, millega ta rikastab ennast, võtmata silmnähtavalt midagi kelleltki teiselt, peab rikastama ühiskonda kui tervikut. Niisiis toob indiviidi säästmisakt (nagu tsiteeritud Marshalli lõigus) vältimatult kaasa paralleelse investeerimisakti. Veel kord, on vaieldamatu, et indiviidide rikkuse puhas juurdekasv peab täpselt võrduma ühiskonna rikkuse kogu juurdekasvuga.

      Sellise mõtteviisi esindajaid on eksiteele viinud optiline illusioon, mis muudab kaks erinevat tegevust näiliselt sarnaseks. Nad eeldavad ekslikult, et eksisteerib seos, mis ühendab tänasest tarbimisest loobumise otsust tulevikus tarbimise СКАЧАТЬ