Kuu kroonikad 2: Scarlet. Марисса Мейер

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu võiks eeldada. Pigem vaikne ja kõhklev.

      Ehk rääkis Émilie õigust. Äkki ta oligi häbelik.

      „Olete kindel, et ei soovi tervet siga?” pakkus tüdruk kolme tühja liuda üksteise otsa virnastades. „Siis ei peaks teenindajad köögi vahet voorimisega vaeva nägema.”

      Mehe silmad vajusid pärani. Hetkeks tundus Scarletile, et too küsib kohe selle võimaluse järele, kuid siis vajus võõra pilk taas võileivale. „Teil on siin hea toit.”

      Tüdruk surus turtsatuse alla. Hea toit ja Rieux’ trahter olid kaks sõnapaari, mida ta tavaliselt omavahel ei seostanud. „Võitlemine ajab vist hundiisu peale.”

      Mees ei vastanud. Ta sõrmed näperdasid joogi sees seisvat kõrt ja Scarlet nägi, kuidas mehe hüplevad jalad laua all värisema lõid.

      „Ega’s midagi. Head nautimist,” sõnas ta nõusid kätte võttes. Ent siis jäi ta seisma ja kallutas taldrikuid mehe poole. „Olete kindel, et tomateid ei soovi? Need on toidu parim osa ja kasvasid mu enda aias. Tegelikult salat ka, aga see polnud selline närtsinud, kui selle üles noppisin. Olgu peale, salatit te ei soovi. Aga tomateid?”

      Osa pingest hajus võitleja näolt. „Ma ei ole neid kunagi proovinud.”

      Scarlet kergitas kulmu. „Mitte kunagi?”

      Pärast lühikest kõhklust lasi mees joogiklaasist lahti, korjas taldrikult kaks tomativiilu ja toppis suhu.

      Võõra ilme tardus poole mälumise pealt. Ta näis viivuks juurdlevat, pilk tühjusesse suunatud, ja neelatas siis. „Teistsugune, kui ootasin,” märkis ta uuesti üles Scarleti poole vaadates. „Aga mitte kohutav. Telliksin neid veel, kui tohib?”

      Scarlet kohendas käes olevaid nõusid, et võinuga maha ei libiseks. „Teate, ma tegelikult ei tööta…”

      „Siit see tulebki!” kuulutas keegi baarileti läheduses. Hüüatus kutsus esile elevil pomina, mis lainetas läbi kogu trahteri. Scarlet heitis pilgu üles ekraanide poole. Neil paistis lopsakas aed, täis õitsvat bambust ja liiliaid. Aia ilu sillerdas veel pärast hiljutist vihmavalingut piiskade säras. Peatrepile voogas ballisaalist paistev punane soe valgus. Turvakaamera asus ukse kohal, suunatud jalgrajale ulatuvate pikkade varjude poole. See oli imekaunis. Rahulik.

      „Panen kümme univeri selle peale, et mõni tüdruk jääb sel trepil veel jalast ilma!” hõikas keegi ja sellele järgnesid baarist kostvad naerurõkatused. „Kas keegi tahab kihla vedada? No kuulge, kui tõenäoline see ikka on?”

      Hetk hiljem ilmus ekraanile küborgtüdruk. Ta sööstis uksest välja, trepist alla ja lõi oma voogava hõbedase kleidiga aias valitseva rahu kildudeks. Scarlet hoidis pingsalt hinge kinni, sest teadis edasisi sündmusi liigagi hästi. Ometi võpatas ta sellegipoolest, kui tüdruk komistas ja kukkus. Tüdruk sadas trepist alla ja maandus õnnetult selle jalamil, siruli üle kivise jalgtee. Kuigi heli puudus, kujutles Scarlet tüdrukut hingeldamas, kui too end seljale veeretas ja pilguga üles ukseava poole puuris. Trepile langesid pikad varjud ja põgeneja kohale tekkis hulk eristamatuid kujusid.

      Olles seda lugu juba kümme korda kuulnud, otsis Scarlet pilguga üles endiselt trepil vedeleva otsast lennanud jalalaba, mille metallilt läikis vastu ballisaali valgus. Tüdruku küborgjala.

      „Räägitakse, et vasakpoolne on kuninganna,” teatas Émilie. Scarlet hüppas ehmatusest õhku, sest polnud ettekandja lähenemist kuulnud.

      Prints – ei, nüüd juba keiser – ronis trepist alla ja küürutas jalga üles võtma. Tüdruk küünitas end seelikusaba poole ja sikutas seda allapoole üle pahkluude. Sellest hoolimata ei suutnud ta varjata metallköndist välja turritavaid surnud kombitsajuhtmeid.

      Scarlet teadis, mida kuulujutud jahvatasid. Vähe sellest, et küborg oli kuulane – ebaseaduslik põgenik ja oht Maa ühiskonnale, suutis ta isegi keiser Kaile ajupesu teha. Mõne arvates jahtis kuulane võimu, teiste arvates rikkusi. Mõni uskus, et tüdruk püüdis alustada sõda, millega oli juba nii kaua ähvardatud. Kuid olgu ta kavatsused millised tahes, ei suutnud Scarlet endas kaastunnet maha suruda. Lõppude lõpuks oli küborg alles teismeline, isegi noorem kui Scarlet ise, ja nägi seal trepijalamil lebades tõeliselt haletsusväärne välja.

      „Mida ma selle kohta ütlesingi, et tema piinad tuleks lõpetada?” kostis baari poolt mehehääl.

      Roland osutas sõrmega ekraani poole. „Just nimelt. Ma ei ole elu sees midagi nii jäledat näinud.”

      Keegi tagaseinas nõjatus ettepoole, et saaks teistest kundedest mööda küünitades Rolandi poole vaadata. „Ma ei oleks selles nii kindel. Minu arvates on ta üpris kenake, teeskleb seal nõndamoodi abitut ja süütukest. Võib-olla peaksid nad Kuu peale tagasi saatmise asemel hoopis lubama plikal siia minu juurde jääda?”

      Mehe sõnad kutsusid esile võimsa naerupahvaka. Roland tagus peopesaga vastu baariletti, nii et sinepinõu klirises. „See tema metallist jalg oleks kindla peale üks kaunikesti kepsakas voodikaaslane!”

      „Lojus,” pomises Scarlet, kuid märkus sumbus naerumöiretesse.

      „Küll ma ta juba üles soojendaks!” lisas keegi kolmas ning lauad kõmasid hõisetest ja lustakatest märkustest vastu.

      Raev roomas taas Scarleti kõri mööda üles ja ta lasi taldrikuvirnal peaaegu virutades tagasi lauale kukkuda. Tüdruk ei teinud endale heidetud jahmunud pilkudest väljagi ja trügis läbi rahvahulga baarileti taha.

      Hämmingus baarmen vahtis jahmunult, kuidas Scarlet paar napsipudelit eest pühkis ja tervet seina ääristava baarileti otsa ronis. Ülespoole küünitades avas ta konjakiklaaside riiuli all asuva seinapaneeli ja kiskus võrguühenduse juhtme välja. Kõik kolm ekraani kustusid ja palee aed kadus koos küborgtüdrukuga.

      Ta ümber tõusis protestimöire.

      Scarlet pööras end ümber, et karjujate poole vaadata, kuid lükkas jalaga kogemata veinipudeli põrandale. Klaas lendas vastu põrandat kildudeks, kuid ülesärritatud rahva suunas kaablit lehvitav Scarlet peaaegu ei kuulnudki seda. „Teil võiks vähekenegi austust olla! Tüdruk hukatakse!”

      „See tüdruk on kuulane!” karjus üks naisehääl vastu. „Ta tulekski hukata!”

      Seda mõtteavaldust kinnitati noogutustega ja keegi lennutas Scarleti õla pihta leivakooriku. Neiu pani käed puusa. „Ta on vaid kuusteist.”

      Vallandus tormiline vastuväidete laviin, kus kõik kunded end ühtemoodi jalgele ajasid ning kisendasid kuulastest, kurjusest ja sellest, et see plika üritas Ühendriikide juhti tappa!

      „Hei-hei, rahunege kõik maha! Laske Scarletil olla!” hõikas Roland. Hingeõhu järgi otsustades oli mees viskist julgust kõvasti juurde ammutanud. Roland hoidis ettesirutatud käsi tõukleva rahvamassi suunas. „Me kõik teame, et nõdrameelsus on pärilik. Kõigepealt pani see vana hani ajama ja nüüd kaitseb Scar kuulaste õigusi!”

      Scarleti kõrvu tulvasid naer ja mõnitushüüded, kuid ta enda mäsleva vere kohin summutas kõik. Ise teadmatagi, kuidas ta leti pealt alla sai, leidis ta end ühtäkki selle pealt kõhuli, pudelid ja klaasid laiali lendamas ning rusikas vastu Rolandi kõrva raksatamas.

      Mees kiunatas ja pööras end näoga tema poole. „Mis…”

      „Mu vanaema ei ole nõdrameelne!” Scarlet krabas ta rinnaesisest kinni. „Kas sa seda uurijale ütlesidki? СКАЧАТЬ