Midagi tõelist. Martin Algus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millestki tõelisest. Oh, need loendamatud printsessifilmid ja reklaamid, kus õnnelikud inimesed pead kuklasse visates naerma puhkevad! Nad tahtsid ju kah midagi sarnast, aga olid kahjuks valede inimestega kohtunud.

      Ma rõhutan, ma ei soovinud oma tegevusega neil internetilehtedel kellegi õigusi rikkuda ega väärikust alandada, ma alandasin seal ainult iseennast.

      Ja see kõik hakkas tasapisi kurnama, kogu see kramplik vajadus, lukustatud uksed, hämar valgus, pidev süütunne. Ma hakkasin unistama, et kui ma lõpuks kellegagi päriselt kohtun, siis saan sellest üle. Mul peab ju olema võimalus olla normaalne, ja miks mitte isegi keskmiselt õnnelik inimene, kui ma ainult kellegagi päriselt kohtuksin?

      Ma põrnitsesin rõduaknal kumavat laternavalgust ja tundsin järsku hinges tugevat pakitsust – äkki ma ei peagi lõputult selles veidras alanduses sumpama?

      Ma astusin rõdule ja vaatasin hämarduva alevi poole.

      Eemal salus lõhnas kevad.

      Silmapiiril helendasid linnatuled.

      Kusagil siin on elu.

      Kusagil siin on keegi.

      Mul peab ju olema mingi võimalus?

      Ma otsustasin internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda.

      Karl

      Ma mõtlesin tihti nii: „Ükspäev hakkab too päris elu.”

      Et ma saan järjekordsest raudustega majast välja ja siis hakkabki too päris elu. Ma olen siis iseenda peremees ja kõik on lõpuks nii nigu peab.

      Ma olen lastekodus kasvand.

      Elasin esimesed aastad vanaema juures Pärnus. Ema oli kuusteist, kui ma sündisin. Ma ei tea oma isast midagi. Mul on lastekodu eelsest ajast meeles aint too vanem naine, kes lõhnas köögi moodi, nigu kõrbend õli või margariin. Ja ma mäletan toda tunnet, et miski oli valesti, et nigu kõikse aeg oli valesti olnd, juba tollest pääle, kui mu vanavanaema veel laps oli ja veel ennemgi.

      Ema läks kaheksakümnendate keskel koos sõbrannadega Sotši puhkama ja nende buss sõitis kaljult alla.

      Neliteist inimest sai surma.

      Noh, too õnnetus oligi siis lõpuks nigu konkreetne tõestus tollele tundele, et miski oli juba ammust aega valesti olnd. Nigu öeldakse: täpp i-tähe pääl.

      Vanaema suri mõne aasta pärast ja mind anti riigile. Nõukogude Liit võttis mu endale. Nõukogude Liit andis süüa, andis riided ja õpikud ja ülejäänd oli siis enda teha, kuda tolles olukorras orienteeruda või nii.

      Praegu võib öelda, et sääl lastekodus oli kõik isegi sandim kui hiljem vangimajas. Vangimajas on vähemasti miskid reeglid ja sa oled juba küllalt suur, et ültse millestki aru saada. Aga lastekodus olid purjus kasvatajad, kes võisid sinuga teha, mis ise tahtsid ja kõik võis juhtuda lihtsalt tolle pärast, et nii lihtsalt juhtub. Eks sääl oli ka korralikke inimesi, ilmselt enamik kasvatajatest olid ikka korralikud, aga nemad ei jäänd tolle muu taustal nigu hästi meelde.

      Ma polnd kellegile rääkind, mis ma sääl tegema või tundma pidin, isegi Jaakobile tundus tollest rääkimine vale. Tema isa oli neid lapsena kõvasti pekst, enne kui ennast oksa tõmmas, ja Jaakob ei rääkind tollest rohkem kui ühel korral, et: „Kui praegu saaks, siis läeks vanamehele põrgusse järgi ja tapaks ta üle.”

      Ma vaatasin Leila lapsi ja tahtsin kõik õigesti teha. Ma tahtsin, et see oleks meile kõigile nüüd too päris elu.

      Ma tahtsin olla õiglane ja eeskujulik isa, säänne mees, kes mul endal silme ees oli, kui ma kunagi lastekodurühmaga kinos neid filme vaatasin.

      „Rajaleidja” ja „Abdullah”.

      Indiaanlased ja indialased.

      Gojko Mitić, Raj Kapoor? Olid sihukesed.

      Niiviisi, Leila tütar, Marta, üheteistaastane printsess, noh, nutikas ja viks, tumedad sirged juuksed ja suured sinised silmad, sääl pold probleemi. Aga poeg, Markus, oli vaja paika panna. Markus oli hoopis teise mehega tehtud ja teise iseloomuga, punase peaga ja tedretäppidega suurt kasvu poiss. Raske iga, pluss veel too teema, et tal pold seni elus mitte mingit autoriteeti eeskujuks olnd.

      Ma tean ju, et ma olin esimene mees siin korteris, kes jäi kauemaks kui, ütleme otse, püksiluku kinnitõmbamine aega võttis.

      Ühesõnaga, lastel olid erinevad isad ja Leila ei mäletand nende nimesidki, või siis ei taht mäletada. Ja mis tollest? Ma pole mineviku pääle kade, nihuke asi on mõttetu. Ma tean, mida tähendavad rasked valikud ja ma sain lihtsalt aru, et Leila teab seda kah ja ongi kõik. Ja mul oli ju isegi vedand, et neid mehi enam siin polnd, ma olin neile mõttes isegi väheke tänulik, et nad kõik mulle olid jätt.

      Ma läksin ühel hommikul Markuse voodi ette, äratasin ta ülesse ja meil oli poisiga tõsine jutt. Ta vahtis mind uniselt oma känkras teki alt, oli alles vasta koitu koju tulnd. Markus oli juba otsapidi tollel, nigu öeldakse, allakäiguteel. Halvad sõbrad, koolis ei käind, varastas. Tegi teiste omasugustega miski paneelmaja keldris trenni. Musklid olid punnis, aga silmade vahel oli nigu vähe hõredavõitu, sääl olid tarkuse asemel aint tedretäpid.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wgARCAMgAgIDAREAAhEBAxEB/8QAHgABAAEEAwEBAAAAAAAAAAAAAAgEBQcJAQIGAwr/xAAdAQEAAgIDAQEAAAAAAAAAAAAAAgMBBAYHCAUJ/9oADAMBAAIQAxAAAAHRTp7lOiAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAADNwZt6NKkAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAABeChRpUgAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAALwUKNKkAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAABeChRpUgAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAALwUKNKkAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAABeChRpUgAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAALwUKNKkAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAABeChRpUgAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAALwUKNKkAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAABeChRpUgAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAALwUKNKkAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAABeChRpUgAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAALwUKNKkAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAABeChRpUgAAAOGOWeGGXOHGXIZ4YYzyDhgzyJEcGeM47YzwAAAAAAAAAAAAAAAAC8FCjSpAAAAZ24/2xi/6/As3/AAO0qKzV8pucera92jnrek1PuUdmv90fJbnwPGbvG8tfH7D85s/GttvzrtT9O5Vb3j93jOTPlc68hvcdxR9br4AAAAAAAAAAAAAAAAXgoUaVIAAADLPx+xchfP5X4rc4/fKPpex0uQeQ3eP4T+91f7r5vK/VanIrNs/FuFW9Rz179rfYtturbbvm1te563T+75Dd45YNj5Xu/n8sjvyTpsAAAAAAAAAAAAAAAAXgoUaVIAAADsyO+JfPMPon8lfdPhjlnrmPOM8s8I1

СКАЧАТЬ